Clippers koos Hardeniga: tiitlipretendendid või naljanumbrid?

Los Angeles Clippersi fännide jaoks algas november tänavu teisiti. James Harden, kelle mängijaõigused Philadelphia 76ersist vahetustehingu käigus omandati, teeb tänavuse hooaja eesmärgid eksimatult ilmselgeks. Midagi vähemat kui Larry O’Brieni trofee ei tule kõne alla.

Harden, 2018. aasta NBA hooaja parim mängija ja kümnel Tähtede mängul osaleja, liitub Clippersi ridades Kawhi Leonardi, Paul George’i ja Russell Westbrookiga. Leonard on kahekordne NBA meister ja finaalide väärtuslikeim mängija, George käinud kaheksal Tähtede mängul, Westbrook valitud liiga parimaks 2017. aastal ning kerkinud kõigi aegade esinumbriks kolmikduublite arvestuses. Pole ju paha.

Paberil ümbritsevad neid sobivad tükid. Ivica Zubac ja Mason Plumlee on traditsioonilised suured, P.J. Tucker aga võimeline täitma moodsat lühikese pika mehe rolli. Terance Mannilt, Norman Powellilt ja teistelt oodatakse panust pingilt. Tähtsatel hetkedel jääb kõik aga nelja superstaari otsustada, sest nii näevad ette NBA – või tegelikult pea iga spordiala – kirjutamata reeglid.

Hiljutine ajalugu viitab, et ühest staarist reeglina tiitlile konkureerimiseks ei piisa, kahe ligikaudu parimas eas mehe klapitamine aga annab võistkonnale mõistlikud šansid. Kui kokku meelitatakse kolm staari, võib minna nii ja naa. Mõned õnnestuvad, kuid enamus mitte, sest hobuste vahetamiseks või lõppviimistluseks enam suurt mänguruumi ei jää.

Aga neli staari? See ei tööta peaaegu kunagi … ning jah, Golden State Warriorsi viimane pool kümnendit ei loe, sest nemad kasvasid kokku orgaaniliselt (ja Kevin Duranti lisandumine SELLELE koosseisule ei olnud aus lüke). Teiste jaoks, kes nelja palkamist proovinud, osutub samm tiitlinõudlejatest reisivaks tsirkuseks sageli üsna lühikeseks.

Võiks väita, et viimasena üritas seda hooajal 2020/21 Brooklyn Nets, kui Duranti ja Kyrie Irvingu kõrvale toodi … James Harden (neljas staar võrrandis oli kas Blake Griffin või DeAndre Jordan, sõltuvalt sellest, kellelt küsida). Nad jõudsid hiljem tšempioniks kroonitud Milwaukee Bucksi alistamisest sentimeetrite kaugusele, kuid üks neist kirjutas nime ajalukku ja teine unustati kiiresti.

Harden

Ta on selles olukorras varemgi olnud. Hardenilt oodati suuri tegusid Houston Rocketsis, kuid ta ei suutnud neid kunagi finaali aidata – isegi siis, kui tema kõrvale sobitati erinevaid pusletükke alates Dwight Howardist ja lõpetades Chris Pauliga. Hardeni numbrid olid ajaloolised, ta oli põhihooaja parim mängija ja põhimõtteliselt kindlustas endale koha korvpalli kuulsuste hallis, kuid eesmärgid jäid täitmata.

Kui ta sai vanemaks ja ehk ka targemaks, üritas Harden ise teist viiulit mängida. Netsi ridades oli ta eelnevalt mainitud seerias Bucksi vastu kimpus vigastusega; kui ta nende asjaajamisest väsis, proovis Harden õnne Philadelphia 76ersis, kus ta kaaslaseks sai Joel Embiid. Taas ei leitud vajalikku keemiat ja lugu lõppes inetult.

Nüüd, kui Harden on 34, võib Clippers talle pakkuda viimast reaalset varianti meistritiitli võitmiseks. Tema suurim mis-oleks-võinud-olla kahetsus ulatub aga 2012. aastasse – olles äsja pärjatud liiga parimaks vahetusmängijaks ja jõudnud Oklahoma City Thunderiga finaali välja, loobus Harden lepingu pikendamisest ja seeläbi võimalusest jätkata arenevas meeskonnas. Ta eelistas raha ja suuremat rolli.

“Arvasin, et jääme igavesti kokku. Russell Westbrook. James Harden. Kevin Durant,” meenutas Harden 2014. aastal. “Tundsin, et olen piisavalt ohverdanud, sekkudes meeskonna heaks vahetusest. Nemad aga ei olnud valmis mulle vastu tulema.”

Westbrook

Westbrook, üheksa kuud vanem kui Harden, kasvas üles samas Los Angelese piirkonnas. Nad loopisid koos korvi veel enne teismeliseks saamist ja jäid sõpradeks. Saatus tahtis, et nad kohtuksid Oklahomas, “keset eimidagi”, kui kasutada nende endi sõnu. Westbrook valiti 2008. aastal draft’is neljandana, Harden aasta hiljem kolmandana.

