5 maailmamuutvat üleminekut, mis kunagi ei toimunud
Üleminekuaken, see igavene karussell, millelt keegi maha astuda ei saa. Miljonid, vahel isegi miljardid vahetavad omanikku, mängijate soovid muutuvad üleöö ja agendid tõmbavad taamal niite. Puhta nahaga ei pääse keegi.
Oli kord aeg, kui mängijad võisid sisuliselt igal hetkel hooaja jooksul klubi vahetada. Tegelikult käisid asjad nõnda veel sajandi alguseski, kuni FIFA ja Euroopa Komisjoni läbirääkimiste tulemusena kehtestati aastal 2002 kohustuslikud üleminekuaknad, et pakkuda lepingulist stabiilsust nii klubidele kui ka mängijatele. Sellest oli kahtlemata kasu, kuid meile, fännidele, tõi see ühtlasi üleminekuakendega kaasneva hulluse.
Kui Neymar 2017. aastal Barcelona särgi 222 miljonil põhjusel PSG oma vastu vahetas, sündis tänaseni kehtiv üleminekurekord. Harva jäävad üleminekud katki rahapuudusel, kuid ühe klubivahetuse õnnestumiseks peab terve hulk hammasrattaid koostööd tegema. Juhtuda võib kõike.
Liigume seega pikema sissejuhatuseta ajas tagasi ja vaatame viit Premier League’iga seotud üleminekut, mille toimumine jalgpalliajalugu ühel või teisel viisil korrigeerinuks …
Steven Gerrard – Liverpoolist Chelseasse – 2004 ja 2005
Steven George Gerrard sündis Whistonis, Merseyside’il, Anfieldist ligikaudu kümne miili kaugusel; ta liitus klubiga üheksasena, allkirjastas 17-aastaselt esimese profilepingu ja jõudis aasta hiljem esindusmeeskonda. 2003. aastal, vaid 23-aastasena, nimetati ta klubi kapteniks. Kohalikust poisist kasvas superstaar, kes jäi paigale 2015. aastani ja tõstis pea kohale nii mõnegi karika.
Premier League’i võitjamedal jäi Gerrardil küll saamata, ent ta oli võtmemängija kahe Inglismaa karika, kolme liigakarika, Community Shieldi, UEFA karika, UEFA superkarika ja loomulikult Meistrite liiga võitmisel. “Kuidas ma saaksin pärast sellist õhtut lahkuda?” küsis ta 2005. aasta maikuus Istanbulis ajakirjanikelt.
Teisalt oli ime, et ta üldse Istanbuli jõudis. Eelmisel, 2004. aasta suvel, käis Chelsea – Vene oligarhi Roman Abramovitši rahade ja uue peatreeneri Jose Mourinho soovil – Gerrardi uksele koputamas. Väidetavalt lubaski ta portugallasele, et liitub, kuid murdis sõna ja otsustas lõpuks Liverpooli jääda.
Saaga polnud aga läbi. Detsembris rääkis Gerrard taas lahkumisest ja kuigi Meistrite liiga triumf tundus Liverpooli päästvat, käisid samal ajal taustal pingsad läbirääkimised uue lepingu üksikasjade üle. 5. juulil 2005 teatasid Gerrard, tema agent Struan Marshall ja Liverpool, et poolkaitsja on otsustanud klubist lahkuda, vaid 24 tundi hiljem olid aga uuel nelja-aastasel lepingul allkirjad all. Ja Gerrard jäi paigale, kuigi fännid jõudsid tema särke juba staadioni ees põletada. Peagi andestasid nemadki.
Zinedine Zidane – Bordeaux’st Blackburni – 1995 / Robert Lewandowski – Poznani Lechist Blackburni – 2010
Premier League sai tänase vormi aastal 1992 ja Chelsea võitis Abramovitši rahadega esmakordselt kevadel 2005, sinna vahele jäävatel aastatel triumfeerisid aga vaid kolm klubi: Manchester United kaheksal, Arsenal kolmel ja Blackburn Rovers ühel korral, legendaarsel 1994/95 hooajal. Nüüd on nad radarilt kadunud, Premier League’is ei ole Blackburni nähtud alates 2012. aastast.
1995 oli aga hoopis teisel ajastul ja Blackburni toonaseid püüdluseid toetas kohalik ärimees Jack Walker, käies näiteks Alan Sheareri eest 1992. aastal välja Briti saarte toonast rekordit tähistanud 3,6 miljonit naela. Loogilise sammuna tulnuks täiendada ka värskelt meistritiitlit kergitanud võistkonda ja skautidele jäi silma 23-aastane prantslane Zinedine Zidane.
