Brasiilia legendi rahast inspireeritud seiklus Venemaal
Robert Carlos on nimi, mida suure tõenäosusega ühelegi jalgpallisõbrale tutvustama ei pea. Küll on iga vutitähe karjääris hetki, millega kõik niiväga kursis pole ning nendele OlyBet.TV uues lugude seerias valgust heidamegi.
Ajaloo üks legendaarsemaid vasakkaitsjaid jõudis pika, üle kahe kümnendi kestnud karjääri jooksul esindada kokku üheksat klubi. Kui oma uhkeimad aastad veetis ta Madridi Realis – nende ridades tõstis ta pea kohale neli Hispaania meistritiitlit ja kolm Meistrite liiga karikat –, siis kummalisimad omakorda Mahhatškala Anžis.
Praegu põhimõtteliselt vutiajaloo prügikastis lebavale Venemaa klubile pandi Dagestani – see on üks meie idanaabi „vabariikidest“, mis asub Tšetšeenia ja Kaspia mere vahel – pealinnas 1991. aastal.
Venemaa kõrgliigasse tõusti esmakordselt 2000. aastal, kuid suurt edu seal ei saavutatud, pudenedes kolm hooaega hiljem tagasi esiliigasse. Teistkordselt õnnestus neil kõrgliiga lävepakust üle ronida 2010. aastal, kuid ka siis oldi raskustes: püsima jäädi kõigest kolme punktiga.
2011. aasta jaanuaris muutus aga kõik. Nimelt „ostis“ siis klubi ära miljardär, väljaande Forbes andmetel tol hetkel maailma 150 rikkaima inimese sekka kuulunud Suleyman Kerimov.
Jutumärkides „ostis“ selle pärast, et tegelikult kinkis Dagestani toonane president Magomedsalam Magomedov klubi osaluse Kerimovile, kui too lubas Anži oma paksu rahakoti toel seninägematutesse kõrgustesse viia.
Olgu selle ostutehinguga, kuidas oli, kuid Kerimovi finantsmuskli toel hakati Mahhatškalas tõepoolest kohe lammutama: kõigest kuu ajaga krabati üleminekuturult endale Brasiilia kaitsja João Carlos (Genk), poolkaitsja Jucilei (Corinthias) ja ründaja Diego Tardelli (Madridi Atletico), Maroko ääremängija Mbark Boussoufa (Anderlecht) ning kõige krooniks: kodumaale juba karjääri lõpetama läinud Roberto Carlos.
Kümme miljonit põhjust
Kuigi ajaloo valusaima vasaku jalaga mängumees oli selleks hetkeks juba 37-aastane, nähti just teda võtmeisikuna, kelle ümber meeskond ehitada.
„Mulle tehti pakkumisi üle kogu maailma, kuid Anži oma oli kõige ahvatlevam. Vestlus klubi presidendiga oli see, mis mind veenis ja langetasin otsuse võrdlemisi kiiresti. Sain kohe aru, et neil inimestel on tõsi taga ja mulle meeldib see projekt,“ oli Carlos ülemineku kohta elevil.
Ja miks ta ei pidanukski olema. Sest kuigi Carlos ei osanud vene keelt – väärib märkimist, et vasakkaitsja räägib portugali, hispaania, inglise ja itaalia keelt –, polnud varem Mahhatškala linnast midagi kuulnud ega vahetanud Anži peatreeneri Gadži Gadžieviga sõnagi (!), oli tal 10 miljonit põhjust, miks Dagestani siirduda.
See olevat kinnitamata andmetel siis tema palganumber 2,5-aastase lepingu eest. Eurodes.
„Mulle meeldivad väljakutsed ja see on minu jaoks uus kogemus. Loodetavasti õnnestub mul anda endast parim ja võistkond karikateni tüürida,“ lisas brasiillane optimistlikult.
Esimene pusletükk Carlose näol paigas, tõi Anži suvel tema ümber teisigi: Kameruni ründetäht Samuel Eto’o (Milano Interist), venelaste enda superstaar Juri Žirkov (Londoni Chelseast), Ungari koondise kapten Balázs Dzsudzsák (PSV Eindhovenist) ja Belgia koondises jala ukse vahele saanud Mehdi Carcela (Liege’i Standardist).
Hüpe mängivaks treeneriks
Ent soovitud tulemust – jutt siis trofeedest – ei tulnud. Venemaa karikasarjas pudeneti konkurentsist kaheksandikfinaalis ning poole hooaja peal, kui Anži oli liigatabelis seitsmes, oli ka klaar, et Gadžijev pole päris see mees, kes potentsiaalist nõretava tiimi meistritiitlini viiks.
Pärast tema üle parda viskamist määrati peatreeneri kohusetäitjaks Carlos, kes mängiva-treenerina hooaja lõpuni viis: tulemuseks viies koht. Sealjuures tasub märkida, et mängijana jäi tol hetkel juba peamiselt kaitsva poolkaitsjana tegutsenud Carlose nimele 28 kohtumist ja viis väravat.
Mõistes, et edu saavutamiseks on veel rohkem vaja kulutada, kangutas klubi president Kerimovi seejärel rahakotirauad veel rohkem laiani ning meelitas krõbisevaga Mahhatškalasse kuulsa Guus Hiddinki, kelle esimeseks täienduseks oli Kongo koondise keskkaitsja Christopher Samba (Blackburn Rovers).
Paralleelselt sellega andis aga Carlos teada, et riputab putsad varna. Seda aga mitte koheselt ning mitte selleks, et Anžid jätta. Vastupidi: tegemist oli aegsa teatega, et ta kavatseb seda teha hooaja järel ning ainult selleks, et ennast veelgi jäägitumalt klubile pühendada.
„Kuigi minu leping Anžiga saab läbi, jään ka pärast seda president Suleiman Kerimovole toeks, sest temaga on mul kokkuleppe terveks elus. Ta palus mind, et aitaksin järgnevad kümme aastat klubi struktuuri üles ehitada,“ sõnas brasiillane, kellest saigi 2012. aasta augustis Mahhatškala esindusklubi spordidirektor.
Kukkumine põrmu
Carlose eestvedamisel jätkas Anžis suurelt kulutamist: Madridi Realist osteti Lassana Diarra ning Donetski Šahtarist omakorda Willian. Lisaks avati linnas Dagestani esimene noorteakadeemia, mille etteotsa toodi Eesti koondise endine peatreener Jelle Goes.
Ent sellest kõigest hoolimata jäid karikad tulemata. 2012/13 hooaeg lõpetati Venemaa kõrgliigas küll kolmandana ning karikavõistlustel jõuti finaali, kus kaotati penaltitega Moskva CSKA-le, kuid see polnud president Kerimovi jaoks piisav.
Ja täpselt nõnda kärmelt Venemaa endiselt duumasaadikul üle viskaski ning ta otsustas kaks aastat valla olnud rahakotirauad koomale tõmmata. Kerimov kärpis Anži 138-miljonilist eelarvet päevapealt 2/3 võrra, mille tulemuse algas uppuvalt laevalt põgenemine.
Kõigest kolme nädalaga olid võistkonnast lahkunud KÕIK eelpool nimetatud staarid ning ka Robert Carlos, kes siirdus Türgi kõrgliiga klubi Sivasspori peatreeneriks.
Anži läks samal ajal aga vabalangusesse, mis päädis esmalt Venemaa kolmandasse liigasse pudenemise ja 2022. aastal ka pankrotiga, mistap klubi enam ei eksisteerigi.
