0 eurot maksnud üleminekud, mis osutusid briljantseteks

Kuigi Manchester City naftašeikidest omanikel on raha rohkem kui muda, mõistavad nemadki selle väärtust. Seetõttu võib kindel olla, et kui FC Barcelona pakkus neile endist kaptenit İlkay Gündoğani mittemillegi eest, lõid City ninamehed plaksutades käsi kokku.

Gündoğani näol pole mõistagi tegemist esimese tasuta üleminekuga jalgpallimaailmas, vaid see kõik algas 1995. aasta 15. detsembril, kui Euroopa kohus andis õiguse Belgia jalgpallurile Jean-Marc Bosmanile.

Nimelt kehtis vutimaailmas toona veel reegel, et isegi lepingu lõppedes tuleb uuel klubil tasuda vanale üleminekutasu. Bosmani senine leivaisa Liege küsis Dunkerque’lt poolkaitsja eest aga ebareaalse summa, ca 550 000 eurot, mistõttu üleminek nurjus…

Ärritunud Bosman võttis selle peale ette kohtutee, sest leidis, et vutireeglid on vastuolus Euroopa Liidu tööjõu vaba liikumise põhimõtetega. Erinevad kohtuastmed läbinud kaasus jõudis lõpuks välja Euroopa kohtusse, kus õigus anti mängijale.

Nõnda sündiski nn Bosmani reegel (Bosman rule), millest on aastate jooksul kasu lõiganud sadu, kui mitte tuhandeid mängijaid, sh Gündoğan. Siinkohal mõned kuulsamad näited.

Roberto Baggio (AC Milan -> Bologna, 1997)

Jumalikuks ponisabaks kutsutud Roberto Baggio oli 1997. aasta suveks paljude jaoks juba oma sära kaotanud. Nõndaviisi arvas ka toonane Parma peatreener Carlo Ancelotti, kes ründajale ära ütles. Bologna otsustas Baggioga aga õnne proovida, võites nõnda jackpot’i.

Edurivimehe 22 väravat ja kuus söötu aitasid nad Serie As kõrgele kaheksandale kohale ning Baggio ise teenis oma heade esitustega ülemineku lemmikklubisse Milano Interisse ja koha 1998. aasta MMile sõitnud Itaalia koondises.

Phillip Cocu (Eindhoveni PSV -> FC Barcelona, 1998)

Phillip Cocu eelistas 1998. aasta suvel FC Barcelonat sellistele suurklubidele nagu Madridi Real, Torino Juventus ja Inter ning tegi teatud mõttes õigesti. Barcas sai temast nimelt tõeline ankrumees, käies aastate jooksul nende eest platsil kokku 291 kohtumises.

See tähistas sealjuures leegionäride rekordit, kuniks Lionel Messi selle purustas. Karikate osas Cocul nii hästi ei läinud, kuid üks Hispaania meistritiitel talle näppude vahele siiski jäi.

Luis Enrique (Madridi Real -> FC Barcelona, 1996)

Hispaania kahe suure vahel mängijad niisama naljalt juba ei liigu, kuid 1996. aastal just nõnda juhtus, kui Luis Enrique otsustas pealinnast Barcelonasse kolida. Kataloonias võeti ta aga kärmelt omaks ning tänutäheks aitas ta klubil võita kaks Hispaania meistritiitlit, kaks karikat ning UEFA karikavõitjate karikasarja. Kõige krooniks sai Enriquest aastaid hiljem veel ka Barca treener ning ta tüüris nad ka Meistrite liiga trofeeni.

Cafu (AS Roma -> AC Milan, 2003)

Cafu oli 2003. aastaks juba tõeline legend, olles mänginud kolmes ja võitnud kaks MM-finaali. Ent kuna tal oli selja taga nõnda pikk vutitee, eeldati et tema parimad päevad on möödas. AC Milan arvas aga teisiti, napsates paremkaitsja endale. Nõnda vananeski Cafu moepealinnas nagu hea vein, aidates AC Milanil võita 2007. aastal ka Meistrite liiga.

Henrik Larsson (Glasgow Celtic -> FC Barcelona, 2004)

Kui 2010datel oli Rootsi jalgpalli sünonüümiks Zlatan Ibrahimovic, siis sajandivahetuse paiku oli selleks Henrik Larsson. Endale nime tegi ründaja Glasgow Celticus, kuid karjääri kõige eredam hetk saabus FC Barcelonas. Nimelt oli just rootslane see, kes 2006. aasta Meistrite liiga finaalis mõlemale tabamusele eeltöö tegi.

Esteban Cambiasso (Madridi Real -> Milano Inter, 2004; Milano Inter -> Leicester City, 2014)

Esteban Cambiasso on koguni kahel korral tasuta jalgpallimaailma raputanud. Esimest korda 2004. aastal, kui ta siirdus Realist Interisse, kellega võitis järjest viis Itaalia meistritiitlit ja 2010. aasta Meistrite liiga.

2014. aastal siirdus ta omakorda Leicesteri, aidates neil nõnda Premier League’i püsima jääda. Kuigi kõlab vähetähtsalt, siis sellest järgneval hooajal saatis Leicester korda oma meistritiitliga päädinud ime.

Michael Ballack (Müncheni Bayern -> Londoni Chelsea, 2006)

Michael Ballack oli 2000ndatel üks maailma paremaid poolkaitsjaid ja kui panna ta keskväljal paari teise geeniuse Frank Lampardiga… jah, seal oli selge põhjus, miks Chelsea Inglismaal vahepeal nii palju karikaid võitis.

