6 märksõna, millega 2024. aasta EM-i meenutama jääda

51 mängu, 117 väravat, 2 681 288 pealtvaatajat. 31 päeva, 24 meeskonda, 10 staadionit. Fußball-Europameisterschaft 2024 on nüüdseks ajalukku kirjutatud. Aga millest me 50 aasta pärast oma lapselastele jutustame?

Esimene – ja üsna kindlasti kõige olulisem märksõna, millega EM-i meenutama jääda – on naasmine jalgpalli olemuse juurde. Eelmised Euroopa meistrivõistlused toimusid üle kogu Euroopa ajal, kui koroonaviirus reegleid dikteeris, mistõttu ei saanud paljud fännid koondistele kaasa elama sõita. Jalgpallipidu sellest ei sündinudki. Sarnaselt tuleb tärniga märgitada ka eelmised kaks maailmameistrivõistluste finaalturniiri, mis toimusid Venemaal ja Kataris.

Seekord oli kõik teisiti. Saksamaal on ühine piir kaheksaga 24 kohale sõitnud meeskonnast ja nende asukoht Euroopa südames muudab lennukiga kohale jõudmise paljudele taskukohaseks. Paljude jaoks oli viimane selline kogemus aastal 2016, aga näiteks kaheksa aastat tagasi kõrvale jäänud Hollandi fännid pidid võimalust ootama 12 aastat. Paljud jõudsid unustada, milline üks suurturniir olema peaks, aga sakslased tuletasid seda meile meelde. See oli veel üks Sommermärchen, kuigi sarnaselt 2006. aastale ei õnnestunud võõrustajatel ka nüüd võita.

Kui treenerid, mängijad või fännid kasutavad klišeed “parim meeskond võitis”, siis mida see tähendab? Jah, tehniliselt on võitja muidugi parim. Aga kas Kreeka oli 2004. aastal Euroopa parim? Või kui Manchester City on Euroopa klubijalgpallis umbes viis aastat kõigile mõõdupuuks olnud, siis miks on nad võitnud vaid ühe Meistrite liiga? Jalgpall võib vahel väga karmilt tagumikust hammustada. Mänge otsustavad pisiasjad.

Seetõttu on vägagi nauditav, kui vahelduseks tõesti parim meeskond võidab. Keegi ei tohiks vaielda, et Hispaania oli turniiri parim meeskond; nad võitsid seitsmest mängust seitse (neist vaid ühe lisaajal), alistades selle käigus nii eelmise EM-i (Itaalia ja Inglismaa) kui ka viimase MM-i Euroopa parimad (Prantsusmaa ja Horvaatia). Lisaks ka võõrustaja Saksamaa. Võit ei tulnud kingitusena.

Aastaid tiki-taka sünonüümiks olnud Hispaania mängis varasemast proaktiivsemat jalgpalli, pressides vastast kõrgelt ja murdes võimalusel rünnakule. Nii võeti maksimum välja ääremängijatest Nico Williamsist ja Lamine Yamalist. Pretendentide seast tõusti selgelt esile; Prantsusmaa ja Inglismaa, keda enne turniiri soosikuteks peeti, valisid pragmaatilise jalgpalli. Seda hoolimata maailma parimatest ründava suunitlusega mängijatest. Nad tahtsid minimaalse pingutusega jõuda maksimaalse tulemuseni.

Oli see õige otsus? Tulemuste mõttes jõudsid ju mõlemad poolfinaali ja seega ei saa öelda, et plaan oleks täielikult ebaõnnestunud. Aga Prantsusmaa ei saanudki ennast käima, isegi mitte siis, kui poolfinaalis oli vaja Hispaania vastu kaotusseisust välja tulla; nad olid sel päeval selgelt paremuselt teine meeskond. Inglased aga muutsid siit ja sealt, aga ei leidnudki justkui õiget lahendust. Kõneka näitena võeti finaalis kaptenist tipuründaja Harry Kane pingile, kui mängida jäi veel pool tundi.

Gareth Southgate pani hoolimata finaali jõudmisest ameti maha, jätkavat Didier Deschampsi toetab aga Prantsusmaa alaliit. Kumb otsus on õige? Aeg näitab. Kylian Mbappe murdis turniiri 80. minutil ninaluu ja ei olnud tavapärasel tasemel – staari, ehk isegi maailma parima mängija kaotamine mõjutaks igat koondist. Aga ta tahtis mängida ja Deschamps hoidis teda jonnakalt sees, kuigi Mbappe ei olnud selgelt saja protsendi juures.

Ta ei olnud ainus, kes kodumaa niiviisi “pantvangi” võttis. 39-aastane Cristiano Ronaldo kuulus kõigis Portugali mängudes algkoosseisu, kuid tema panus ei olnud ligilähedalgi standarditele, mida ta endale seab. Ronaldo tunnistas, et nelja aasta pärast teda kohal ei ole, aga näib ühe tõenäolisem, et 2026. aasta maailmameistrivõistlustel on portugallane kohal – seda trofeed tal veel ei ole.

Ka 38-aastane Luka Modric ja 41-aastane (!) Pepe ei ole kahe aasta pärast mängimist välistanud, aga mitmed legendid jätsid hüvasti. Jaanuaris 34. sünnipäeva tähistanud Toni Kroos kuuluks ilmselt algkoosseisus kõigis maailma klubides, aga otsustas karjääri lõpetada. Rahvusvahelisest jalgpallist loobusid Thomas Müller (34), Olivier Giroud (37) ja Xherdan Shaqiri (32) – kõik täitsid sel EM-il pigem kõrvalist rolli. Aga nende panust kodumaa edus ei saa alahinnata.

Edust rääkides ei saa üle ega ümber ka Gruusiast, kes pakkus turniiri kauneima loo. 3,7 miljoni inimesega väikeriik tegi suurturniiridel debüüdi ja neilt ei oodatud õieti midagi, aga sihikindlus ja võitlusvaim paistsid välja juba avakohtumises, kui Türgi vastu viimastel hetkedel väravavaht ette saadeti. Nad said vastu pükse, teades, et väravate vahe võib hiljem oluline olla. Aga ei olnud.

Teise mängu 1:1 viik Tšehhiga pidanuks nad ilmselt igasuguse loogika järgi pakkima saatma, aga 2:0 võit Portugali üle kindlustas grupis kolmanda koha ja pääsu sõelmängudele. Seal mindi Hispaania vastu juhtima – seda suutis turniiri jooksul vaid kaks meeskonda! -, aga kaotati 1:4 ja sõideti koju. Muidugi võeti nad vastu rahvuskangelastena. Põhjusega.