Copa del Rey finaali ootuses – võitlused härgadega ehk Osasuna lugu
Treenimata silmaga vaadates võiks arvata, et nad ei ole üldsegi olulised, veel vähem kuidagi silmapaistvad. Ehk tuleks nüüd aga El Sadaril toimuvale tähelepanelikumalt keskenduda.
Eestlased on oma päritolu üle tuntavalt uhked. “Igast maailma sadamast võib leida vähemalt kaks eestlast,” kirjutas Ernest Hemingway teoses “Kellel on ja kellel pole” – ja sest ajast saadik, kui romaan 1937. aastal ilmus, oleme teda alatihti tsiteerinud.
11 aastat varem aitas Hemingway esikromaan “Ja päike tõuseb” aga kanda maailmakaardile ühe rahvapeo. Härjavõitluse suhtes entusiastlik kirjanik oli San Fermini festivalil sage külaline ja tema isiklikud kogemused moodustasid arvestatava hulga raamatu süžeest. Pärast 300 aastat toimumist jõudsid pidustused viimaks rahvusvahelise tuntuseni.
Nüüd külastab Pamplonat igal aastal juulis ligikaudu miljon inimest, et saada osa encierro‘st, legendaarsest härjajooksust. Hispaania rahvuslikus televisioonis üle kantavad jooksud on kõigile osalejatele tasuta, 875 meetrit pikal rajal saab kogeda nii elevust, hirmu kui ka ohutunnet – alates 1910. aastast, mil ametlikku statistikat pidama hakati, on tarastatud rajal hukkunud 15 inimest. Aga sellist sporti Pamplona armastab.
Neil on härjavõitlusareen, ehk maailma kuulsaim, mis mahutab ligi 20 000 inimest; kohalik käsipalliklubi, mis krooniti 2001. aastal Euroopa meistriks, pidi aga rahapuudusel uksed kinni panema. Nad on väga uhked viiekordse Tour de France’i võitja Miguel Induraini üle, kes on pärit linnaäärsest külast. Aga ta oli vaid mees jalgrattal, kas pole nii?
“Jalgrattaga sõites õpib riigi maastiku kohta kõige rohkem, sest mägedest tuleb end higistades üles vedada ja siis sealt alla laskuda,” nagu Hemingway sõnastas. Jalgrattasõit õpetab selgeks maastiku, läbi jalgpalli tutvub aga kultuuriga.
Klubi, mida armastada
Loomulikult on Pamplonas ka kohalik jalgpalliklubi, asutatud aastal 1923, baski keeles “tervis”. Tuline debatt selle üle, kas nad ka päriselt Baskimaa alla kuuluvad, jäägu mõneks teiseks korraks, kuid selle regiooni klubidega neil mängijate pärast konkureerida tuleb. Konkurentide hulka kuuluvad Athletic Bilbao oma kuulsa värbamispoliitikaga (ainult baskid), aga ka Real Sociedad, Eibar ja Alaves.
Pamplona kohalikud kangelased kannavad aga Osasuna värve. Auhinnakapp kogub endiselt tolmu, kui mitte lugeda võite madalamatel liigatasemetel; kahel korral on La Ligas lõpetatud neljandana (1990/91 ja 2005/06), kuid Meistrite liiga uks on jäänud suletuks. 2005. aastal jõuti Copa del Rey ehk Hispaania karikavõistluste finaali, kus tunnistati Real Betisi paremust. Kui võtta aluseks tavapärased edukuse mõõdupuud, sai Osasuna 103-aastane ajalugu eelneva 42 sõnaga kirja pandud.
Praegunegi koosseis kõlab ausalt öeldes nii, nagu oleks tegu kellegi mõttetöö viljaga. Sergio Herrera, Nacho Vidal ja Juan Cruz võiksid sama hästi olla väljamõeldud tegelased FIFA arvutimängus. Nimekirjas on neli Garciat (Unai, David, Ruben ja Kike) ning muidugi ka Gomez, Sanchez, Hernandez ja Fernandez. Tõsisematele fännidele võivad ehk äratundmisrõõmu pakkuda horvaadist ründaja Ante Budimir või Ez Abde, Barcelonast laenatud noor Maroko ääremängija, kuid ühtegi üldtunnustatud staari Osasunast ei leia.
