Aitab Neverkusenist

Mõnikord saavad unistused reaalsuseks. Et just suurte võimaluste raiskajana tuntud Leverkuseni Bayer suutis piire nihutada ja Saksamaa jalgpalliskeene vallutada, lisab unistustele kaalu. Ja nende töö ei ole veel tehtud.

Manchester City võitis 2022/23 hooajal liiga, karika ja Meistrite liiga, ent kaotas esimese mängu juba oktoobris. Arsenali kuulus 2003/04 võistkond, mis läbis Premier League’i hooaja kaotusteta, tunnistas teistes sarjades kokku seitsmel korral vastase paremust. Päris tippudest jõudis kõige lähemale Juventus, kui 2011/12 hooajal Euroopas ei mängitud, ainsana kaotati Itaalia karikafinaalis Napolile. See oli hooaja viimane mäng.

Neile, kes kusagilt tulevikust siia rännanud: täna on kolmapäev, 17. aprill 2024 ja Leverkusen ei ole 43 mängus veel kordagi kaotusekibedust tundnud. See on, kitsendades valimi viiele tippliigale, viimase 60 aasta vägevaim hooaja “algus”. Unustame selle, et nad lõpetasid Bayerni valitsusaja. Kui hooaeg nii lõpetatakse, kirjutatakse nad just selle seeriaga rasvaselt ajalukku. Ideaalne hooaeg. Neverkusenist saab Neverlusen.

Jäänud on veel poolteist kuud ja üksteist mängu. Viis Bundesligas on kindlad; viis lisandub Euroopa liigast, kui kõik läheb plaanitult. Ja siis kohalik karikafinaal. Kes oleks arvanud, et selline asi on üldse võimalik? Ja et kõigist tippmeeskondadest on just Leverkusen sellises positsioonis? 2002. aasta tundub igaviku kaugusel.

Kõrgeima kategooria südamevalu

Hans-Jörg Butt, Marko Babic, Jens Nowotny, Ze Roberto, Ulf Kirsten, Dimitar Berbatov, Michael Ballack, Lucio, Bernd Schneider, Oliver Neuville. See võiks olla suvaline nimekiri väga erakordsetest jalgpalluritest, aga see on koosseis, mille Leverkusen 2001/02 hooajaks kokku pani. Nende edu ei olnud juhuslik.

Nende katastroof tabab teravalt ka isiklikku närvi. Kui Sinagi oled kolmekümne ringis, võib juhtuda, et mäletad toonast Meistrite liiga finaali. Olin aastaid seisukohal, et minu armastus jalgpalli vastu algas 2002. aasta maailmameistrivõistlustega, ometi mäletan eredalt, kuidas Iker Casillas vahetusest sekkus ja Leverkuseni kõigile lootustele vee peale tõmbas. Ja muidugi Zinedine Zidane’i erakordset väravat, mida korrata ei ole võimalik.

See ei saanud olla ükski teine mäng maailma ajaloos ja ometi ei klapi see minu isikliku ajajoonega. Miks ma seda vaatasin? Ma ei teadnud ilmselt, misasi Real Madrid üldse on. Ma ei ole kindel, kas isegi palli lüüa oskasin. Sestap võttis ka tol õhtul juhtunu mõtestamine aastaid, et mitte öelda aastakümneid. Seda muidugi eeldades, et ma nüüdki mõistan – fännidele pidi see olema hoopis teistsugune kogemus. Mõnda asja lihtsalt ei saa mõista, kui seda ise läbi ei ela.

22 aastat tagasi täna oli kõik Leverkuseni jaoks hästi. Nad olid tipus. Aga siis kaotati kolmest viimasest liigamängust kaks, sinna otsa karikafinaal ja tagatipuks Meistrite liiga finaal. Liigas jäi puudu punkt, karikafinaalis juhiti 1:0 ja Reali kasuks kallutasid mängu parimad, keda jalgpalliajaloos nähtud. Kui lähedal saab võitudele olla ilma võitmata? Leverkusen peaks teadma.