Steve McManaman (Liverpool -> Madridi Real, 1999)

Kui Steve McManaman otsustas 1999. aastal Liverpoolist lahkuda, langes ta fännide pahameele osaliseks. Mis suurenes veelgi, kui inglane talvel Realiga veel ka eelkontrahti sõlmis.

Sõimukirjadest ja ähvardustest hoolimata mängis ta hooaja Inglismaa siiski kenasti lõpuni, misjärel siirdus Hispaaniasse, kus tõeliselt õide puhkes. Nõnda on tal ette näidata kaks Meistrite liiga karikat ja kaks Hispaania meistritiitlit.

Sol Campbell (Tottenham Hotspur to Arsenal, 2001)

Kuigi meie Eestis ei pruugi sellest aru saada, siis Londonis on tegemist väga põhimõttelise küsimusega: sa oled kas Tottenhami või Arsenali poolehoidja. Sol Campbell oli eluaegne Tottenhami mees, olles välja kasvanud nende akadeemiast ja tõustes esindusmeeskonna kapteniks…

Ja siis, 2001. aastal, ei tähendanud see ühtäkki midagi ja ta liitus igirivaal Arsenaliga. See viha pole lahtunud Tottenhamis tänase päevani, kuid vaevalt keskkaitsjat see morjendas. Tema võitis Arsenaliga ikkagi kaks Inglismaa meistritiitlit ja kolm karikat, olles sealjuures osaline ka Arsenali Invincibles hooajas.

Paul Pogba (Manchester United -> Torino Juventus, 2012)

Paul Pogba omaaegne siirdumine Torino Juventusesse on ilma igasuguse kahtlusega ajaloo geniaalseim tasuta üleminek. Kuna prantslane polnud Sir Alex Fergussoni käe all rahul oma mänguajaga, kibeles ta Unitedist minema ning Juventus kostis: „Palun, tule meile.“

Üheskoos võideti siis neli Itaalia meistritiitlit ja jõuti 2015. aastal ka Meistrite liiga finaali, kuniks United leidis, et tegelikult kuluks neile Pogba-sugune mängumees ära küll ning lõid Juventusele letti tol hetkel maailmarekordit tähistanud 105 miljonit eurot.

Kujutada vaid ette Juventuse ninameeste reaktsiooni selle peale…

Andrea Pirlo (AC Milan -> Torino Juventus, 2011)

Millegi pärast – keegi ei tea miks – arvasid AC Milani otsustajad, et Andrea Pirlo parim enne on 2011. aastaks otsas. Juventus teadis aga, et „parim enne“ ja „kõlblik kuni“ on kaks eri asja, napsates keskväljamaestro endale. Tulemus? Neli järjestikust Itaalia meistritiitlit.

Robert Lewandowski (Dortmundi Borussia -> Müncheni Bayern, 2014)

Dortmund teadis, et see võib juhtuda, kuid sellegi poolest keeldusid nad Robert Lewandowskit 2013. aasta suvel maha müümast. Kolm kuud hiljem lõigi poolakas ennatlikult käed juba Bayerniga, kus kirjutas enda nime järgneva kaheksa hooajaga juba rasvaselt Saksamaa jalgpalli ajalukku.

James Milner (Manchester City ->  Liverpool, 2015)

Kui Liverpool 2015. aasta James Milneri endale meelitas, ei oodanud keegi temast suurt midagi. Ent 30ndates aastates poolkaitsjast sai tõeline Jürgen Kloppi usaldusisik, kes tähtsatel hetkedel ei väristanud. Üheskoos võideti seeläbi nii Inglismaa meistritiitel kui ka Meistrite liiga.

Miroslav Klose (Müncheni Bayern -> Rooma Lazio, 2011)

Saksamaa koondise ajaloo suurim väravakütt oli 2011. aastaks paljude poolt juba maha kantud, kuid Rooma Lazio otsustas Miroslav Klosega ikkagi õnne proovida. Vahetuks tulemuseks 2013. aasta Itaalia karikavõit, kaudsemaks 170 mänguga löödud 63 väravat, millega Klose on tänase päevani klubi ajaloo parim leegionärist väravakütt.

Lionel Messi (Barcelona -> Pariisi Saint-Germain, 2021)

Üleminek, mida poleks ideaalmaailmas kunagi tohtinud juhtuda. Ent pärismaailmas olid finantsmured need, mis sundisid FC Barcelonat oma talismanist loobuma.

Nõnda liituski Lionel Messi siis PSG-ga, kellega ei võitnud küll seda kõige ihaldatumat ehk Meistrite liiga trofeed, kuid kelle ridades võttis vastu siiski karjääri seitsmenda Ballon d’Ori kuldse jalgpalli.

David Alaba (Müncheni Bayern -> Madridi Real, 2021)

Olles võitnud Bayerniga juba praktiliselt kõik, mis võimalik, otsis David Alaba uut väljakutset. Seda pakuti talle Realis, kus oli vaja täita Sergio Ramose ja Raphaël Varane’i saapad. Arvestades, et kohe esimesel hooajal riputati austerlasele kaela nii Hispaania kõrgliiga kui ka Meistrite liiga kuldmedal, võib vast öelda, et mission accomplished.