Eelmine Meistrite liiga reform tõi meile kaasa petisest võitja
Kõik on uus septembrikuus – tänavu kehtib see klišeelik lause ka jalgpalli Meistrite liiga kohta, mis reformiga täiesti pea peale pööratakse. Sellest põgusalt ka räägime, kuid ehk oleks enne paslik meenutada, mis juhtus viimane kord, kuid Euroopa klubivutti reformiti.
Siinkohal ei pea me silmas 2021/22 hooaega, kui Euroopa jalgpalliliit (UEFA) tuli lagedale Konverentsiliigaga, vaid 32 aasta tagust aega, kui ilmavalgust nägi just nimelt Meistrite liiga.
Parimat vutiklubi on Vanas Maailmas selgitatud alates 1955. aastast, kuid esialgu tehti seda Euroopa karika raames. 1990ndatel leidis UEFA aga, et aeg oleks asju uuendada ning nõnda võetigi 1991/92 hooajal esimest korda kasutusele alagrupid ning 92/93 nimetati võistlus ümber Meistrite liigaks. Seda seepärast, et toona võtsidki võistlusest osa vaid riikide meistrid.
Nüüd, mis puudutab alagrupiturniiri, siis see tõepoolest eksisteeris, kuid piltlikult öeldes väljavalitutele. Elitaarsele kaheksale, kui NCAA süsteemist tuntud termineid (elite eight) kasutada.
Et see oktett aga välja sõeluda, kasutati esialgu ikkagi vana head play-off’i, mistõttu mitu suurt vutiriiki enne alagruppi konkurentsist pudeneski. Nimelt polnud toona kasutusel ka asutusi, mistõttu tuli näiteks Saksamaa tšempionil Stuttgardil vastu astuda inglaste Leeds Unitedile. Tulemused kaotus.
Teises ringis pudenes konkurentsist ka Hispaania meister FC Barcelona, kes jäi kahe mängu kokkuvõttes 3:4 alla venelaste Moskva CSKA-le.
Ühesõnaga, kui kaheksa paremat lõpuks sõelale jäid, olid nendeks CSKA, Club Brügge (Belgia), Glasgow Rangers (Šotimaa) ja Marseille (Prantsusmaa), kes moodustasid A-alagrupi, ja teine kvartett: AC Milan (Itaalia), Götebori IFK (Rootsi), FC Porto (Portugal) ja Eindhoveni PSV (Holland).
Alagrupp oli seejärel nagu ikka, kõikidega kodus-võõrsil formaadis läbi, kuid järgmisesse ringi – milleks oligi kohe finaal – pääses ainult grupi võitja. A-seltskonnast osutus selleks Marseille, B-seltskonnast AC Milan.
Marseille ja Milani vaheline finaal leidis 1993. aastal aset – nagu ka tänavu – Münchenis ja seal saatis edu prantslasi. Kullamängu ainsa värava lõi kohtumise 43. minutil kaitsja Basile Bol, saades peaga löögile nurgalöögist.
Nõnda kroonitigi Marseille esimese – ja tänaseni ainsa – Prantsusmaa klubina Euroopa parimaks. Ainult sellega kaasnenud au haihtus nende õlgadelt kõigest nädal hiljem, kui tuli päevavalgele, et klubi president Bernard Tapie ja tegevjuht Jean-Pierre Bernès olid andnud altkäemaksu.
Nimelt oli Marseille 12 kuud varem pidanud alla neelama valusa pilli, kui Euroopa karikasarja finaalis kaotati penaltiseerias Belgradi Red Starile. Tapie ja Bernès’ jaoks oli see aga meeles kui eilne päev ning nad polnud valmis seda uuesti läbi elama. Nõnda hautigi valmis plaan.
Kuus päeva enne Meistrite liiga finaali tuli Marseille’il minna kodusliigas vastamisi Valenciennes’iga ning selleks, et mehed seal ennast liiga palju ei kulutaks ja finaaliks värskemad oleksid, võeti ühendust vastastega ja pakuti neile kehvasti esinemise eest raha.
Või tähendab, enda sidemete varjamiseks jäeti see vastutusrikas ülesanne Marseille mängijale Jean-Jacques Eydelie’le. Oma 2006. aastal ilmunud raamatus on ta sündmusi meenutanud järgnevalt:
„Bernard Tapie ütles mulle: „On äärmiselt oluline, et sa võtaksid ühendust oma endiste Nantes’i-aegsete tiimikaaslastega Valenciennes’s. Me ei taha, et nad idiootidena käituksid ja meid enne Milaniga toimuvat finaali ära lohkuksid“.“
Need endised kamraadid olid siis Valenciennes’i kapten Christophe Robert, Jacques Glassmann ja Jorge Burruchaga, kellele päev enne kohtumist vastav altkäemaksu pakkumine ka tehti. Kui Glassmann lükkas selle tagasi, siis teised kaks nõustusid ja kuivõrd Robert oli tiimi kapten, polnud tal keeruline ka kamraade kaotuses veenda.
Kaks nädalat hiljem hakkasid süümepiinad aga meest sööma ning ta võttis ise ühendust võimudega, tunnistades enda osalust altkäemaksu skandaalis. Selle peale algatati ulatuslik politseioperatsioon, mille käigus otsiti läbi Marseille vutiklubi ruumid ja kuulati üle 12 mängijat ja enamik ninameestest.
Kui viimased otsustasid oma osalust eitada, siis Eydelie tunnistas patud üles. See oli piisav ka Prantsusmaa jalgpalliliidu jaoks, kes otsustas Marseille’ile 1992/93 hooaja meistritiitli eemaldada. Analoogselt talitas ka UEFA, kes kõrvaldas klubi järgmisel hooajal kõikidest eurosarjades, kuid 1993. aasta Meistrite liiga tiitlit neilt siiski ära ei võetud.
Päris punkti sai kõnealune skandaal alles 1995. aastal, kui jõudis Valenciennes’i kohtusse. Seal tunnistasid nii Bernès kui ka Eydelie ennast korruptsioonis süüdi ja osutasid Tapie’le kui ninamehele. Sealjuures avalikustas Bernès, et nad kasutasid altkäemaksu viis-kuus korda hooaja jooksul…
Tapie mõisteti kogu skeemi ninamehena kaheks aastast vangi ning talle määrati ka 20 000 frangi suurune rahatrahv. Trellide taha saadeti ka Bernès ja Eydelie ning Valenciennes’i poolt altkäemaksu vastuvõtnud Robert ja Burruchaga, kuid nende karistused olid lühemad.
Ainsana altkäemaksust keeldunud Glassmannile ulatati aga FIFA poolt ausa mängu ehk Fair Play auhind.
Jättes aga 1993. aasta sinnapaika, siis lõpetuseks veidi uuest hooajast kasutusele võetavast, malest inspiratsiooni saanud Šveitsi süsteemist.
Nimelt said kõik Meistrite liigasse kvalifitseerunud klubi – keda on nüüd 36, mitte 32 – endale vastavalt loosile kaheksa vastast, kellega järgmise viie kuu jooksul – jah, alagrupiturniir lõppeb jaanuaris – korra kohtutakse.
Seejärel teenivad kaheksa edukamat otsepääsme 16 parema sekka. Põhihooajal 9.-24. kohale jäävad tiimid jätkavad play-off’i avaringis, mille võitjad pääsevad edenevad samuti kaheksandikfinaali. Edasi järgneb juba tavapärane play-off, mis kulmineerub 31. mail Münchenis toimuva finaaliga.
