EMi unustamatu hetk: mündivise lõpetas Itaalia jalgpalli pika põua
Kes meist poleks mõne otsuseni jõudmiseks visanud kulli ja kirja? Kunagi tehti seda ka jalgpalli EMil, kui oli vaja selgitada, kes selgitab Jugoslaavia vastu Euroopa meistri.
1968. aastal peeti EMi alles kolmandat korda ning erinevalt praegusest selgitati paremad finaalturniiriga. See toimus Itaalias ning nelja parema hulka jõudsid lisaks korraldajatele NSV Liit, kaks aastat varem maailmameistriks tulnud Inglismaa ja Jugoslaavia.
Itaalia kohtus poolfinaalis NSV Liiduga. Napolis peetud mäng toimus tohutus vihmasajus ning normaal- ega lisaajal ei löödud ühtegi väravat. Sealjuures pidi Itaalia suurema osa ajast vastu pidama vähemuses, kuna nende staar Gianni Rivera sai viiendal minutil vigastada ning toona polnud EMil vahetused lubatud.
Kuivõrd penaltiseeria võeti EMil kasutusele alles 1972. aastal, kus seda aga vaja ei läinud, oli finalist vaja selgitada muul viisil.
Mängime uuesti? Pole aega!
Kõige loogilisem olnuks pidada korduskohtumine, aga selleks polnud aega, sest finaal toimus kolme päeva pärast. Nõnda tuligi tiitlimängus osaleja selgitada mündiviskega, mida ei tehtud väljakul, vaid kohtuniku Kurt Tschenscheri riietusruumis. Et vilemehel poleks võimalik vassida, läksid temaga kaasa mõlema meeskonna kaptenid – itaallane Giacinto Facchetti ja venelane Albert Šesternjov.
Vasakkaitsja Facchetti sõnul küsis meeskonnakaaslane Tarcisio Burgnich teistelt, kes läheb mündipoolt valima. Kuuldes vastuseks kapteni nime, kostis Burgnich, et poolfinaal on läbi, sest “Facchetti on õnnetoov mees.”
Erinevaid allikaid uurides-puurides pole selge, kes täpselt veel sakslase riietusruumi läksid. Facchetti on meenutanud, et kapteneid saatsid mõlemast delegatsioonist üks esindaja. Räägitud on ka sellest, et kohal olid NSV Liidu peatreener Mihhail Jakušin ja ründaja Aleksandr Lenjov, kellest viimane olevat hiljem märkinud, et tal polnud õrna aimugi, kuidas ta sinna sattus. Noh, võib-olla ta siis ei sattunudki.
Niisamuti lähevad versioonid lahku, kui uurida, mis riietusruumis toimus. Küll on kirjas, et Tschenscher küsis Facchettilt otse, millise mündipoole ta valib, küll aga see, et sakslasest õigusemõistja küsis inglise keeles kaptenite käest, kas kull või kiri, aga Šesternjov ei osanud talle midagi vastata, sest ei saanud küsimusest aru.
Saapamaa kapten valis kirja ning kui Tschenscheri õhku visatud üheliiriline münt maandus, algas Itaalia võidupidu, sest Facchetti pani poole valimisega täkkesse!
Finaali jõudmine polnud Itaalia jaoks oluline ainult sellepärast, et turniir mängiti kodus. Nimelt polnud 1934. ja 38. aasta maailmameistrid pääsenud 30 aasta jooksul ühegi suurturniiri finaali, aga staadionil olnud 68 000 pealtvaataja ja kogu riigi rõõmuks suudeti seda lõpuks teha.
Otsustavaks peetud lahing toimuski kolm päeva hiljem nagu planeeritud, aga poolfinaali ajal ei teadnud keegi, et Euroopa meistri selgitamiseks ei piisa ühest mängust. Nimelt tegid Itaalia ja Jugoslaavia avalahingus 1:1 viigi ja pidid reeglite järgi kaks päeva hiljem uuesti kohtuma. Rooma olümpiastaadionil toimunud matši võitsid võõrustajad 2:0, tasuks nende esimene EM-tiitel, mida suudeti korrata alles 2021. aastal.
