30 aastat Imola tragöödiast – Ayrton Senna ja Roland Ratzenbergeri viimne GP

Sel nädalavahetusel toimuv Emilia Romagna GP on vormelirahva seas rohkem tuntud sealse linna ehk Imola järgi. Ent kui sellele samale vormelirahvale mainida märksõnu nagu „Imola“ ja „maikuu“ ei saa kuidagi mööda vaadata 30 aastat tagasi sealsamas aset leidnud traagilisest sündmustest, mille tagajärjel lahkusid siitilmast Roland Ratzenberger ja kolmekordne maailmameister Ayrton Senna.

1994. aasta San Marino GP raputas F1-te sama karmilt, nagu 1968. aastal Hockenheimis juhtunu, kui kahekordne maailmameister Jim Clark siitilmast lahkus.

Kuningliku sarja šokeerimaiva nädalavahetuse lõppedes ei huvitanud kedagi, et Michael Schumacher oli suurendanud MM-sarjas oma edu, et Nicola Larini oli teeninud karjääri esimesed punktid või et Mika Häkkinen ja Karl Wendlinger pidasid kolmanda koha peale maha tulise duelli.

Sest selja taha oli jäänud õuduste nädalavahetus, mida annab oma traagilisuselt võrrelda vaid 1973. aasta Indianapolise võidusõidu või 1960. aasta Belgia GPga, kui samuti kaks inimest taevastel võidusõiduradadel lõpetas.

Eelhoiatus Barrichello näol

Isand Saatus andis oma kurjades plaanidest Imolas toona aimu juba reedesel vabatreeningul, kui Jordaniga kihutanud Rubens Barrichello tõusis Variante Bassa nime kandvast kurvist väljudes 225 km/h kiirusel äärekivile sõites õhku ja paiskus täiel hool rehviseina.

Brasiillane kaotas meeletu kokkupõrke – selle tugevuseks mõõdeti 95 G-d – tagajärjel teadvuse ning masinast tõsteti ta välja alles sündmuspaika rutanud meedikute poolt. FIA arst Sid Wakings oli see, kes Barrichello meelemärkusele turgutas, pärast mida lennutati ta haiglasse, kus tuvastati „kõigest“ katkine ninaluu ja randmetrauma. Järgmisel päeval oli brasiillane ka tagasi ringrajal, kuid käele pandud lahase tõttu siiski pealtvaataja, mitte võistlejana.

1996. aasta maailmameister Damon Hill on hiljem meenutanud, et Barrichello vigastustest kuuldes said ülejäänud sõitjad otsekui kinnitust, et nende vormelid on tugevad kui tankid, milles võib küll kõvasti põrutada, kuid mitte tõsiselt viga saada. Nagu me aga päev hiljem õppisime, osutus see mõtteviis väga-väga vääraks.

Ratzenbergeri silmapilkne surm

Imola GP kvalifikatsioon oli jõudnud kesta kõigest 18 minutit, kui kõik seiskus. Austria sõitja Roland Ratzenberger kihutas Villeneuve’i kurvist väljudes sisuliselt pea ees betoonseina. Kuigi Simteki vormeli kokpit jäi õnnetuses enam-vähem terveks, sai austerlasele saatuslikuks kokkupõrke tugevus: ta suri silmapilkselt.

Õnnetuse uurimine tuvastas tagantjärele, et Ratzenberger oli ring varem Acque Minerali šikaanis üle äärekivide käies kahjustanud oma vormeli esitiiba, kuid selmet boksi tulla, otsustas debütant minna veel ühele kiirele ringile.

Ent stardisirgelt gaas põhjas läbi tuhisedes andis kahjustada saanud esitiib järele ja murdus vormeli põhja alla, kuhu jäi kinni. Samaaegselt tõstis see vormeli esirattad kergelt õhku, mistõttu kaotas austerlane täielikult juhtimise ja kihutaski Villenueve’i kurvis 314 km/h kiirusel otse.

Ratzenbergeri õnnetuseks polnud antud kohas ei rehviseina ega teisi lööki pehmendavaid installatsioone, mistõttu põrutas ta otse betoonseina. Avarii G-jõuks mõõdeti 500 G-d, mis on tänaseni suurim F1s registreeritud kokkupõrge.

