“Te ei taha ju minu autogrammi,” ütles ta kõhklevalt. Aga nad tahavad. Sa oled võitja, Eesti meister. Järgmisel 14 aastal saab kõikvõimalikele esemetele AK peale kritseldamisest Sinu jaoks rutiin.

On 2009. aasta juuli algus, Eesti tennisemeistrivõistluste päev. 13-aastane Anett Kontaveit üllatab (peaaegu) kõiki, kui alistab naisüksikmängus esimesed kaks vastast ja lõpetuseks kõrgeima asetuse saanud Julia Matojani finaalis 6:3, 6:1. Vaid kaks aastat varem oli ta ise olnud pallitüdruk, nüüd aga tuleb neile autogramme jagada.

Polegi oluline, et Kaia Kanepi, Eesti tollane selge esinumber, osa ei võtnud. Kõrvale jäid ka Maret Ani ja Margit Rüütel, mõlemad kohalikud tippmängijad, kes võitnud hulganisti ITF turniire. Alistada saab vaid neid, kes Sulle vastu astuvad, nagu öeldakse. Ometi mõistsid kõik vaatajad, et Kontaveidis oli midagi erilist. Temas oli ainest maailma vallutada.

“Soovin jõuda maailma tippu. Vähemalt esikümnesse!” unistas Kontaveit. Tol hetkel oli ta omavanuse edetabelis maailma 13. number, kuid 2021. aasta teises pooles, 25-aastaselt, täitis ta oma unistuse. 2022. aasta suvel ronis Kontaveit maailma edetabelis teisele reale ja jäi sinna 11 nädalaks. Ta on karjääriga teeninud rohkem kui kaheksa miljonit dollarit. Ta on jõudnud maailma tippu.

Aga 20. juunil 2023 teatab Kontaveit vaid 27-aastasena karjääri lõpetamisest. See juhtub palju, palju varem, kui pidanuks. Nii palju jääb veel saavutamata. Sport võib olla halastamatult ebaõiglane.

Teekond

Kontaveit oli vaid kuuene plikatirts, kui sõrme tennisele andis. Üheksaselt jättis ta muud tegevused tagaplaanile ja keskendus koos treenerist ema Üllega tennisele. Eesti meistritiitlist ei möödunud kaua, kui ta võitis oma esimesed ITF-taseme turniirid ja 2011. aastal legendaarse Orange Bowli noorteturniiri.

2015. aastal, vaid 19-aastasena, jõudis ta USA lahtistel neljandasse ringi. Kaks aastat hiljem järgnesid esimene WTA-taseme finaal ja siis ka tiitel. Esimest korda õnnestus alistada maailma edetabeli number üks – Angelique Kerber tunnistas Roomas Aneti selget paremust seisuga 6:4, 6:0. Tõus jätkus.

Kontaveidi laeks Suure slämmi turniiridel jäi 2020. aasta Austraalia lahtistel ehk vahetult enne Covid-19 pandeemiat veerandfinaali jõudmine. 2021. aastal käis aga klõps, kui treeneriks palgati Dmitri Tursunov – tolle aasta Ostrava ja järgmise aasta Stuttgardi turniiride vahel võitis Kontaveit järjepanu 22 siseväljakutel peetud mängu, jõudis 13 kuu jooksul üheksasse WTA-taseme finaali ja tõusis maailma edetabelis teisele kohale.

Ei saanud olla kokkusattumus, et kui Kontaveit oma seni viimasesse WTA-taseme finaali jõudis, juhtus see mullu oktoobris Tallinnas – samas tennisekeskuses, kus ta 13 aastat varem Eesti meistritiitli oli võitnud. Poolfinaalis alistas ta Kanepi nende esimeses tõsises lahingus; turniiril, mis Eestis ilmselt see üks ja ainuke kord toimuda jõudiski. Muinasjutu lõpp jäi aga kirjutamata, finaalis alistas Barbora Krejcikova Kontaveidi 6:2, 6:3.

Tänapäev

“Täna annan teada, et lõpetan karjääri võistlussportlasena,” teatas Kontaveit 20. juunil väljastatud pressiteate vahendusel. Ta oli mõnda aega eemal olnud, aga spordimaailmas tuleb seda ikka ette. Nüüd üllatusid paljud. Miks siis nii …

“Pärast visiite erinevate arstide juurde ja olukorra arutamist minu taustajõududega on selgunud, et minu seljas on toimunud nimme lülivaheketta degeneratsioon (Discopathia lumbalis), mis ei lase täiskoormusel treenimist ega võistlemist jätkata. Seetõttu on võimatu nii tiheda konkurentsiga alal tipptasemel jätkata.”

Lihtinimestele arusaadavas keeles selgitades on nimme lülivaheketta degeneratsioon pigem seisund kui haigus – seda ei saa ravida lihtsalt puhkuse ja/või ravimite abil. Sel tasemel tennisemäng kulutab alaselga ja selgroo lülivaheketaste parandamine või asendamine on väga keeruline protseduur. See seisund on pidev, valulik ja keeruline mõista, kui pole ise kogenud.

Hiljem pressikonverentsil selgitas Kontaveit, et seljahädad on teda juba mõnda aega häirinud. Ka pausid 2022. aasta lõpus ja 2023. aastal ei aidanud. “Olen proovinud erinevaid variante, rääkinud füsioterapeutidega ja teinud kuude viisi harjutusi. Aga kui mängud on füüsilised ja rasked, on selg alati tunda andma hakanud. Otsus on tulnud sellel ajal, mil ta on pidanud tulema,” märkis Kontaveit.

Tänusõnad

Kas me saame panna kellelegi pahaks, et ta ei taha olla keskpärane? Oleme näinud Kontaveiti läbi vigastuse mängimas. Heal päeval on ta endiselt võimeline ükskõik kellele vastu astuma, aga mida pikemaks venivad mängud, seda rohkem langeb tema võimekus. Seisund on ennustamatu ja pikemas plaanis kontrollimatu.

Oleks lihtne öelda, et sportlased on tagasi tulnud palju tõsisemategi vigastuste järel. Võibolla mängib otsuses rolli mingisugune faktor, mida me ei tea. Võibolla tahab Kontaveit pärast 20 aastat reketiga vehkimist ja kohvrite otsas hotellist hotelli reisimist aja maha võtta. Võibolla ei ole tal enam võidunälga. Aga kui see ka nii on, mis siis?

See on tema karjäär ja tema otsus. Tervise esikohale seadmisele – pole oluline, kas füüsilise või vaimse – ei saa viltu vaadata. Ta on läbi viimase kümnendi olnud pühendunud professionaal, suurepärane eeskuju paljudele noortele tennistidele. Rõõmutooja kodudesse. Rahvuskangelane.

Kas see on Kontaveidi teekonna lõpp? Aeg näitab. Kanepigi oli vigastustega kimpus ja 2016. aastal juba profispordist loobumas, kuid naasis ja jõudis veel mullu Austraalia lahtistel kaheksa parema sekka. Nüüd, 38-aastasena, jaksab ta veel. Edu võtmeteks on saanud koostöö füsioterapeut/imemees Indrek Tustitiga, oma keha kuulamine ja võitluste valimine.

Võibolla ei ole Kontaveit oma viimast sõna öelnud ja see on vaid vahepeatus. Nüüd aga naudime teda veel korra Wimbledoni muruväljakutel, teadmises, et see on lõpp. Ta on väärt kõike ja enamgi veel, olles nihutanud piire ja meid uhkeks teinud. Aitäh Sulle, Anett.