EMi sümboolne koosseis: hispaanlased siin, seal ja iga nurga peal!

Et jalgpalli EM lõppes Hispaania triumfiga, on paratamatu, et OlyBet.TV turniiri sümboolses koosseisus on pika puuga kõige rohkem mehi just nende ridadest. Samas polnud paljud hispaanlased ainsad, kes tegid individuaalselt särava turniiri.

Enne, kui jõuame mängijate juurde, olgu üks asi selge kui seebivesi. Sümboolsel koosseisul on jumet ainult siis, kui kõik mängijad on õigetel positsioonidel. Näiteks ei saa Cody Gakpot kuidagi nimetada EMi parimaks kesktormajaks, kui ta ei mänginud selles rollis ühtegi sekundit.

See tingis ka asetuse valiku. Formatsioon 4-3-3 lubab kokku panna koosseisu, kus kõik mängijad on seal, kus nad olema peavad.

Väravavaht – Giorgi Mamardašvili (Gruusia)

Millisel puurivahil oli EMil kõige rohkem tööd? Mamardašvilil, sest ta tegi turniiril kõige rohkem tõrjeid – 29 – ning edestas lähimat jälitajat 11ga, mängides sealjuures kaks kohtumist vähem.

Mamardašvilil oli palju tööd, kuna Gruusia kaitse meenutas Šveitsi juustu. Aga kuigi tema selja taha löödi kaheksa palli, võinuks seis olla palju hullem, kui Gruusia väravat poleks valvanud Mamardašvili kvaliteediga kollkipper.

Vasakkaitsja – Marc Cucurella (Hispaania)

Cucurella ja Hispaania vasakääre Nico Williamsi tandem töötas õlitatult. Kaitsja traageldas pidevalt üles-alla, tehes väljakut laiemaks ja pakkudes Williamsile rohkem vabadust ja ruumi. Sealjuures ei jäänud Cucurella kaitsefaasis sisuliselt kordagi vahele. Nõnda aktiivse äärekaitsja osas on see vast kõige suurem kvaliteedimärk!

Keskkaitsjad – Pepe (Portugal) ja Fabian Schär (Šveits)

41-aastane Pepe oli vägev nii väljakul kui ka statistiliselt. Brasiilias sündinud keskkaitsja tegi palju vaheltlõikeid, klaaris ühe palli teise järel ja peatas vastaseid peaaegu ilmeksimatult. Ainsana valmistas talle paksu peavalu Benjamin Šeško, aga Pepe õnneks ei suutnud Saksamaal suurepärase klubihooaja teinud sloveen Portugali väravavahti Diogo Costat üle mängida.

Kui Pepe on tüübilt klassikaline keskkaitsja, siis Schärile meeldib palju mängida palliga, mille parimaks näiteks oli veerandfinaal Inglismaa vastu, kus just tema sööt karistusalasse oli see, mille Breel Embolo lõpuks tabamuseks vormistas.

Kaitses meenutas Schär samasugust müüri nagu Pepe, kes pani vastased kinni nii murul kui ka õhus.

Õige napilt jäi valikust välja Prantsusmaa kaljusein William Saliba, kes konkureeris koha nimel just Schäriga.

Paremkaitsja – Jules Kounde (Prantsusmaa)

Klubivutis endale keskkaitsjana nime teinud Kounde oli Prantsusmaa kivikõva kaitse üks tugitalasid. Sealjuures oli ta tubli ka rünnakule lülitudes, ehkki vastaste väljakupoolel tegutsemine pole tema tugevaim külg.

Eriti säras Kounde kaitseduellides, mänguvahendi tagasivõitmises ja palli klaarimises.

Keskpoolkaitsjad – Dani Olmo, Fabian Ruiz ja Rodri (Hispaania)

Igav valik, või mis? Muidugi on, aga mis teha, kui see kolmik töötas laitmatult.

Rodrit ei saa sümboolsest koosseisust välja jätta juba seepärast, et kaitsev poolkaitsja valiti EMi parimaks mängijaks. Olmo lõi kolm väravat ja andis kaks resultatiivset söötu, Ruizi vastavateks näitajateks jäid kaks ja kaks. Lisaks ei saa kuidagi märkimata jätta nende võimet vastaseid pressida ja palli õigesse kohta jagada.

Siinkohal väärivad kindlasti märkimist Saksamaa tähed Jamal Musiala ja Toni Kroos, aga põhinegu su vaatenurk statistikale või mängude vaatamisele, on võimatu vastu vaielda, et keskväljal lõi Hispaania kolmik platsi puhtaks.

See ei tähenda, nagu oleks Musiala ja Kroos teinud kehva turniiri. Muidugi mitte! Aga kumbki neist polnud Olmost, Ruizist ega Rodrist parem.

Vasakäär – Cody Gakpo (Holland)

Gakpo ja hispaanlase Nico Williamsi vahel oli üsna keeruline valikut teha. Lõpuks ei langenud kaalukauss hollandlase kasuks, sest muidu olnuks sümboolses koosseisus liiga palju hispaanlasi, vaid seepärast, et EMi kuldse saapa teeninud tulpidemaa poeg oli lihtsalt grammi võrra säravam.

Meeste statistika on tõele au andes samaväärne, aga Gakpo kvaliteedist andis kõige paremini mõista tõik, et kui Holland ei suutnud teda mängu tuua, oli nende esitus ümmargune ja kõike muud kui ohtlik. Kui Gakpo sai vabaduse hullata, oli lugu vastupidi.

Nigelamat sorti mäng Williamsilt ei halvanud Hispaaniat kuidagi. Jah, teda ümbritsenud mängijad olid Gakpo kolleegidega võrreldes ka etemad, aga võistkonna edukalt enda õlule võtmine on miski, mis eraldab väga head pallurit suurepärasest mängijast.

Paremäär – Lamine Yamal (Hispaania)

See valik on nii selge, et sõnad on peaaegu üleliigsed. Temast sai EMi ajaloo noorim väravalööja ning turniiri ajal 17-aastaseks saanud Yamal mängis äraütlemata küpset jalgpalli.

Lisaks ühele väravale kanti tema arvele neli resultatiivset söötu, mis on Hispaania koondise ühe EMi rekord. Ja kui statistikatabeleid veel puurida, selgub, et Yamal tegi keskmiselt 2,7 võtmesöötu, millest parem näitaja oli vaid viiel mehel.

Kesktormaja – Georges Mikautadze (Gruusia)

Jah-jah, Gruusia ei jõudnud turniiril äraütlemata kaugele, aga kui räägime puhastest tipuründajatest, oli Mikautadze pika puuga parim. Ta oli üks neist, kes sai kirja kolm tabamust, lisaks andis Prantsusmaa kõrgliigas leiba teeniv mees ühe väravasöödu.

Ja seda võistkonnas, mis ei domineerinud mänge, vaid keskendus enamasti vasturünnakutele. Nende ohtlikkuses mängis suurt rolli just Mikautadze, kes on nii väle kui ka tugev, suutis palli ees nii hoida kui ka seda kaaslastele edasi toimetada.

Oluline on märkida sedagi, et Mikautadze lõi värava neljast mängust kolmes, ainsana jäi ta kuivale Hispaania vastu. Teisisõnu oli mägede poeg stabiilne, mitte ei sahistanud võrku kohtudes vaid mõne täieliku autsaideriga.