Kui Harden 2012. aastal laevalt lahkus, jäi Westbrook paigale. Koos Durantiga jõuti lähedale ka 2014. ja 2016. aasta kevadel, kuid finaaliuks jäi suletuks. Olles 2016 läänekonverentsi finaalis otsustava seitsmenda mängu Golden State Warriorsile kaotanud, lahkus Durant vabaagendina. Warriorsi.

Westbrook seda heaks ei kiitnud. Mõnda aega mehed ei rääkinud. Westbrook lasi rääkida numbritel: talle liiga väärtuslikeima mängija tiitli toonud 2016/17 hooajal sai mängujuht keskmiselt kirja kolmikduubli (olles esimene pärast Oscar Robertsoni aastal 1962, kes seda suudab). Durant aga tõstis taeva poole meistrikarika.

Westbrook pani sarnase statistikarea kokku ka 2017/18 ja 2018/19 hooaegadel, kuid Thunderil ei õnnestunud teda õigete mängijatega ümbritseda. Ta soovis paremat, kuid on sellest alates otsingutel olnud: Hardeniga Houstonis klappi ei leitud, aasta keskpärases Washington Wizardsis ei olnud kunagi eelistatud variant ja poolteist hooaega Lakersis väärivad pigem unustamist.

George

Pärast Duranti-ajastu lõppu oli Oklahoma parimas seisus 2017/18 hooajal, kui Westbrookiga moodustasid suure kolmiku Carmelo Anthony ja Paul George. Jah, Carmelo parimad päevad võisid tema 16. hooajaks möödas olla, kuid George, Westbrookist poolteist aastat noorem, kohanes liigaga konkurentsivõimelises Indiana Pacersis ja kerkis siis nende liidriks, kuid jäi suurema eduta.

Oklahomas ühist keelt aga ei leitud. George’ist ei saanud kunagi loodetud liidrit. Kaks hooaega ja kaks varajast sõelmängude lõppu hiljem vahetati ta Clippersisse; olles kasvanud üles Los Angelesest tunniajase autosõidu kaugusel põhjas, soovis ta alati koju tagasi minna. Ja aeg Thunderis õpetas talle midagi väärtuslikku.

“Pidin endaga aus olema ja tunnistama, et tipptasemel võitmiseks ei saa ma olla esimene valik. Võin olla. Võin tuua punkte nagu parimad. Võtta mänge üle nagu parimad. Aga arvan, et see ei ole see mäng, mida mängides jõuan meistritiitlini, selgitas George endise profimängija JJ Redicki taskuhäälingus.

Selline kaine analüüs muutis ta Clippersi jaoks ahvatlevaks sihtmärgiks ja 6. juulil 2019 šokeeriti liigat, kui samaaegselt teatati George’i ja Kawhi Leonardi palkamisest. Mõlemad tahtsid mängida Los Angeleses, kuid eeldati, et vähemalt üks neist liitub Lakersis LeBron Jamesiga. Clippers aga müüs neile maha oma projekti.

Leonard

Neist võinuks tiimikaaslased saada juba kaheksa aastat varem Indianas. Nagu George, kelle Pacers valis kümnenda valikuga 2010. aastal, ei olnud ka Kawhi Leonard liigaga liitudes superstaar. 2011. aasta draft’is oli ta alles 15. valik, Pacersi valik, kuid vahetati kohe San Antonio Spursi – Pacers tundis, et tiitlile konkureerimiseks on neil vaja hoopis kogenud mängujuhti.

Pacersi eksimus sai aga üsna varakult selgeks. Legendaarse Gregg Popovichi käe all ja Tim Duncani, Tony Parkeri ning Manu Ginobili kõrval kerkis Leonard Spursi uueks liidriks ja lõpetas oma kolmanda hooaja liigas finaalide väärtuslikeima mängijana.

Aastatega sai tagasihoidlikkust ja vaiksest, vana Chevy Tahoega treeningutele veerenud äärest kõigi lemmik, kuid kimbutama hakkasid vigastused ja nendest naasmisel mindi Spursi ladvikuga tülli. Leonard otsis pääseteed ja maandus Toronto Raptorsis, kuhu ajaloo esimese NBA meistritiitli viis. Sellega kinnistas ta end NBA parimate mängijate sekka.

Aga temagi tahtis tagasi koju, olles kasvanud Los Angelesest läänes Moreno orus. See oli Clippersi võimalus. Ent neli hooaega hiljem ei ole Leonardi ja George’i duo neid tiitlini aidanud, harva on mõlemad täie tervise juures. Lootust ei ole aga kaotatud.

* * *

Clippers ei ole oma 53-aastase ajaloo jooksul veel kordagi NBA meistritiitlit võitnud. Ei ole ka Harden, Westbrook ja George. Käimasolev hooaeg võib nii mõnelegi hingele rahu tuua – või siis vanad haavad uuesti lahti kiskuda. Lahenduste leidmine jääb nelja superstaari hingele.