Ja ometi on nad oma linna uhkus. Osasunat tunti aastakümneid ehk just encierro‘st inspireerituna võitlusliku, füüsilise, pikka palli eelistava võistkonnana, keda on omas kodus keeruline maha murda. 1990. ja 2000. aastatel jõuti olukorda, kus mõned talendid pidasid paremaks juba varakult kahetunnise autosõidu kaugusel asuva Bilbao suunas kiigata; baskide legendid Mikel San Jose, Fernando Llorente ja Iker Muniain on kõik Pamplonast pärit, kuid pole kunagi Osasuna hingekirja kuulunud.
Javi Martinez, keda võiks ehk pidada Osasuna akadeemia edukaimaks kasvandikuks, lahkus samuti enne esindusmeeskonda jõudmist Bilbaosse, kuid Cesar Azpilicueta, Raul Garcia, Nacho Monreal ja Mikel Merino said tuleristsed kodus. Halvematel hetkedel, kui La Ligast langemise järel kasvas vaid võlg, tuli klubil pooleldi sundkorras mängijaid akadeemiast edutada. See oli nende ainus, aga tagantjärele ka parim valik.
Edu luurab nurga taga
Praeguseski, Hispaania kõrgliigas esikuuikusse pääsemise nimel võitlevas koosseisus on orienteeruvalt kümme kodukootud meest. Nad on üks vaid neljast profiklubist Hispaanias, mis endiselt fännide omanduses. Nad suhestuvad kohaliku kogukonnaga. Mehed, kes tõmbavad nädalavahetustel selga klubi särgi, jooksevad ära ka härgade eest.
Selle tulemusena võib atmosfäär El Sadaril olla elektriline, kui see 23 000 inimesega täita – detsibellide mõõtmise tulemusena hinnati see maailma üheks valjemaks jalgpallistaadioniks. Samal ajal nähakse klubis aga ka suuremat pilti.
“On tõsi, et teatud asjades ei suuda me teistega konkureerida, kuid peame võitlema nende relvadega, mis meil on. Peame kõvasti tööd rabama,” selgitas klubi akadeemia direktor Patxi Punal väljaandele The Independent. “Mõistame, et paljudest lastest ei kasva jalgpallureid. Muidugi tahame kasvatada mängijaid esindusmeeskonnale, aga ka inimesi, kelle elus on muudki peale jalgpalli.”
Kõike arvestades vääritakse nime, mida klubi kannab. Pärast 32 liigamängu ollakse tänavu üheksandad, eurokohtadest üldse mitte kaugel. Veelgi olulisema verstapostina jõuti aga oma 103-aastase ajaloo jooksul alles teist korda Copa del Rey finaali. Poolfinaalis alistati sümboolselt kohalik konkurent Athletic Bilbao.
Ja kes ootab viimasel takistusel? Real Madrid. 68 kodust trofeed, 21 rahvusvahelist karikat, parimatest parimad. Ka nemad tahavad võita, olles jõudnud oma esimese finaalini pärast 2014. aasta kevadet. Realiga võrdväärseid on maailmas vähe, aga viimasel kolmel visiidil Bernabeule naasis Osasuna alati punktiga. Nüüd kohtutakse Sevillas, neutraalsel pinnal.
6. mai 2023 on laupäev, mis kirjutatakse igal juhul Osasuna ajalukku. Karika pea kohale tõstmine tähendaks neile meestele meeletult palju, aga järgmisel hommikul jätkub treeningutel töö nii või naa. Nad on uhked oma päritolu üle ja see ei muutu. Küll karikad ühel päeval järgnevad.
