Ameeriklaste veidrusi täis teekond Lionel Messini

Seitsmel korral maailma parimaks jalgpalluriks valitud Lionel Messi siirdumine MLSis mängivasse Miami Interisse on pannud miljonid vutifännid huvi tundma ka USA jalgpalli vastu. Avastamist mõistagi on: draft, palgalimiidid, konverentsid ja hooaega lõpetav play-off-süsteem, kuid kunagi oli asi veelgi kaootilisem.

Major League Soccer ehk MLS, nagu seda paremini tuntakse, on üks uuemaid jalgpalliliigasid maailmas, nähes sundkorras ilmavalgust alles 1996. aastal. Miks sundkorras? Nimelt puudus USAs enne seda professionaalne liiga, kuid 1994. aasta MMi korraldajariigiks kandideerides pani FIFA ameeriklastele ette: et sündigu ka see!

Pele oli pioneer

Mis siis USAs enne oli? Kuni 1960ndate keskpaigani haigutas seal vuti mõistes sisuliselt tühjus. Alles 1968. aastal pandi algus NASLile, mille hiilgeaeg saabus 70ndatel, mil New York Cosmose särgis demonstreeris ameeriklastele oma vutihiilgust kuningas Pele.

Brasiillasest pioneeri eeskujul suundusid karjääri loojangul toona USAsse ka Franz Beckenbauer, Johan Cruyff, Gerd Müller, Eusebio, Bobby Moore ja George Best. Ent 80ndate majanduskriis tõmbas vutiõitsengule kriipsu peale ning 1984. aastal lakkas NASL sootuks olemas.

Pärast seda jäi USA profiliigata ning väheste tasemel mängijate ainsaks väljundiks jäi kanadalaste CSL. Ameeriklased küll üritasid pärast NASLi kadumist nii omapäi kui ka koostöös põhjanaabritega midagi leiutada, kuid need projektid – ASL, WSL ja APSL – püsima ei jäänud.

1996 sündis MLS

Selle taga oli ka USA alaliidu soov panna püsti kõrgliiga, mis FIFA ametnikke võimalikult palju rahuldaks. Nõnda leitigi, et lihtsam on asi nullist õigesti üles ehitada, kui hakata midagi olemasolevat kohendama.

Ühesõnaga: 1993. aastal otsustati, et USA kõrgliigaks saab MLS, kuid päris debüüthooajani jõudsid nad alles 1996. aastal.

Esimesele USA vutitrofeele alustas jahti kümme võistkonda, kes jagati kahte konverentsi. Mõlema – lääne ja ida – kaheksa paremat paigutati pärast põhiturniiri lõppu ameeriklastele omaselt play-off-süsteemi, kust väljus lõpuks võitjana Erik Sorga endine leivaisa D.C. United.

Ent see kõik oli veel lihtne ja loogiline. Sest vuttmängu rahvale tutvustamiseks üritasid ameeriklased igast trikke läbi suruda…

Penalti asemel vutibullet

Näiteks ei võtnud nad esiti kasutusele penalteid, vaid selle asemel üritati propageerida hokilaadseid bulliteid. Seal asetati pall väravast 32 meetri kaugusele ning ründajal oli seejärel viis sekundit aega, et väravajoonelt vastu jooksev puurivaht üle mängida.

Kuigi 1999. aastal pühiti vutibulletid ajaloo prügikasti, oli see siiski üllatavalt atraktiivne, kuivõrd mängijad mõtlesid sageli kastist välja, et kollkipreid üle mängida: löö kaugelt, trikita ja dribla, tõsta üle… leia ainult lahendus, kuidas pall võrku sokutada!

Stiilinäiteid MLSi vutibulletitest:

Kui NBAs on nii, siis…

Mitmed MLSis kasutusel olevad lahendused on üle võetud sealsest profispordi lipulaevast NBAst: näiteks draft ja konverentsideks jaotumine. Ent MLSi algusaastatel kardeti ka seda, et vutikauged ameeriklased ei suuda 2 x 45 minutit televiisorite ees püsida. Küsimus polnud niivõrd poolaja pikkuses, kui nende vahele jäänud 15-minutilises vaheajas.

Ühest küljest võimaldas see küll palju reklaami näidata, kuid teisalt kardeti, et veerand tunniga inimeste huvi hajub ning nad ei naase teiseks poolajaks enam televiisorite ette.

Nõnda käidi lauale ettepanek jagada vutimäng hoopis neljandikeks, mille vahele jääksid lühemad pausid: täpselt nagu NBAs. See võimaldanuks jätkuvalt reklaami müüa, kuid garanteeriks, et inimesed televiisorite eest ei kaoks. Õnneks see reegel omal ajal käiku ei läinud.

Tagurpidi aeg ja tähed

Küll vilistasid ameeriklased algusaastatel Euroopa ajavõtusüsteemile. Kui meie oleme harjunud, et mänguaeg algab nullist ning tiksub vastavalt 45. ja 90. minuti poole, siis MLSis oli asi vastupidi. Kõik algas 90st ning tiksus nulli.

Sealjuures pandi aeg iga kord, kui pall auti löödi, vigastust raviti või vahetusi tehti, ka aeg seisma, seega polnud MLSis kasutusel olnud süsteemiga võimalik aega viita. See reegel kadus maamunalt aga 2004. aastal.

Vutikaugemate inimeste konksu otsa saamiseks hakkas MLS kärmelt – teiste USA profiliigade eeskujul – promoma ka tähtede mängu. See on kasutusel praegugi, kui MLSi parimad mängijad lähevad sõumängus vastamisi Mehhiko liiga tähtedega. Lisaks korraldatakse show raames teisigi võistlusi: näiteks lattilöömise challenge, oskuste challenge või kurikuulus väravavahtide battle.

Stiilinäide lattilöömise challenger’ist:

Stiilinäide oskuste challenge’ist:

Stiilinäide väravavahtide battle’st

Lõpetuseks veel mõned nopped, mida MLSi ninamehed algusaastatel arutasid…

– Time-out’ide olemasolu, mis võimaldanuks treeneritel mehed korraks enda juurde kutsuda ja neile juhtnööre anda.

– Küljeautide asemel, kus palli visatakse käega, olnuks küljesisselöögid, mida tehtuks jalaga.

– Suurem värav.

Neid aga kasutusele ei võetud. Õnneks. See-eest on MLSis jätkuvalt kasutusel play-off-süsteem, kuhu pääsevad pooled võistkonnad ehk 14 tiimi 28st. Miks see nii on, eks ikka reklaamiraha silmas pidades, kuigi pole välistatud, et niimoodi kompenseerivad nad ka tõsiasja, et sealne põhihooaeg pole tiimide jaoks võrdne.

Nimelt ei mängi kõik 28 tiimi omavahel kodus-võõrsil süsteemis läbi ega pea 46 mängu, vaid põhihooaeg koosneb hoopiski 34 kohtumisest. Kuidas kalender siis täpselt paika pannakse? Eks ikka loosiga…

Kellele see kõik tundub imelik, see mõelgu lõpetuseks veel sellele, et MLS on sisuliselt ainus kõrgliiga maailmas, kust pole võimalik välja kukkuda… De facto leiab analoogse näite ka Euroopast, kuid seda lihtsalt põhjusel: 33 000 elanikuga San Marinos polegi lihtsalt rohkem klubisid.