3 koondist, 0 MMi: vutilegendi Di Stefano ainus tõrvatilk meepotis

Alfredo Di Stefanost ei räägita aegade parima jalgpalluri kontekstis pooltki nii palju kui Pelest, Diego Maradonast, Lionel Messist või Cristiano Ronaldost, aga Madridi Reali ajaloo üks võtmemängijaid kuulub igal juhul tippude sekka. Või nagu ütles Pele: just Di Stefano on see kõige parem!

Teise maailmasõja järel Argentina hiius River Plates särama löönud ründaja karjääri teeb eriti huvitavaks tõik, et ta esindas kolme riiki: sünnimaad, Hispaaniat ja Colombiat.

Mitme koondise ürbi kandmine pole küll ajalooline vägitükk, aga Di Stefano eristub kõikidest vähemalt kolme riiki esindanud jalgpalluritest. Võtame näiteks endise Milano Interi poolkaitsja Dejan Stankovici. Ta astus tulle nii Jugoslaavia, Serbia ja Montenegro kui ka Serbia eest, aga selle tingisid sõda ja poliitika, mitte palluri enda soov.

Argentina, Hispaania ja Colombia pole aga kunagi olnud ühine riik, mille moodustanud piirkonnad üks hetk iseseisvusid. Kui põhjusest, miks esindas Di Stefano Argentinat ei maksa liiga palju vadrata – sest ta on ju sealt pärit! –, siis kahe viimase puhul on lugu märksa huvitavam.

Di Stefano oli väga resultatiivne

Jalgpallimaailma üks vägevamaid mehi tegi rahvusvahelise vuti debüüdi 1947. aasta detsembris Copa Americal ehk Lõuna-Ameerika meistrivõistlustel. Ta lõi kuues mängus kuus väravat ja aitas Argentinal tiitlit kaitsta.

Kummalisel kombel jäi see turniir ainsaks korraks, mil Di Stefano esindas oma kodumaad, sest mängijad jagelesid raha pärast alaliiduga ja viimased konkurentidega. Kõik viis selleni, et Argentinal jäi mängimata 1950. aasta MMi valiksari ning vahele jäid ka kaks Copa Americat.

Hõlpu ei saadud ka 1954. aasta MMiks, mil Argentina loobus kolmandast järjestikusest MMist. 1938. aastal boikoteeriti suurturniiri, sest Lõuna-Ameerika riikide info kohaselt pidi võistlus toimuma nende mandril, aga mängiti hoopis Euroopas; 1950. ja 54. aasta osas liigub ringi erinevaid versioone, aga enim räägitakse sellest, kuidas Argentina president Juan Peron ei tahtnud näidata riiki halvas valguses.

Tekib õigustatud küsimus, kuidas võiks tugeva jalgpallimandri üks paremaid riike endale MMil häbi teha? Selleks tuleb ajaratas kruttida 1948. aastasse.

Argentina jalgpallurid otsustasid palga saamiseks – liiga polnud selleks ajaks professionaalne – streikida. Olukord lõppes kohalikule vutile nii halvasti, et paremad pojad keeldusid koondise esindamisest ja lisaks Di Stefanole lahkusid liigast mitu Plates leiba teeninud staari, näiteks Nestor Rossi ja Adolfo Pedernera.

Trio liitus Colombia tiimiga Millonarios. Sealsest kõrgliigast sai 1949. aastal vutimaailma üks atraktiivsemaid paikasid. Esimese suure kalana saadi õnge otsa Pedernera, tema järel liitusid Colombia klubidega tugevad ungarlased, argentiinlased, inglased ja teised.

Colombialastel lubas lustida tõik, et nad lõid oma liiga FIFAst lahku, mis tähendas, et üleminekutasud kadusid justkui üleöö. Kuna mängijatele maksti aga palju, polnud neil oma endistest leivaisadest sooja ega külma. FIFA-l aga oli ning nad otsustasid Colombia koondise ja klubid rahvusvahelisest jalgpallielust välja heita, kuniks liiga naasis mõni aasta hiljem nende rüppe.