Lunastus Leverkuseni õuel

Kuni eelmise nädalavahetuseni oli 1992/93 hooajal  võidetud Saksamaa karikas Leverkuseni viimane trofee. Kokku oli neid kapis kolm, lisaks ka 2. Bundesliga võit hooajast 1978/79 ja 1987/88 UEFA karikas. Karikavõidule järgnenud 31 aasta jooksul lõpetati üheksal korral teisena. Aga nüüd ei peatanud neid keegi. Aitab valust. See on lõppenud.

Kõike on lihtne siduda Xabi Alonsoga, 42-aastase treeneriga, kes oli eelnevalt juhendanud vaid Real Sociedadi duublit. Nendega suutis ta järjestikustel hooaegadel liigataseme võrra tõusta ja siis ka langeda. Leverkusenisse jõudis ta 2022. aasta oktoobris, kui võistkond oli kaheksa vooru järel tabelis eelviimane. Esimene hooaeg lõppes kuuenda koha ja Euroopa liiga poolfinaali jõudmisega, aga mitte miski ei ennustanud, et oleme täna siin.

Seda, kas sellest mängijate grupist – Lukas Hradecky, Jonathan Tah, Piero Hincapie, Patrik Schick, Timothy Fosu-Mensah, Florian Wirtz – räägitakse kunagi nii, nagu täna räägime 2002. aasta, saab öelda ainult aeg. Aga see võistkond on kokku pandud selge plaaniga. Suurem osa koosseisust oli paigas enne Alonso saabumist.

Möödunud suvel lisandusid võtmemängijatest Jonas Hofmann, Alex Grimaldo, Victor Boniface ja Granit Xhaka. Nad maksid kokku vähem kui ükski mängija, kelle vastu Chelsea huvi tunneks. Kõik olid oma eelmistes koduklubides keskpärased ja/või üleliigsed. Vaata neid nüüd.

Järgmistest sammudest

Xabi Alonsot soovisid endale nii Liverpool kui ka Müncheni Bayern (ja ilmselt kõik ülejäänud maailma tiimid ka), aga ta jääb paigale. Lepingud tänapäeval suurt ei loe, aga ta on 2026. aastani seotud. Veelgi olulisem – ta tunneb, et see on arenemiseks õige koht. Kui tuleb aeg edasi liikuda, leiab ta hõlpsasti uue töö, ükskõik, kuidas see lugu jätkub.

Mängijatega on asjalood keerulisemad. Mõnedki neist aimavad, et ei saa ilmselt enam kunagi nii head pakkumist. Võitjatega juhtub nii. Leicester City müüs 2016. aasta suvel N’Golo Kante, ei jõudnud enam tipule lähedale, ja mängib nüüd esiliigas. Monaco müüs aasta hiljem suurema osa tuumikust eesotsas Kylian Mbappega ja flirtis 2018/19 hooajal väljalangemisega. Jää võib olla habras.

“Peame igal aastal ühe suure mängija müüma, et uusi oste rahastada, seega ilmselt peame müüma,” tunnistas Leverkuseni tegevjuht Fernando Carro. See on aus peegeldus klubi olukorrast hetkes, kus lihtne oleks emotsioonidega kaasa minna. Nende palgafond moodustab Bayerni omast vähem kui poole. Kõige olulisem on sellises olukorras jalad maas hoida.

Leverkuseni juveel on 20-aastane Florian Wirtz, kes võiks – ja ilmselt peaks – sisse tooma üheksakohalise summa, eriti juhul, kui ta ka suvistel Euroopa meistrivõistlustel Saksamaa eest särab. Aga Carro lubas, et Wirtz jääb veel vähemalt aastaks paigale. Kas Victor Boniface võib lahkuda? Jeremie Frimpong? Alex Grimaldo? Edmond Tapsoba? Kõigil neil saab olema kosilasi. Otsuseid tuleb teha mõlemal pool ja need ei saa olema lihtsad.

Aga sinna on veel aega. Töö ei ole tehtud enne, kui see on. Veel üksteist mängu. Nüüd või mitte kunagi.