Danke, München ehk Kuidas jalgpall pimeda sügisõhtu helgeks muudab
Kuigi vihmane oktoobrikuu õhtu on Saksamaal täpselt sama trööstitu ja sombune kui Eestimaal, on sakslastel selles pimedas midagi, mida siinmaal pole – jalgpall!
Siinkohal ei pea me silmas mängu ennast, mida tänu inglise madrustele Maarjamaalgi juba 115 aasta harrastatakse – Eesti jalgpalli sünnipäevaks loetakse 6. juunit 1909, kui omavahel kohtusid Merkuur ja Meteor.
Kuigi 115 aastat võib tunduda pika ajana, siis tegelikult pole vutikultuur – suuresti Nõukogude võimu tõttu – siinmail korralikult juuri alla võtnud. Vähemalt mitte nõnda nagu mujal (Lääne-)Euroopas.
Münchenisse, aga mitte Bayerni pärast
OlyBet.TV otsustas sügisese koolivaheaja veeta sel korral teistmoodi ja reisida autentse vutikogemuse nimel Saksamaale Münchenisse. Paljud vutifännid eeldavad siinkohal ilmselt, et külastatud sai Müncheni Bayerni kodumängu, kuid see on koht, kus eksitakse rängalt. Sest õige kohalik pole mitte Bayerni, vaid kolmandas liigas mängiva TSV 1860 Müncheni fänn!
„Bayerni fänn tuleb üldiselt väljaspoolt Münchenit ning on gloryhunter. Õige münchenlane, kes on ikkagi päriselt siin kasvanud, on 1860 fänn. Sest sul lihtsalt pole muud valikut!“ selgitas staadionil 32-aastane Tobias, kes Die Lämmer ehk lõvifänn, olnud väiksest peale.
Nõnda on tal mälupildid ka headest aegadest. Ajast, mil 1860 mängis veel kõrgliigas (viimati 2003/04), pusis eurosarjas Leeds Unitediga ning mil klubi särki kandsid säärased rahvusvahelise kaliibriga koondislased nagu Daniel Borimirov, Manfred Schwabl, Abedi Pele, Paul Agostino, Thomas Häßler, Jens Jeremies ja Davor Šuker.
„Need olid meie sangarid!“ sõnas Tobias kergelt härdal toonil pärast nimede ette vuristamist.
Sest see on tema lapsepõlvemälestus. Ent Tobiase isa, kes küll inglise keelt ei rääkinud, kuid kelle juttu poeg veidi tõlkis, mäletas ka VÄGA HÄID aegu. Aegu, mil 1860 võitis riigi karika (1963/64), jõudis eurosarjas finaalis (1964/65) ja krooniti tagatipuks ka Saksamaa meistriks (1965/66).
„Das waren die guten Zeiten,“ lausus perepea aeglase noogutuse saatel nostalgilise lause, mida tegelikult polnudki vaja tõlkida. Sest need olidki need tõeliselt head ajad…
Fännid püsivad (veel) truud
Kui selle peale uurisime, kas 1860 võiks kunagi samale tasemele naasta, raputasid mõlemad pead. „Ei, me oleme siin [kolmandas liigas] kinni igavesti,“ sõnas Tobias.
„Meil pole head treenerit ja president on sch**sse, mistõttu ka investoreid klubi enam ei huvita. Juhtkond lihtsalt ei mõista jalgpalli ning tõtt-öelda pole ka mängijate kirg klubi vastu enam see. Vähemalt mina ei tunneta seda, kui nad platsil ringi jooksevad,“ jätkas ta nõutul toonil ning andis mõista, et paraku on säärane apaatsus vaikselt üle kandumas ka fännidele.
Ent õnneks väga vaikselt, sest kui rääkida 1860 kodumängudest, siis peetakse need täismaja ees ning võõrsilmängudelegi reisis klubiga mullu kaasa keskmiselt 2107 inimest. „Mullu olid absoluutselt kõik kodumängud 100% välja müüdud,“ sõnas ka Tobias uhkusenoot hinges.
