6 märksõna, millega Pariisi olümpiamänge meenutama jääda
Au revoir, Pariis. 2024. aasta suveolümpiamängud on nüüd ametlikult lõppenud, mis tähendab, et saame juhtunu viisakalt kokku võtta ja mõneks ajaks hüvasti jätta. Need mängud jäävad meelde kõigile, Pariisist Marseille’ ja Prantsuse Polüneesias asuva Tahitini välja.
16 päeva möödusid justkui keeristormis, aga pakkusid samal ajal tuttavat tunnet, mida me ei osanud ehk enam igatsedagi. Sarnaselt kuu varem toimunud jalgpalli Euroopa meistrivõistlustele meenus meile ühtäkki, milline üks olümpia olema peaks. Paralleelid on selged. Pärast 2012. aasta Londoni mänge on olümpiakaravan mööda ilma ringi reisinud ja alles nüüd naasti tuttavate Lääne-Euroopa väärtuste rüppe.
Prantslased andsid endast maksimumi ja need mängud jäävad meelde. Areenid olid tõeliselt võimsad – Eiffeli torn (rannavõrkpall), Grand Palais (vehklemine ja taekwondo), Versailles’ loss (ratsutamine ja moodne viievõistlus) … Kogu korraldus oli laitmatu ja igasugused hirmud turvalisuse osas tundusid mängude lõpuks vaat et liialdatud.
Ka prantsuse atleetidele pakutud armastus oli erakordne, asjatundlik publik pälvis kiitust kõigilt osalejatelt. Oli, kellele omadest kaasa elada: judokuningas Teddy Riner võitis meeste raskekaalus oma kolmanda individuaalse olümpiakulla, ujuja Leon Marchand aga kerkis viie medaliga (neist neli kuldsed) ehk kogu mängude postripoisiks. Isegi siis, kui prantslased ei säranud – kergejõustikuareenilt jäi nende saagiks vaid üks medal – ei teinud tribüünid hinnaalandust.
Loomulikult kaasnes mängudega ka probleeme, mis eelkõige keerlesid Seine’i jõe ümber. Ehk tunnistavad prantslased isegi, et see oli ebaõnnestunud projekt. Kulutada üle 1,4 miljardi jõe puhastamiseks, milles ujumine keelati enam kui sajand tagasi, et maailmale midagi tõestada? Kindlasti oleks olnud paremaid (ja mõistlikumaid) lahendusi. Aga nii suure ürituse korraldamisel tuleb sisse ka apse.
Jah, tõsi, lõpuks peeti Seine’is ära triatloni ujumisosa (pärast selle edasi lükkamist) ja ka avaveeujumise maratonid (samuti edasi lükatud). Nagu karta võis, nakatusid mitmed sportlased kõhuinfektsiooni, olles kokku puutunud ohtlike bakteritega. Loodetavasti saime õppetunni, et jumalat mängida ei ole tark idee.
Ennekõike jäävad need mängud aga õnneks meelde sportlike sooritustega. Ühel ilusal õhtul Stade de France’il pakuti Kariibi mere saarte rõõmupidu. Thea LaFondi kulda naiste kolmikhüppes ja Julien Alfredi triumfi naiste 100 meetri jooksus lahutas ehk tund, mitte rohkem. Need oli vastavalt Dominica ja Saint Lucia esimesed olümpiamedalid üldse.
73 000 elanikuga Dominica saareriik on naabritest väiksem, neil pole isegi õiget kergejõustikurada; Saint Lucia oma 180 000 elanikuga tundub võrdluses hiiglaslik. Ja kui samal õhtul tõi Lindon Victor meeste kümnevõistluses pronksmedali veel ühele naabersaarele Grenadale (125 000 inimest), oli pidu täiuslik. Tõeliselt erakordne õhtu ühes maailma väga erilises nurgas.
Aga ka suured sportlased õnnestusid. Tennise (veel) kroonimata kuningas Novak Djokovic tuli 37-aastasena Pariisi teadmisega, et järgmist võimalust olümpiakullaks ei ole, ja mängis finaalis Carlos Alcarazi vastu perfektsusele nii lähedase mängu kui inimlikult võimalik. Belgia rattur Remco Evenepoel lõpetas vaid kuus päeva enne olümpia eraldistardist sõitu Tour de France’i poodiumil, aga võttis kulla ja lisas siis teise ka grupisõidus. Temast sai esimene meesrattur, kes olümpial kuldse duubli teinud.
Kuuba kreeka-rooma maadleja Mijain Lopez Nunez võistles viimati kolm suve tagasi Tokyo olümpial, aga 41-aastane mees oli Pariisis taas platsis. Ja mitte lihtsalt niisama – viies olümpiakuld individuaalalal tõstab ta kõrgemale kõigist teistest sportlastest. Seda ei ole varem keegi suutnud. Ka mitte Michael Phelps.
Üle ega ümber ei saa ka USA meeste korvpallkoondisest. Panna vabatahtlikult oma seljale rasvane sihtmärk ja siis tõelistele superkangelastele kohaselt ootused täita? Rahvusvaheline korvpall ei ole kunagi olnud nii ühtlane, nagu nägime Serbia esituses poolfinaalis, aga Tasujad ei muretsenud. Nad teadsid, mida neil pakkuda on.
39-aastane LeBron James riskis oma mainega ja vääris turniiri parima mängija tiitlit igati, aga ilma Stephen Curryta ei oleks see võimalik olnud. 36-aastane mängujuht Akronist, Ohiost tabas nii poolfinaalis kui ka finaalis ebamaiseid viskeid just siis, kui neid enim vaja oli. Keegi ei saanudki talle vastata, sest mitte ükski teine mängija korvpallimaailmas ei kuulu temaga ühele pulgale.
Õnneks nägime taaskord ka seda, et tippsportlased ei ole teiselt planeedilt. Pariisi mängude igasuguse kahtluseta kõige levinum pilt tehti Türgi laskjast Yusuf Dikecist, 10 meetri õhupüstoli segavõistkonna hõbemedalistist; keskealine hallipäine mees ilma igasuguse ohutusvarustuseta, seljas lodev T-särk, mis katab 51-aastasele mehele omast kõhukest. Tavalised prillid ninal, vasak käsi kindlalt taskusse surutud.
Seda poosi imiteerisid hiljem mitmed olümplased, nende seas teivashüppe valitseja Armand Duplantis, kes lisaväärtusena andis nende mängude ühe meeldejäävaima hommikuse intervjuu. Maailmarekordi püstitanud Duplantise õhtu läks pikale, aga ta vääris tähistamist – nagu vahel väärime me kõik, ka siis, kui me parasjagu maailmarekordeid ei ohusta.
Meeste kõrgushüppes astus aga tiitlikaitsja Gianmarco Tamberi areenile piltlikult otse haiglast, sest neerukivid rikkusid tema ettevalmistuse; Egiptuse vehkleja Nada Hafez tuli aga rajale seitsmendat kuud rasedana. “Kõige tähtsam ei ole võit, vaid osavõtt,” ütleb olümpiamängude kreedo. Ainuüksi osalemist võib südamete võitmiseks piisata. Nad on lihast ja luust nagu meiegi.