Viik, viik, viik
Vutimängud lõppesid viigiga ammu enne seda, kui jalgpallireegleid otsustav organisatsioon IFAB andis 1970. aastal penaltiseeriale rohelise tule. Sealjuures pole mündivise pole teps mitte ainus tänapäeval kummalisena näiv lahendus, mida kasutati.
Kui kohtumine lõppes viigiga, kasutati 1920. aastate alguses heategevusmatšides võitja selgitamiseks statistikat. Nimelt kuulutati paremaks võistkonnaks see, kes oli mängu jooksul teeninud rohkem nurgalööke.
Kõige sagedamini kasutati võitja selgitamiseks korduskohtumist, aga alati polnud nendestki kasu. Hooajal 1964/65 kohtusid tänapäeva Meistrite liiga eelkäija veerandfinaalis Liverpool ja Köln, kes madistasid suisa kolm korda. Kahele 0:0 viigile järgnes Hollandis Rotterdamis viimane mäng, kus löödi küll neli väravat, aga lõpuvile kõlades säras tablool 2:2.
Mõnes mõttes olid Liverpool ja Köln justkui väikesed lapsed, kes ei kuulanud sõna. Klubid, te peate võitja selgitama! Klubid, proovige uuesti! Ja kolmandat korda! Kuivõrd inglasi ja sakslasi ei suutnud miski lahutada, oli taas vaja appi võtta mündivise.
Kui EMil mindi selleks kohtuniku riietusruumi, siis kolm aastat varem panid Liverpooli kapten Ron Yeats ja tema Kölni kolleeg Wolfgang Overath oma õnne proovile väljaku keskringis. Belglasest vilemees Robert Schaut viskas mündi õhku, aga see jäi maandudes murumätaste vahele kinni.
“Ütlesin kohtunikule, et ta peab münti uuesti viskama,” meenutas Yeats. “Arvasin, et sakslaste kapten lööb teda, kuna ta oli hullumas, sest münt oli nende poole kukkumas. Ent Schaut võttis mündi ja tegi kordusviske.”
Seekord naeratas õnn Yeatsile ja Liverpoolile, kes pääsesid poolfinaali Milano Interi vastu, mis kaotati 3:4. “Peatreener Bill Shankly õnnitles mind mündiviske võitmise puhul ja ütles, et ta on mu üle uhke,” ütles mängija.
Kaitsja jätkas, et Shankly uuris talt, kas valis kulli või kirja. Liverpooli viis nelja parema hulka kiri ning kuigi Yeats ootas järgmist kiidulaulu, vastas juhendaja stoilise rahuga, enne kui šotlase juurest minema jalutas: “Ma oleksin valinud kulli.”
11 aastat varem pidid kolm korda mängima ka Hispaania ja Türgi. 1954. aasta MMi valiksarjas olid Pürenee poolsaare esindajad kahe mängu kokkuvõttes paremad 4:2, aga kuivõrd kumbki koondis võitis ühe ja kaotas ühe kohtumise, polnud play-off lahingust pääsu. Kuidas see lõppes? Eks ikka 2:2 viigiga.
MMile pääseja selgitanud lahing peeti Itaalias, kus koondiste saatuse otsustajaks kerkis 14-aastane Luigi Franco Gemma. Väidetavalt oli tegemist mängu võõrustanud Stadio Olimpico töötaja pojaga, kel seoti aususe huvides silmad kinni, et ta saaks liisku tõmmata. Šveitsis peetud suurturniirile pääses Türgi.
Loodetavasti mõistavad need vutifännid, kes peavad penaltiseeriat täielikuks loteriiks, nüüd, et tegelikult lõppesid õnnemängud jalgpalliväljakul rohkem kui pool sajandit tagasi.
Ja ehkki tänapäevalgi on õnnel tulemuses oma roll, ei selgitata ühtegi finalisti viisil, mis sobiks eeskätt mängupõrgusse.