Ka meie kogesime nõudlust, kui kaks nädalat enne piletit ostes vaatas klubi kodulehelt vastu karm valik: sa kas vaatad mängu piiratud nähtavusega kohast, viiendast reast, või üldse mitte. Meie valik langes piiratud nähtavuse kasuks.
Tol hetkel polnud meil mõistagi ettekujutust, mida see tähendab ja kui tagantjärele peaks seda kirjeldama, oleks kõige tabavam võrdlus ehk Hiiu staadioni säästusektoriga. Sest kohtumist tuligi vaadata läbi aia.
Nimelt ümbritseb 1860 kodustaadionit, mida ingliskeeli tuntakse Grünwalder Stadion’ina, kuid saksakeeli hoopiski Sechzgerstadion’i nime all, paks metallist tara, mille ülemine äär on paarisentimeetriste hammastega „okastraadistatud“.
Seega kui kellelgi on vastupandamatu tahtmine väljakule joosta, siis sõbralik soovitus – valige mõni muu staadion!
See oli tõeline laulupidu
Kuigi läbi aia kohtumise jälgimine vajutas mängule teatava pitseri, ei pisendanud see kuidagi Sechzger’ilt ammutatud kogemust. Sest kohapeale tulnud ca 14 700 inimest – ametlikult oli 15 000-pealine staadion välja müüdud, kuid tegelikult mõningaid tühje kohti oli – elasid ja hingasid jalgpallirütmis.
Eriti hästi koges seda tänu 1860 fännisektorile, kus n-ö ultrad juba pool tundi enne mängu algust lippe lehvitasid. Ja kui omad lõpuks väljakule astusid, lasti valla nii pürotehnika kui ka lauluhääl.
Seegi on koht, kus Eestil on väga palju õppida. Sest kuigi me peame end laulurahvaks ning kõneleme uhkusega laulupidude traditsioonist siis… ütleme nii, et 15 000 suvalist Müncheni vutifänni teevad ilmselt valjemat häält, kui 15 000 eestlast laulukaare all. Ent siinkohal on rõhk selgelt sõnal „valjem“, mitte „ilusam“.
Kõik 90 minutit laulupidu tribüünidel muidugi ei kesta, sest sakslastegi jaoks on jalgpallimäng ennekõik põhjus kokku saada. Tullaksegi pere ja sõpradega, lastakse õllel ja bratwurstil hea maitsta – mõlemad maksid 5€ tükk – ning räägitakse juttu. Seda siis jalgpalli taustal.
Ent ära vutti siiski ei unustata, vaid silmanurgast jälgitakse pidevalt, mis väljakul toimub. Ja kui pall tababki rikošeti tulemusena karistusalas külalismeeskonna kaitsja kätt, ent õigusemõistja vile vaikib, hakatakse vilekoori saatel laulma saksakeelset versiooni meilegi tuttavast laulust „kohtunik on ****“.
Kohtumise tipphetked:
Ent tuttavamate ja vähemtuttavamate laulude kõrval mõjus kõige võimsamalt hoopiski üks vaikne žest.
Nimelt hakkasid 1860 (ultra)toetajad nii 57. minuti paiku järjest salle üles tõstma ning see levis hiilivalt üle kogu staadioni. Kuniks 60. minuti täitudes needsamad pea kohale tõstetud salllid helikopteritena tööle pandid ja trummide mürtsudes puhketi laulma „Shalalalala, shalalalala, sechzig, München“.
Lapsed keskenduvad õllele, mitte mängule
Lõbu laialt on kohtumise ajal ka lastel, kes käivad tribüünide ees edasi-tagasi õlletopse lunimas. Seda ei tee nad aga mitte viimse lonksu, vaid hoopiski taskuraha nimel.