See esimene õnnetus

Ratzenbergeri surm oli esimene võistlusnädalavahetusel toimunud fataalne õnnetus pärast 1982. aasta Kanada GP-d, kus hukkus Riccardo Paletti. Ometi polnud see piisav, et võistlus ära jätta. Ka ajasõiduga jätkati pärast raja puhastamist: selle võitis Ayrton Senna.

1994. aasta Imola GP algas samamoodi suure õnnetusega: Benettoni sõitja JJ Lehto vormel jäi pärast punaste tulede kustumist stardisirgele seisma, kuid tagantpoolt lähte saanud Pedro Lamy ei märganud stardirüseluses seda, mistõttu kihutas sellele tagant sisse.

Kuigi mõlemad mehed jäid kokkupõrkes terveks, oli terve stardisirge täis vormelijuppe. Nõnda kutsuti rajale turvaauto ning sõitjad võtsid riburadapidi selle taha rivvi, et töötajad saaks rada puhastada.

Siinkohal tasub aga rõhutada, et turvaauto näol oli toona tegemist võrdlemisi uue nähtusega, mis oli F1s kasutusele võetud kõigest aasta varem ning paljud sõitjad, eesotsas Senna ja Gerhard Bergerid olid selle sama Imola GP eel kurtnud, et see sõidab liiga aeglaselt, mistõttu jahtuvad vormelite rehvid maha ja pidamine väheneb.

Traagiline teine õnnetus

Viiendaks ringiks õnnestus töömeestel rada puhtaks saada ja võistlus võis täistuuridel jätkuda. Senna ja teiselt stardikohalt lähte saanud Michael Schumacher olid need, kes kahekesi eest rebisid.

Sellest tõotas tulla vinge duell, kuid seitsmendal ringil sai see traagilise ja enneaegse lõpu. Nimelt polnud Senna kiires Tamburello vasakkurvis, mida üldjuhul läbitakse põhjagaasi ehk 300+ km/h juures, võimeline enda vormelit ohjama ja kihutas betoonseina.

Kuigi brasiillasel õnnestus vahetult enne kokkupõrget pidurdada, leidis õnnetus ikkagi aset 211 km/h juures, mis oli paraku piisav. Nõnda ei jäänudki FIA peaarstil Sid Watkinsil pärast sündmuspaika jõudmist muud üle, kui nentida: kolmekordne maailmameister oli surnud.

Suurele ringile seda infot siiski kohe ei jagatud, vaid brasiillane tõsteti vormelist välja ja toimetati haiglasse, nagu protokoll ette näeb. Seejärel jätkati veel ka võistlusega, mis lõppes Schumacheri triumfiga, kuid kaks ja pool tundi pärast ruudulipu langemist teavitasid Maggiore haigla arstid ka avalikkust.

Senna avariid koristanud rajatöölised leidsid õnnetuspaigast ka kokkumässitud Austria lipu, mis, nagu hiljem selgus, oli Sennal autos kaasas, et austada nõnda sõidu lõppedes päev varem siitilmast lahkunud Ratzenbergerit.

Säärane žest jäi nõnda küll sündimata, kuid järgmisel, Monaco GP-l värviti varalahkunud meeste auks kaks esimest stardikohta Brasiilia ja Austria lipuvärvidesse ning peeti minutiline leinaseisak.

Miks Senna, kolmekordne maailmameister ja 41 F1-etapi võitja Imolas rajalt välja sõitis, on tänaseni aga teadmata, sest kui tema vormelivrakk boksi jõudis, ilmus sinna tundmatu pintsaklipslane, kes masina musta kasti endaga kaasa võttis. Hiljem pole seda nähtud enam kunagi.

Ilma selleta oli uurimist aga keeruline läbi viia ja 2007. aastal – jah, 13 aastat pärast õnnetust – leiti, et vast põhjustas avarii defektne roolivarras. Ent ümberlükkamatut kinnitust see ei leidnud, mistap ei saa välistada ka sõitjapoolset viga või rajal olnud mikroosakeste tõttu lõhkenud rehvi…

Emilia Romagna GP stardituled kustuvad pühapäeval kell 16 ja järgnevad kahe tunni jooksul ole näha, kas Max Verstappen naaseb (vääramatule) võidureele või muutub kuninglik sari päriselt taas põnevaks.