5 Euroliiga suve kõige paremat üleminekut

Läinud nädalavahetusel alustasid oma hooaega Euroopa korvpalli tippliigad, mis tähendab vaid üht: Euroliiga on kõike muud kui mägede taga! Järgmisel neljapäeval algava hooaja eel vaatame otsa klubide tegemistele mängijate turul ning toome teieni kõige paremad täiendused.

Carlik Jones (Belgradi Partizan)

Serbia hiiul ei jäänud eelmisel hooajal midagi näppude vahele, aga klubi ladvikul polnud mõtteski selles süüdistada peatreenerit. Zeljko Obradovic on Belgradis lihtsalt nii suur legend, et tema otsustab ise, millal oma troon vabastada.

Partizanil on selleks hooajaks täiesti uus võistkond, ainus jääja on 216 cm pikkune tsenter Balša Koprivica, kes annab satsile vaid sügavust.

Uue armaada veduriks palgati Jones. Jah, ta ei suutnud küll NBAs kanda kinnitada, kuid tegemist on kõike muud kui kehva mängijaga ning eeskätt tuleb selle mõistmiseks vaadata rahvusvahelisele areenile.

Nimelt oli Lõuna-Sudaani koondise mängujuht mulluse MMi ja tänavuse OMi üks paremaid mehi, kui MMil oli tema keskmised numbrid 21 punkti ja 10,4 korvisöötu ning OMil 18 silma ja 7,7 tulemuslikku passi.

Jones on väga mitmekülgne tagamees, kes on ohtlik nii kaugelt, keskpositsioonilt kui ka korvi lähedalt. Ta ei venita kaitses kummi ning tegutseb väga võistkondlikult. Kui Partizanil oli viimati selliste omadustega mängujuhi positsiooni täitnud pallur, jõuti üle-eelmisel hooajal peaaegu Euroliiga finaalturniirile.

Evan Fournier (Olympiacos)

Täpselt nii nagu linnarivaalil Ateena Panathinaikosel, tuleb ka Olympiacosel raha seina seest. Aleksandar Vezenkovi naasmine NBAst on küll tore, aga mänguliselt ei anna bulgaarlane Kreeka klubile võrreldes Alec Petersiga meeletult juurde.

Eelmisel hooajal oli Olympiacose Achilleuse kõõluseks loovuse ja otsustaja puudumine tagaliinis. Kostas Sloukase lahkumine Panathinaikosesse oli igas mõttes valus hoop, sest Thomas Walkup pole rünnakuvirtuoos ning kuigi Isaiah Canaan andis endast parima, oli ameeriklane liiga ebastabiilne.

12 hooaega NBAs mänginud, aga lõpuks oma kehva kaitse ja lonkama hakanud rünnakuarsenali tõttu pingile potsatanud Fournier on punktide viskamisele orienteeritud mängija, kes suudab end ise edukalt viskele mängida ning paneb kaitse surve alla nii perimeetri taga kui ka selle sees. Pealegi pole kogenud prantslane isekas mängija ehk ta sobitub peatreeneri Georgios Bartzokas ülimeeskondlikkusse joonisesse.

Fournier on seda olulisem, et algselt tagaliini rünnakuveduriks palgatud Keenan Evans on põlvevigastuse tõttu veel mitu kuud audis ning küllap ei näe me sel hooajal seda Evansit, kes tõusis Kaunase Žalgirises Euroliiga täheks.

Vincent Poirier (Istanbuli Anadolu Efes)

Pärast ebaõnnestunud NBA tretti 2021. aastal Madridi Reali maandunud Poirier oleks sel hooajal neljandat aastat järjest mänginud Hispaania kuningliku klubi korvi all teist viiulit. Walter Tavares on lihtsalt nii hea, et teda pole võimalik põhitsentri kohalt puksida.

Samas oli viimase kolme hooaja jooksul selgemast selgem, et Poirier võiks sisuliselt igas teises klubis olla keskmängija number üks, sest kuigi prantslane ei teeninud väga palju minuteid, oli ta tohutult efektiivne.

Efes on Poirier’le ideaalne pelgupaik, vähemalt teoorias: prantslane saab nautida põhitsentri rolli, ta sobib suurepäraselt tagamehe Shane Larkiniga ning Türgi klubi sai kvaliteetse mehe positsioonile, mille täitmine valmistas neile eelmisel hooajal tuska.

Nenad Dimitrijevic (Milano Olimpia)

Itaalia gigandi peatreener Ettore Messina pole varjanud, et tema joonise vaat et kõige olulisemaks komponendiks on õige mängujuht. Sergio Rodriguez ja Malcolm Delaney täitsid seda rolli oivaliselt, aga viimasel kahel aastal on Messina valikud läinud puusse.

Dimitrijevici missioon on tõestada, et kolm pole kohtu seadus. Profikarjääri esimesed aastad Hispaanias tiirelnud Põhja-Makedoonia koondise liider müttas kahel viimasel hooajal Venemaal Kaasani UNICSis, kus tõusis täheks.

Muidugi, pärast Venemaa sissetungi Ukrainasse on VTB liiga tase kolinal langenud, kuid see on jätkuvalt korralik. Seega tasub rünnakul mitmekülgse ja ääretult ohtliku Dimitrijevici MVP-hooaega võtta hitihoiatusena.

Täpselt nagu ka läinud nädalavahetusel mängitud Itaalia superkarika finaali. Milano alistas lisaajal teise Euroliiga satsi Bologna Virtuse ning 16 punkti visanud, kuus korvisöötu andnud ja viis lauapalli hankinud Dimitrijevic valiti MVPks.

Nii Delaney kui ka sel suvel karjääri lõpetanud Rodriguez olid Messina jaoks dünaamilised rünnakute dirigendid, kes surusid tempot. Kevin Pangos ja teised jäid selles rollis lahjaks, aga Dimitrijevici stiil peaks juhendaja soovidega sobima nagu rusikas silmaauku.

Will Clyburn (Bologna Virtus)

Mees, kes nimetas end eelmisel hooajal Euroliiga parimaks väikeseks ääreks on küll jätkuvalt kvaliteetne, aga pole enam päris Moskva CSKA aegade tasemel. Siis oli Clyburn pallur, kes suutis sisuliselt igal õhtul mänge otsustada ja domineerida.

Ameeriklase hooaegu Efesis segasid vigastused ja ebastabiilsus, kuid tänavuse kevade alguses tõestas Clyburn, et tema klass pole kuhugi kadunud. Kui ta on terve ja saab palli õigesse kohta, kütab ta korvivõrgud kuumaks.

Selleks hooajaks märgatavalt eelarvet kasvatanud Virtuses on Clyburn võistkonna üks olulisemaid mehi ning ta moodustab koos Tornike Šengeliaga Euroliiga ühe parema ääremängijate duo.

Grusiiniga koos müttamine võiks Clyburni efektiivsust tõsta, sest eelmisel hooajal ei suutnud peaaegu keegi Šengeliat peatada ning teda tuli võtta mitme mehega, mis tekitas kaaslastele vaba ruumi. Jänki on osav nii pallita kui ka palliga mängus, ohtlik nii lähedalt kui ka kaugelt ja oskab ruumi ära kasutada.

Seega on Clyburnil ideaalne võimalus tõestada, et Efesi aeg ei peegeldanud tema tõelist taset.