Nimelt tuleb kesvamärjukest ostes tasuda 1€ pandiraha, mille saab tagasi, kui tops tagasi viia. Ent kes siis mängu ajal tribüünilt tõuseb, eks?!
Nõnda ongi poisiklutid süsteemi enda jaoks tööle pannud ning ulatavad vutisõpradele omapoolse abikäe, ise seeläbi taskuraha kogudes. Meiegi andsime enda topsi ära, kui väike, nii kümneaastane junsu ootamatult õlale koputas ja viisakas saksa keeles küsis: „Vabandage, kas ma võin teie topsi võtta“.
Ent oli ka nahaalsemat lähenemist. Sest osa vutifänne viskas topse nimme suvaliselt asfaldile, et seejärel vaadata, kuidas nagamannid selle pärast gladiaatorite kombel võitlusesse asusid.
Verd küll ei lennanud, aga nügimist siiski oli. Väiksemad, kes võitluses alla jäid, päris tühjade pihkudega siiski ei jäänud, sest üldiselt leidus seejärel kaks-kolm vutisõpra, kes härdusest oma topsi just tollele andsid. Ehk pahatihti osutus rüseluse kaotaja hoopiski võitjaks.
Saksamaa madalama liiga tase ja võlu
Mis aga mängu ennast puudutab, siis kes arvab, et Saksamaa 3. liiga on tasemelt kehv, siis… ütleme nii, et Pärnu Vapruse ja Tartu Tammeka duellile teevad sealsed mängijad siiski silmad ette. Trikitada ja keerutada osatakse, kuid mis põhilisemgi, osatakse ka kossi anda!
Ka tõsiasi, et Saksamaa esiliigas on jala ukse vahele saanud vaid kolm eestlast – Marek Lemsalu, Karol Mets ja Henri Anier – kõneleb siinkohal enda eest. Ehk Saksamaa jalgpall, olgu või kolmandas liigas, pole mingi naljaasi.
Kes arvab, et me oleme kuidagi ühekordsest kogemusest või tulihingelise 1860 fänni Tobiase jutust pimestatud, sellele võime kinnitada, et tegemist polnud meie esimese vutiturismireisiga ning parimad kogemused on saadud just madalamates liigades.
Tõsi, seal on oluline siiski eeltööd teha, et teada, kus fännid omasid tulihingeliselt toetavad ja kus mitte!
Lõpetuseks aga sõna samamoodi Münchenisse sõpradele küll tulnud ja nendega koos 1860 mängu vaatama tulnud Philippile, kes muidu tulihingeline Dortmundi Borussia fänn ning Die Schwarzgelben’iga ka korduvalt Euroopasse kaasa reisinud.
„Inimesed on siin, sest see on traditsioon. München 1860 on münchenlaste klubi ning siin on kõik täpselt nii nagu peab – vanaviisi ja traditsiooniliselt. See n-ö retro ongi just äge,“ sõnas ta ning tõi oma kodukantsist analgoose näitena Bochumi klubi, kus atmosfäär olevat samuti maagiline.
„Saksamaa esiliigas on tihti rohkem pealtvaatajaid kui Itaalia või Prantsusmaa kõrgliigas – see kõneleb enda eest. Saksamaa fännikultuur on lihtsalt mega,“ jätkas ta ning andis ühtlasi ammendava vastuse küsimusele, kas ka parem kui Inglismaal.
„Ega ilmaasjata ei eksisteeri ütlust, et Highbury is like a library,“ viitas ta Arsenali endisele staadionile, mille atmosfäär õnnetumatel aegadel raamatukogu meenutas. „Olen Dortmundiga kaasa reisinud nii Arsenali, Manchester Citysse kui ka Liverpooli ning ainsana oli neist okei Liverpool. Ent seegi polnud see, mida koged siin!“
Ahjaa, mängu enda tulemus? München 1860 ja Osnabrücken tegid omavahel 2:2 viigi. Kuid see polnudki ju tegelikult oluline ega põhiline. Sest esmatähtis oli kogetud atmosfäär!