Et 1951. aasta liigapausi ajal aega parajaks teha, korraldati Colombias neli kohtumist meistrisarja paremate kohalike ja välismaalaste vahel. Huvitaval kombel kuulus Di Stefano just kohalike hulka ning kuigi FIFA neid mänge koondisekohtumistena ei arvesta, keelas katuseorganisatsioon Di Stefanol edaspidi Argentinat esindada.

Mis puudutab klubitandril toimunut, siis oli Millonarios peatamatu ning võitis ühe tiitli teise järel. Di Stefano mängis selles kõige suuremat rolli, lüües 292 kohtumisega tervelt 267 väravat.

Plaan A: Pedernera

1952. aasta märtsis korraldas Real klubi 50. sünnipäeva tähistamiseks turniiri. Sinna kutsuti ka Plate, aga siis jõudis Hispaania tiimi presidendi Santiago Bernabeu kõrvu uudis, et Lõuna-Ameerikas on pead tõstnud uus suurjõud.

Nõnda palus Real Platel mitte tulla ning argentiinlastele mõeldud kutse läks hoopis Millonariosele.

Suuresti argentiinlastest ja endistest Plate meestest koosnenud tiim viigistasid alustuseks 2:2 Rootsi meistri Norrköpinguga ning alistas seejärel Reali 4:2. Pedernerat vaatama tulnud Bernabeu vaimustus hoopis Di Stefanost.

Tema hiilgusest oli haisu ninna saanud ka Reali vihavaenlane Barcelona, kes jõudis Platega – FIFA reeglite kohaselt tuli üleminekutasu maksta neile, mitte piraatidele Colombiast – kokkuleppele. Diil tehti ka Realiga ning patiseis paluti lahendada endisel Hispaania jalgpalliliidu juhil Armando Calerol.

Tema plaan oli pehmelt öeldes huvitav: Di Stefano mängib kaks hooaega Realis, teist sama palju Barcelonas ning siis on argentiinlane vaba mees. Veelgi kummalisem on tõik, et algselt olid mõlemad klubid ideega nõus, kuniks kataloonlased tõstsid omakeskis kisa, eemaldasid presidendi ametitoolilt ja müüsid igirivaalile oma osa Di Stefanost.

Di Stefano jõudis Reali 1953. aasta septembris, olles 27-aastane ja naastes seitsme kuu pikkuselt mängupausilt. Viis päeva hiljem tegi ta uue leivaisa eest debüüdi, mida tähistas väravaga. Edasine, nagu ütlevad klassikud, on juba ajalugu.

Ladina-ameeriklane tundis end Hispaanias hästi ja mis kõige olulisem – kohalikud jumaldasid teda. Realil oli aga probleem, kuna 1956. aasta suve suurost, Prantsusmaa staar Raymond Kopa ei saanud leegionäride piirangu tõttu mängida.

Lihtsaim võimalus oli leida keegi, kellele anda Hispaania kodakondsus. Di Stefano täitis kõik nõuded ja kuivõrd FIFA keelas tal Argentinat esindada, oli tal võimalik Euroopas saada teine võimalus.

Uus pass jõustus 1956. aasta sügisel ja kui Kopa sai Reali eest väljakule joosta, siis Di Stefano Hispaania eest mitte. FIFA ajas kolmanda riigi esindamisele sõrad vastu, kuid leebus lõpuks ja allus Hispaania alaliidu survele. Ründaja tähistas debüüti kübaratrikiga Hollandi vastu. Lõpuks esindas Di Stefano Hispaaniat 31 korda ja lõi 23 väravat.

Samas on kurb, et Di Stefanol jäigi MMil käimata, kui lisaks Argentina jamadele jäi ta uue riigi eest eemale 1958. aasta turniirist, kui nad viigistasid valiksarjas Šveitsiga ja kaotasid Šotimaale. Korduskohtumiste võitmine Hispaaniat ei aidanud.

1962. aasta MMile jõudmisele andis aegade üks paremaid jalgpallureid oma panuse ning ta lendas ka finaalturniirile, kuid ei saanud seal vigastuse tõttu väljakule.

Null minutit MMil on Di Stefano muidu väga säravas karjääris ainus tõrvatilk meepotis.