Zidane olnuks odav valik. Mõned mängijad suudavad maailma endast kõnelema panna juba teismelisena, Zidane aga mitte; selleks ajaks oli ta vaid korra Prantsusmaad esindanud ja kuigi teravamad jälgijad oskasid potentsiaali näha, puudusid tollal poolkaitsja mängust järjepidevus ja eneseusk. Walker kahtles samuti. “Milleks meile Zidane, kui meil on Tim Sherwood?” küsis ta peatreener Kenny Dalglishilt jalgpallifolkloori kinnistatud küsimuse.
Zidane jäi Bordeaux’sse, krooniti 1995/96 hooajal Ligue 1 parimaks mängijaks ja liikus siis edasi Juventusesse, kust 2001. aastal juba maailmarekordilise summa eest Real Madridi. Maailmameister ja Ballon d’Ori laureaat aastal 1998, Euroopa meister aastal 2000, Meistrite liiga võitja hooajal 2001/02 – seda kõike enne, kui Zidane otsustas vaid 34-aastasena putsad keldrisse viia.
15 aastat hiljem lõikas Blackburn taas näppu, kui nende radarile sattus 21-aastane poolakas Robert Lewandowski. Et ründaja mängis endiselt kodumaal Poznani Lechis, olnuks ta taskukohane ost meeskonnale, mis Premier League’is püsimiseks hädasti väravaid vajas. Sel korral sekkus aga emake loodus.
Lewandowski pidanuks aprillis Blackburni lendama ja eel-lepingu allkirjastama, ent Islandi kuulsa vulkaani Eyjafjallajökulli purskest tekkinud tuhapilv halvas suure osa Euroopa lennuliiklusest. “Autoga Inglismaale sõita ei tundunud üldse mõistlik,” meenutas Lewandowski toonane agent Cezary Kucharski.
Eyjafjallajökull paotas ukse Dortmundi Borussiale ja oma teisel hooajal Bundesligas sai Lewandowskist üks liiga parimaid väravakütte. Pärast 187 mängu ja 103 väravat Dortmundi särgis liikus ta Müncheni Bayernisse, kus lõi 375 mänguga 344 väravat ja võitis kõikvõimalikud tiitlid.
Blackburn täiendas samal suvel ründeliini hoopis vabaagendina saadud Benjani, Barcelona talendi Ruben Rochina, Manchester Unitedist laenatud Mame Biram Dioufi ja Manchester Cityst võetud Roque Santa Cruziga. Nende nelja mehe kogusaldo 2010/11 hooajal oli 64 mängu ja vaid üheksa väravat.
Zlatan Ibrahimovic – Malmöst Arsenali – 2000 / Cristiano Ronaldo – Lissaboni Sportingust Arsenali – 2003
Arsenal krooniti Inglismaa meistriks 1997/98, 2001/02 ja 2003/04 hooaegadel, neist viimane läbiti mälestusväärselt ainsagi kaotuseta. Samal ajal ehitati aga senise kodustaadioni Highbury asendajaks uhiuut Emirates Stadiumit, mistõttu peatreener Arsene Wenger ei saanud kulutada suuri summasid kogenud mängijate palkamiseks.
Wengeril oli õnneks silma talentide tuvastamiseks ja 2000. aastal kutsus ta Arsenali 17-aastase kleenukese Rootsi poisi. Zlatan lennutati Londonisse ja talle ulatati nimeline Arsenali särk, kuid Wenger soovis ründajat esmalt treeningutel näha. Ibrahimovic sellist juttu kuulda ei tahtnud, lahkus Londonist ja diil jäigi katki.
Amsterdami Ajax soetas mehe testimiseta ja kumbki osapool ei pidanud kahetsema: Juventuse, Milano Interi, Barcelona, AC Milani, PSG, Manchester Unitedi ja Los Angeles Galaxy eest lõi Ibrahimovic kokku üle 500 värava.
Vaid kolm aastat hiljem libises Wengeri peost teinegi suur talent. 18-aastane Cristiano Ronaldo sai samuti nimelise särgi ja treenis esindusmeeskonnaga, kuid seekord jäi tehing katki, sest Arsenal ja Lissaboni Sporting ei jõudnud üksmeelele üleminekusumma osas.
Sir Alex Ferguson sekkus ja Ronaldo liitus hoopis Arsenali vana rivaali Manchester Unitediga. See muutis jalgpallimaailma vähemalt järgnenud kümneks aastaks: Ronaldo auhinnakapis on viis Ballon d’Ori ja viis Meistrite liiga tiitlit, mis kogutud Unitedis ja hiljem Real Madridis, Arsenal aga on auhinnakappi lisanud vaid viis Inglismaa karikat.
