Ebatõenäolised vigastused jalgpalli EMil ja üks suisa lubamatu trauma

Ükski jalgpallur ei taha end vigastada, aga mõnikord juhtub nii, et trauma tükib ligi ajal ja kohas, kus seda üldse ei oota. Seda sai tänavusel EMil tunda Saksamaa keskkaitsja Antonio Rüdiger.

Klubileiba Madridi Realis teeniv mängumees vigastas end alagrupiturniiri viimases voorus Šveitsi vastu, kui tähistas koos kaaslastega Niclas Füllkrugi lõpuminutite 1:1 viigitabamust. Praegu pole selge, kas reiele liiga teinud Rüdiger saab oma isamaad kaheksandikfinaalis Taani vastu aidata.

Sealjuures pole Rüdigeri trauma kaugeltki mitte vutimaailma kõige kummalisem. Sellele “auhinnale” on omajagu kandidaate, alates kaitsjate peale karjumise tõttu lõuga nihestanud Alex Stepneyst lõpetades oma varvast puurinud Darius Vasselliga.

Küll on Rüdigeri vigastus midagi ebatavalist, aga EMi ajalugu on näinud teisigi traumasid, mis on olnud ebatõenäolised. Või traumat, kus kohtunik pidanuks mängija tervise kaitsmiseks sekkuma.

Andoni Goikoetxea

Ligi 20 aasta pikkuse profikarjääri jooksul teenis Baskimaalt pärit keskkaitsja endale hüüdnime Bilbao lihunik, kuna Goikoetxea ei kartnud väljakul kedagi ega midagi, ei teinud kompromisse ning oli sama agressiivne kui punast rätikut näinud härg.

39 korda Hispaania koondist esindanud tugitala jõhkrutses nii rahvusesinduses kui ka klubivutis. Näiteks võttis ta 1983. aastal Hispaania liiga mängus jõhkralt maha ei kellegi muu kui Diego Maradona enda ning kaks aastat varem tekitas just Goikoetxea raske põlvevigastuse Bernd Schusterile, millest sakslane täielikult ei taastunudki.

Goikoetxea järgmine “tähetund” tuli 1984. aasta EMi alagrupiturniiri viimase vooru kohtumises Hispaania ja Lääne-Saksamaa vahel. Neist esimesed oli meeletu surve all, Saksamaa tekitas ridamisi häid väravavõimalusi ning sai korduvalt pihta latile ja postile. Aga seis püsis 0:0.

Kui Goikoetxea läks selja tagant maha niitma sakslaste tähte Rudi Völlerit, poleks ilmselt keegi osanud arvata, et selle liigutusega lõpeb mäng just kaitsja jaoks. Karm bask ei saanud punast kaarti, küll aga ise vigastada ning tema asemel pidi väljakule jooksma Salva Garcia.

Ehkki Goikoetxea sai vigastada, lõppes mäng Hispaania jaoks hästi. Nad võitsid 1:0, tõusid alagrupis esimeseks ja jõudsid lõpuks finaali, kus jäädi 0:2 alla Michel Platini juhitud Prantsusmaale.

Olgu märgitud, et Goikoetxea jäi otsustavatest kohtumistest Völleri olukorrast saadud trauma tõttu eemale.

Rinat Dassajev

Neli aastat hiljem sattus Goikoetxeaga sama portsu otsa vutiajaloo üks paremaid väravavahte Rinat Dassajev. 1988. aasta EMi alagrupiturniiri teises voorus Iirimaa vastu oli kollkipper kaks korda karvupidi koos äärepoolkaitsja Anthony Galviniga.

Esmalt võttis Dassajev iirlase karistusalas jõuliselt maha, sai vigastada, aga tundis rõõmu selle üle, et kohtunik ei määranud penaltit. Mõni minut hiljem põrkasid mehed taas kokku ning sedagi olukorda ei suutnud Iirimaa tabamuseks pöörata, kuna John Aldridge lõi palli üle värava.

Küll tähendas Dassajevi ja Galvini teine kokkupõrge, et väravavahi jaoks oli kohtumine trauma tõttu lõppenud ning tema asemel asus postide vahele Viktor Tšanov.

Kui Goikoetxea jaoks lõpetas kellegi maha võtmine vigastuse tõttu tema enda turniiri, siis raudmehena kuulsust kogunud Dassajev oli alagrupiturniiri viimaseks kohtumiseks Inglismaa vastu tagasi väravas.

Tema abiga purjetas Nõukogude Liit finaali, kus kaotati 0:2 Hollandile. Sealjuures kihutati Dassajevi puuri EMi ajaloo ilmselt kõige vägevam värav, kui Marco van Basten kihutas palli sisse sisuliselt nullnurga alt otse õhust lüües.

Jürgen Klinsmann

Kui Goikoetxea ja Dassajevi vigastuse oleks saanud ära hoida pallur ise, siis 1996. aastal Klinsmanniga juhtunu on heaks näiteks, kui olulist rolli etendab mängijate tervise kaitsmisel kohtunik. Õnneks on see asi tänapäeva vutis liikunud aina paremuse poole.

28 aastat tagasi võõrustas EMi Saksamaa suur rivaal Inglismaa ning Klinsmann ja teised ei kaotanud alagrupiturniiril ühtegi kohtumist. Selleks andis oma panuse ka ründaja, kes lõi kaks väravat.

Veerandfinaalis astus sakslastele vastu Horvaatia kuldne põlvkond eesotsas ründavate pallurite Davor Šukeri, Zvonimir Bobani, Alen Bokšići ja Robert Prosinečkiga.

Horvaadid võtsid Klinsmanni sihikule ning tegutsesid tema vastu väga agressiivselt. Kesktormaja vastu tehti avapoolajal väga palju vigu, millest nii mõnegi puhul näidatuks tänapäeval vähemalt kollast kaarti. 1996. aasta juunis lasi rootslane Leif Sundell aga meestel jõuliselt möllata.

40. minutil vahetati Klinsmann sääretrauma tõttu välja. Kuigi horvaadid suutsid väravaküti pingile mängida, jäi viimane sõna sakslasele, kuna tema 20. minutil realiseeritud penalti toel mindi 2:1 võiduga nelja parema hulka.

Kuulsat poolfinaali Inglismaa vastu pidi Klinsmann jälgima pingilt, kuna arstid ei lubanud tal väljakule joosta. Saksamaa meedia kirjutas toona, et arvatavasti ei tee kuus aastat varem maailmameistriks kroonitud ründaja kaasa ka finaalis.

Ent tund enne lahingut Tšehhiga saabus rõõmusõnum: Klinsmanni jalg on piisavalt terve, et mängida! Saksamaa kapten alustas algkoosseisus ja tegi kaasa terve kohtumise, mängides oma kodumaa triumfis tulemuslikku rolli, sest just Klinsmann oli see, kes andis lisaajal söödu täiskasvanute suurturniiride esimese kuldse värava löönud Oliver Bierhoffile.