EMi unustamatu hetk: Rehaklesi ja Kreeka šokktriumf
Enne 2004. aastat oli Kreeka jalgpallikoondis jõudnud suurturniiridele vaid kaks korda, kui 1980. aasta EMil teeniti ainult üks punkt ning 1994. aasta MMil kaotati kõik kolm mängu. 20 aastat tagasi sepistati aga EMide suurim šokk.
Kreeka Euroopa meistriks tulemist võrreldi toona üsna palju Taani 1992. aasta triumfiga. Muidugi, mõlemad olidki suurüllatused, aga skandinaavlastel olid Peter Schmeicheli ja Brian Laudrupi näol maailma absoluutsed tipud. Mõned hellenid mängisid küll tugevates kõrgliigades Itaalias ja Saksamaal, aga Angelos Charisteas ja Giorgos Karagounis polnud staarid. Pealegi, Otto Rehhageli 23 hoolealusest tervelt 15 teenisid leiba kodumaal.
EMi eel olid lootused madalad. Kreeka jalgpallurite jaoks polnud koondise esindamine olnud pikalt auasi ning ka kohalikul ajakirjandusel polnud rahvusendisusest suurt sooja ega külma. “Meie ainus eesmärk oli olla konkurentsivõimeline, esindada riiki uhkusega ja parandada 1994. aasta MMi tulemust,” meenutas võidukasse koondisse kuulunud keskkaitsja Nikos Dabizas The Guardianile.
Rehhagel oli pragmaatik
Edule valati vundament 2001. aasta augustis, kui peatreeneriks palgati Rehhagel. Tema esimene ametlik mäng hellenite eesotsas lõppes 1:5 kaotusega Soomele, misjärel tegi sakslane koondises suuri muudatusi. Need töötasid, kuna EM-valiksarjas edestati teiste hulgas Hispaaniat ja Ukrainat ning pääseti otse suurturniirile.
Enne kreeklaste juhendamist pikalt ja edukalt kodumaal treenerileiba maitsnud Rehhagel oli pragmaatik. “Ärge unustage, et treener kasutab taktikaid, mis sobivad mängijate oskustega,” on ta öelnud. Kreeka ei üritanud EMil enda nahast välja pugeda, vaid mängis oma mängu.
Kreeka näitas juba EMi avakohtumises, et nad võivad olla ohtlikud. Võõrustaja Portugal, kus jooksid väljakule 19-aastane Cristiano Ronaldo, legendaarne Luis Figo ja mitmed paar nädalat varem Portoga Meistrite liiga võitnud pallurit, alistati 2:1. Sellele järgnenud viik Hispaaniaga tegi alagrupist edasipääsemise juba üpris tõenäoliseks ning kuigi viimases voorus jäädi 1:2 alla Venemaale, tegi Portugal 1:0 säru Hispaaniale ja sellest Rehhageli juhendatavatele piisas.
Play-off’is teenis Kreeka kolm 1:0 võitu järjest, alistades Prantsusmaa, Tšehhi ja finaalis taas Portugali. Muide, tegemist oli esimese korraga, kui suurturniiri esimeses mängus läksid vastamisi koondised, kes kohtusid ka viimases matšis.
Abitreeneri Ioannis Topalidise sõnul andis staaridest kubisenud Prantsusmaa alistamine Kreekale usu, et nad võivad võita kogu turniiri. “Kui finaali jõudsime, tahtsime lihtsalt ime täide viia. Lõpuks võitsime Portugali kaks korda ning see näitas ilmekalt, et olime parem meeskond – mitte kõige andekam, aga kõige efektiivsem tiim,” rääkis ta The Guardiniale. “Me pidime tuginema kaitsest lähtuvale mängule, olema head standardolukordades ja vasturünnakutel. Vahest oli võit Euroopa koondistejalgpalli suurim ime.”
Ehkki Kreeka šokeeris vutimaailma ning üldiselt on üllatused ju meeldivad, said hellenid palju kriitikat. Tohutult oli neid, kellele ei meeldinud Rehhageli kaitsest lähtuv taktika, mida kutsuti antijalgpalliks. Kreeka mäng oli paljudele nii ebameeldiv, et neid kutsuti ajaloo ainsaks autsaideriks, kelle alistamist kõik näha tahtsid.
Samas on eksperdid hiljem välja toonud, et kuigi Kreeka mäng polnud tõepoolest voolav ega vaatemänguline, oli see taktikaliselt sisuliselt ideaalne. Nad nullisid kaitses vastaseid ja kuigi hellenid lõid vähe väravaid, ei võrdu see kehva ründemänguga – nad timmiti nii efektiivseks kui võimalik. Selle parimaks näiteks oli finaal Portugali vastu, kus Kreeka tegi vaid ühe raami läinud pealelöögi, mis lõppes tänu Charistease peale ka väravas.
Sealjuures polnud Kreeka esimene meeskond, mille Rehhagel suurüllatuseni viis. Hooajal 1997/98 juhendas ta Saksamaa meistriliigasse tõusnud Kaiserslauternit, kes alustas hooaega 1:0 šokkvõiduga Müncheni Bayerni üle ning ei andnud pärast neljandat vooru Bundesliga liidrikohta käest. See on seni esimene ja viimane kord, mil esiliigast meistrisarja tõusnud sats on kroonitud Saksamaa meistriks.
Kreeka võit polnud juhus
Kreeka üheks suuremaks relvaks oli õhuvõitluse kontrollimine. Rehhagel vajas, et tema tiimis oleksid vähemalt kolm – kaks kaitses, üks rünnakul – teisel korrusel tugevat mängijat, kellest ründajat pidid tsendertustega toitma äärepoolkaitsjad. Charisteas sobis kesktormaja rolli suurepäraselt, kuna väravakütt polnud pelgalt pikk, aga ka füüsiliselt tugev ning nautis vastaste keskkaitsjatega maadlemist.
Michael Cox, parim jalgpallimaailma taktikalisi telgitaguseid selgitav ajakirjanik, nimetas Kreeka võitu 2000ndate suurimaks taktikaliseks õnnestumiseks. Rehhageli hoolealused vahetasid pidevalt formatsioone ning nende üleminek kaitsest rünnakule oli filigraanne.
“Võita play-off’is järjest tiitlikaitsjat (Prantsusmaa), EMi parimat tiimi (Tšehhi) ja võõrustajaid (Portugal) – sama tulemusega ja lüües värava samal moel – ei ole juhus. See toimus tänu taktikalisele tarkusele,” kirjutas ta.
Lisaks Rehhageli suurepärastele plaanidele andis Kreekale tiivad meeskonnavaim. “Me olime nagu pere,” alustas Charisteas selgitustööd. “Iga mängija seadis meeskonna endast tähtsamaks ning andis endast parima oma riigi ja koondise, mitte enda nimel. Austasime üksteist väga ning meil oli treener, kel oli suurepärane filosoofia. See kõik ongi meistriks tulemise valem.”
Charistease sõnul pole Kreeka triumf hellenite maal tänaseni unustusehõlma vajunud. “Istun kuskil, joon kohvi ning minuga hakatakse rääkima: “Angelos, ma mäletan seda 4. juulit…””
Muidugi, kuidas saakski see EM kellelgi meelest minna, ole sa vutisõber Kreekast või mujalt?
