Belgia kuldse põlvkonna kuulsusetu lõppakord
Belgia jalgpallikoondisest räägiti peaaegu kümme aastat kui tiimist, kes evib suurturniiril võimalust jõuda kaugele. Kuus aastat pärast edukat 2018. aasta MMi on aga selge, et nende kuldse põlvkonna aeg on läbi ning ehkki see teadmine võib olla nukker, on selles ka kübeke positiivset.
Belgia tõus jalgpallimaailma koorekihti oli kõike muud kui juhus. Alaliidu tehnilisel direktoril Michel Sablonil oli plaan, kuidas oma kodumaa taas tippu või selle lähedale viia ning ehkki ta mõistis, et tema ideed kõlavad radikaalsetena, ei visanud ta püssi põõsasse.
2006. aasta septembris hakkas ta koostama plaani, mis tegi Belgia vutis revolutsiooni. Samas on oluline märkida, et Sablon ei hakanud ise jalgratast leiutama, vaid ammutas inspiratsiooni külastades Prantsusmaa, Hollandi ja Saksamaa paremaid noorteakadeemiaid.
Kui Sablon oli oma ideed kirja pannud, käis ta Belgia klubides ja koolides seda tutvustamas. Näiteks leidis ta, et noortejalgpallis võiks kasutada ainult 4-3-3 asetust, kuna just selle formatsiooniga mängis täiskasvanute koondis.
Lisaks julgustas Sablon noortetreenereid, et nad ei mõtleks tulemustele, vaid mängijate arendamisele. Kolmandaks tegi ta reegli, et kui mängija liigub järgmisesse vanuseklassi, ei tohi ta isegi väga olulisteks kohtumisteks ja vaid korraks allapoole minna, isegi kui vanus seda lubaks.
Kuigi Sabloni ideid rünnati nii meedias kui ka alaliidus, noppis Belgia tema plaani esimesi vilju kõigest paari aastaga. Kui üldjuhul olid riigi U17 ja U19 koondised maailma edetabeli kolmandas kümnes, siis 2009. aastaks jõuti esikümnesse. Belgia edu valem oli lihtne: nad tegid oma mängijad paremaks.
See ei tulnud kasuks ainult koondistele, vaid ka mängijatele. Kui 2008. aastal pallisid Premier League’is vaid Vincent Kompany ja Marouane Fellaini, siis kuus aastat hiljem teenisid maailma kõige rikkamas ja võib-olla ka parimas liigas leiba 12 belglast.
Pikk suurturniiride põud
Sablon asus Belgia jalgpalli muutma, sest täiskasvanute koondis oli hädas. Sel sajandil jõuti esimest korda suurturniirile alles 2014. aasta MMil ning kuldne põlvkond hoidis belglasi soosikute ringis vähemalt tunamulluse MMini. Mõne arvates evisid nad võimalust head tulemust teha ka tänavusel EMil, kus mängiti aga elutut jalgpalli ning langeti kaheksandikfinaalis Prantsusmaa vastu.
Sel EMil olid kuldse põlvkonna põhijõududest koondises vaid viis meest: keskkaitsja Jan Vertonghen, poolkaitsjad Axel Witsel ja Kevin De Bruyne, ääremängija Yannick Carrasco ning kesktormaja Romelu Lukaku.
Paljude teiste kuldse põlvkonna liikmete karjäär on kas lõppenud (näiteks Eden Hazard), nad pole koondise jaoks enam piisavalt heal tasemel (näiteks Dries Mertens) või on kellegagi tülis (loe: Thibaut Courtois). Sealjuures tasub märkida, et viiest sel EMil Belgia särki kandnud mehest olid olulises rollis vaid Vertonghen, De Bruyne ja Lukaku – Witsel ei mänginud vigastuse tõttu sekunditki ja Carrasco oli kord algkoosseisus, kord pingil.
Pole vale öelda, et tänavune tšempionaat oli ametlikult kuldse põlvkonna lõppakord. Pealegi, Vertonghen lõpetas EMiga koondisekarjääri ning võib-olla teeb sama ka De Bruyne, kes soovib aga esmalt puhata, end ravida ja otsustab seejärel, kas jätkab Punaste Kuradite särgis või mitte. Välistatud pole ka Lukaku taandumine, kelle puhul sahistati lõpetamisest juba pärast eelmist EMi ja MMi.
Kuigi lõpp oli kuulsusetu, viis kuldne põlvkond Belgia koondise kõrgustesse, kus see polnud varem käinud. Näiteks haarati endale maailma edetabeli esikoht ja 2018. aasta MMi pronks tähistab riigi parimat tulemust. Ainsana ei suudetud üle mängida 1980. aasta EMi teist kohta.
Tunneli lõpus on valgus
Millegi lõpp on aga ka võimalus alustada puhtalt lehelt. Pealegi ei pea Belgia seekord oma jalgpalli piltlikult öeldes nullist üles ehitama, kuna tänavusel EMil olid koondises mitu tulevikulootust alates Manchester City 22-aastasest ääre Jérémy Dokuga lõpetades Madridi Atlético 19-aastase poolkaitsja Arthur Vermeereniga.
Lootust lisab tõik, et nii nagu kasvas kuldset põlvkonda suuresti juhendanud Roberto Martinez Belgiaga ühtseks, teeb sama praegune peatreener Domenico Tedesco. Itaalias sündinud, aga kaheaastaselt Saksamaale kolinud hinnatud juhendaja on alles 38-aastane ning tänavune EM oli talle esimeseks suurturniiriks, kus ta hankis kamaluga kogemusi.
Tõsi, Tedesco jätkamine peatreenerina pole kivisse raiutud, ehkki tema leping kehtib 2026. aasta MMini. Kuigi Belgia jalgpallieksperdid usuvad, et teda ei vallandata, teatas alaliit, et langetab noore juhendaja osas otsuse lähinädalatel. Jätkamise teeb tõenäolisemaks fakt, et Tedesco vallandamine läheks maksma väga palju raha ning alaliit pole majanduslikult heas seisus. Treener ise on öelnud, et soovib koostööd jätkata.
Väheoluline pole ka see, et küllap leevendab kuldse põlvkonna finiš aastaid Belgia õlul istunud raske pingekoorma. Muidugi, kõik ootavad ja eeldavad, et nad jõuavad lähiajal igale suurturniirile, aga sinna saades ei arvestata nendega kui soosikute ringi kuuluva koondisega. Musta hobusena on märksa lihtsam toimetada kui favoriidina.
