Ainus vutivaba riik, karjub nüüd jalgpalli abil appi
Kuigi jalgpall on maailma populaarseim spordiala, ei mängita seda päris igal pool. Tõepoolest, maailmas leidub üks riik, kus vuttmäng veel jalgu alla pole saanud. Daamid ja härrad, saagem tuttavaks Eestist 12 000 km kaugusel asuvate Marshalli saartega.
Et nende vutiloo rääkimisega algust teha, tuleb esmalt teha juttu 42 000 elanikuga saareriigist endast. Keset Vaikset ookeani asuvad Marshalli saared – täpsemalt koosnevad need viiest saarest ja 29 koralliatollist – oli pikalt erinevate riikide valduses, kuniks 1979. aastal USA alt iseseisvus.
Kuigi presidentaalne vabariik on 1991. aastast ka ÜRO liige, on nad USAst jätkuvalt väga tugevalt sõltuvad. Nimelt puuduvad saarel looduslikud maavarad (loe: tööstus), mistõttu on sealseteks põhilisteks tegevusvaldkondadeks kalapüük ja põllumajandus, mis ülemäära palju majandust ei toeta.
Riigi peamiseks sissetulekuallikaks on hoopiski Kwajaleini atolli USA-le rentimine, et nood saaksid seal sõjaväebaasi pidada. Tegemist on äärmiselt helde diiliga, kuid nõnda üritavad ameeriklased ka vähendada oma süümepiinu 1950ndatel Marshalli saartele visatud vesinikpommide ja seal tehtud tuumakatsetuste eest…
Asi on rahas ja ruumis
Kes mõtleb, milleks kõik eelnev, siis kiire selgitus: Marshalli saartel just rahaga priista pole, mistõttu pole seal ka jalgpalli viljeletud. Või tähendab, hoovitasandil mõistab palli lüüa mõistagi iga junsu: jutt käib organiseeritud liigategevusest.
Seda Marshalli saartel tõesti pikka aega ei tehtud, kuid põhjuseks polnud ainult raha. Teiseks suureks takistuseks 181 km2 suuruses riigis oli ruum. Või õigemini selle puudumine. Olukorras, kus praktiliselt iga ruutmeeter on arvel, pole lihtne vutitaristut ehitada. Seda eriti olukorras, kus lõviosa rahvastikust on n-ö USA spordiusku (pesapall ja korvpall).
Why is there no organised football in the Marshall Islands?
-We are one of the most remote places on earth
-US sports such as baseball & basketball are more popular
-No football infrastructure
-No international football body membership
-We have no local football role models. Yet pic.twitter.com/jW5bjkZgQj— SoccerFedMI (@SoccerFedMI) January 11, 2023
Kõik algas 2020
Ent 2020. aastal astuti riigis esimesed ametlikud sammud, et asja muuta. Nimelt asutati siis kohalik jalgpalliliit (MISF), mille tehniliseks direktoriks toodi mullu Inglismaalt Lloyd Owers. Talle seatud eesmärk on lihtne: vuttmängu arendamine riigis.
„Tegemist on pikaajalise projektiga, see on see, mis mind asja juures võlus,“ selgitas 34-aastane Owers, miks ta pakkumise vastu võttis. „See on võimalus olla osa millestki suuremast: räägime ikkagi ainsast riigist maailmas, kel puudub oma rahvuskoondis!“
Lisaks kõnetas Oxfordshire’ist pärit britti kohalike jalgpallientusiastide ambitsioon. „Nad ei soovi niisama omakeskis vutti taguda, vaid tahavad saada nii Okeaania (OFC) kui ka Rahvusvahelise jalgpalliliidu (FIFA) liikmeks ja olla osa suurest jalgpalliperest. Nad tahavad osa võtta nii MM-valikmängudest kui ka Okeaania meistrivõistlustest.“
Samas annavad nii Owers kui ka kohalikud aru, et see kõik ei juhtu üleöö. Esialgu on nad endale valmis joonistanud kümneaastaku plaani, kus põhirõhk on rohujuuretasandi ehitamisel, sh jalgpalli koolide õppekavadesse lisamisel.
Ohustab Maa pealt kadumine
Samal ajal rügatakse ka välisrindel, pannes vaikselt kokku Marshalli saarte meestekoondist. Tänavu sügisel tutvustati avalikkusele rahvusesinduse lipuvärvidest inspireeritud särki – valmistatud taaskasutatud plastikust –, ning tuleva aasta suvel loodetakse pidada ka ajaloo esimene kohtumine.
See on mõningas mõttes lausa hädavajalik, sest rahvusvahelisus ja üleilme kajastus on tegelik põhjus, miks Marshalli saared jalgpalli poole vaatavad. Nimelt loodavad nad vuti kaudu juhtida tähelepanu sellele, et nad on Maa pealt kadumas. Seda sõna otseses mõttes.
Mereveetaseme tõusu tõttu ennustatakse, et üle poole praegusest riigi pindalast on 2050. aastaks vee all. „Kui kliimamuutused niimoodi jätkuvad, siis varsti pole meil enam maad, kus jalgpalli mängida!“ põrutas sealse alaliidu üks asutajatest Shem Livai.
Kui vanasti olid pealinnas Majuros tema sõnul üleujutused hooajalised, siis nüüd juhtuvad need praktiliselt iga täiskuu ehk tõusu ajal, hävitades nõnda viljasaaki, kodusid ja peresid… „Meil on vaja juhtida maailma tähelepanu sellele, et kliimamuutused hävitavad meid. Meie proovime seda teha siis läbi spordi,“ sõnas Livai.
Mikroneesia mängude ägedad alad!
Kuigi Marshalli saarte vutiratas on siiani olnud visa veerema, loodetakse tuleval aastal viimaks hoog sisse saada. Tänavu sügisel pandi riigis alus nelja osalejaga saalijalgpalli liigale ning tuleval aastal peaks viimaks valmis saama ka Covidi tõttu venima jäänud rahvusstaadioni ehitus.
Ikka selleks, et juulis-augustis võõrustada seal juba 10. Mikroneesia mänge. Tõsi, sedapuhku veel jalgpallita.
Küll selgitatakse seal Vaikse ookeani parimaid kergejõustikus, 3 x 3 korvpallis, rannavõrkpallis, pesapallis, murutennises, (avamere)ujumises, lauatennises, võrkpallis, tõstmises, maadluses, odakalastamises, va’a’s ehk ühemeheaerutamises ja Mikroneesia mitmevõistluses, mis hõlmab endas kookospuu otsa ronimist, kookospähkli koorimist, oda täpsusviset, ujumist ja sukeldumist.
