Äärel raisatud kuus kuud – Thierry Henry nukker seiklus

Thierry Henry on nimi, mida suure tõenäosusega ühelegi jalgpallisõbrale tutvustama ei pea. Küll on iga vutitähe karjääris hetki, millega kõik niiväga kursis pole ning nendele OlyBet.TV uues lugude seerias valgust heidamegi.

Kuigi Henry vutiteekond sai alguse kodulinnast Les Ulis’st, siis oma esimesed profisammud tegi ta AS Monacos, seda Arsène Wengeri käe all. Kui staažikas juhendaja Arsenali edasi liikus, tõi ta mõnda aega hiljem endaga kaasa ka Henry, kes – nagu me teame – just Londonis tõeliselt õide puhkes.

Kui Kahurimeheks – nõnda Arsenali kutsutakse – kehastumine tuli Henryl aga välja, siis Valgeks Daamiks tal saada ei õnnestunudki. See on siis Torino Juventuse hüüdnimi, mille särki prantslane enne Arsenali siirdumist põgusalt kandis.

Krõbe hinnalipik

Juventus maksis 21-aastase ründaja eest Monacole 12,5 miljonit euro, mis 1998/99 hooajal tähistas kalliduselt 15. üleminekut maamunal: (maailma)rekordimeheks oli äsja saanud Denilson, kelle eest käidi välja 30 miljonit eurot.

Säärase rahapaki lauale käimiseks oli ka põhjust, sest 1998. aasta MMil virutas Henry Prantsusmaa koondise eest kuue mänguga kolm väravat. Finaalis, tõsi, ta väljakule ei pääsenud, kuid koondisekaaslased teadsid siiski, millise mehega on tegu.

„Tal on olemas vajaminev kvaliteet, et läbi lüüa. Juventus ei osta mängijaid ilma, et oleksid veendunud nende oskustes,“ astus Prantsusmaa koondise kaitsja, tol hetkel veel Parma särki kandnud Lilian Thuram kamraadi eest avalikult välja.

Ent Henryle sai saatuslikuks olukord, kuhu ta Juventuses saabus. Nimelt otsustas tema värvanud juhendaja, kuulus Marcello Lippi, liikuda edasi Milano Interisse. Kuigi ta plaanis teha seda väärikalt ja lõpetada Juventusega hooaeg ilusti ära, otsustas Torino klubi valu ennetades ise plaastri kärmelt ära tõmmata. Lippi heideti veebruaris üle parda ja Parmast toodi asemele noor Carlo Ancelotti.

Staari sõna maksis

Sellega muutus Henry jaoks kõik. Kui Lippi käe all oli ta saanud tegutseda ründajana, siis Ancelotti liigutas ta vasakule äärele – mõned mängus koguni ka (tõusvasse) äärekaitsesse –, kus ta oli tegutsenud näiteks Prantsusmaa U21 koondises. „Ma ei teadnud, et Henry on võimeline kesktormajana mängima. Ta ei öelnud mulle kordagi, et ta võiks seda teha,“ on Ancelotti raamatus „Thierry Henry: Lonely at the Top“ öelnud.

Kuigi see võis ka nii olla, siis teiste toonaste Juventuse mängijate sõnul peitus tegelikul põhjus hoopis mujal: tiimi number kümnes, tolle hetke maailma parimas jalgpalluris Zinedine Zidane’is.

Nimelt oli Prantsusmaa koondise legend korduvalt ähvardanud klubist lahkuda ning selleks, et teda õnnelikuna hoida, otsustas Ancelotti ehitada tiimi üles täpselt nõnda, nagu superstaar seda soovis.

Nõnda tegutsesidki pärast Alessandro Del Piero (13 mängu ja 2 väravat) tõsist vigastust põhiründajatena Filippo Inzaghi (39/19) ja Daniel Fonseca (34/10) ning nende varumehena Nicola Amoruso (28/6).

Vaikse hiire leppimine

Henry kasuks ei rääkinud ka tema (tol hetkel veel) tagasihoidlik loomus. Selmet minna peatreeneri ukse taha prõmmima ja nõudma, leppis ta olukorraga.

„Mängin siin nagu Monacos: äärel. Vahet pole, kas vasakul või paremal. Ma pole nagu David Trezeguet, inimesed ei peaks minult kamaluga väravaid ootama,“ tsiteerib Paul Joseph vutimeest raamatus „Thierry Henry: Fifty Defining Fixtures“.

Nõnda tegigi Henry poole aastaga Juventuse eest skoori kõigest kolmel korral, kuid mänguaega talle Ancelotti käe all siiski jagus: lausa 18 kohtumises ning üldjuhul põhist.

Ometi tõmbas prantslane, kes oli jaanuaris sõlminud Juventusega 4,5-aastase lepingu, juba 1999. aasta suvel selga Arsenali särgi. Miks? Põhjus peitus Juventuse tagatubades, täpsemalt tegevjuht Luciano Moggis.

Löödi nuga selga

Nimelt sai Henry hooaja lõpus teada, et Moggi oli teda üritanud maha parseldada. „Juventus tahtis osta Marcio Amorosot ning Udinese küsis mind vastu tema asendajaks. Ancelotti ei tahtnud mind müüa ega ära lasta, isegi mitte laenule, kuid klubi juhid arvasid teisiti.

Minu jaoks oli see selge märk, et nad ei uskunud minusse. Ma keeldusin Udinesesse minemas, kuid palusin seejärel üleminekut kusagile mujale. Sellega olid nad nõus,“ on lõpuks kõigest 20 kohtumises musta-valge-triibulist särki kandnud Henry meenutanud.

„Ma armastasin seda klubi ja oleksin sinna hea meelega paigale jäänud, kui poleks olnud seda üht inimest,“ viitas ta Moggile. „Ma austan väga Itaalia jalgpalli ja seal olles mõistsin väga hästi ka sealsete mängijate menaliteeti. Olen samamoodi tšempioni mõtteviisiga nagu Andrea Pirlo ja Gennaro Gattuso.“

Võitsid nii Arsenal kui ka Juventus

1999. aasta suvel müüski Juventus Henry maha, seda Arsenalile, kes käis Itaalias pealtnäha põrunud ründaja eest välja 16,1 miljonit eurot – 3,6 miljonit rohkem, kui Juventus oli tema eest talvel maksnud.

Ent Arsène Wenger teadis, mille eest maksab. Ta liigutas Henry tagasi tipuründesse ning kohe esimesel hooajal vastas prantslane 26 väravaga 48 mängus, seda siis kõikide sarjade peale. Lõpuks veetis ta Arsenalis kaheksa hooaega, kõmmutades 370 mänguga 226 väravat, pärast mida liikus edasi FC Barcelonasse, kus tõstis pea kohale ihaldatud Meistrite liiga trofee.

Omapärasel moel väljus ka Juventus sellest tehingust võitjana. Nimelt tõid nad Henry asendajaks David Trezeguet, kes kandis musta-valge-triibulist särki lõpuks 10 hooaega, kõmmutades 320 mänguga 171 väravat.

Arsenalis õide puhkenud Thierry Henry veetis enne Londonisse siirdumist pool aastat ka Itaalias, kus… ütleme nii, et asjad lihtsalt ei sujunud. Foto: Imago Images