Ergin Ataman – sarivõitja, kelle karjäär pöördus Itaalias
Korvpallitreener Ergin Ataman on üks neist inimestest, kellesse suhtutakse äärmuslikult ning kelle puhul pole halle toone. Sama palju, kui on 58-aastast türklast armastavaid fänne, on neid, kes ei salli Istanbulist pärit juhendajat silmaotsaski.
Samas pole kahtlustki: Ataman on treener, kes toob tulemusi. Üle 25 aasta kestnud karjääri jooksul on ta juhendajana võitnud tervelt neli erinevat eurosarja, tüürinud oma leivaisa meistriks nii Kreekas kui ka Türgis ning viimasest neljast Euroliiga hooajast kolm on lõppenud tema klubi võiduga. Tõele au andes võiks saldo olla viiest neli, aga 2020. aasta märtsis maailma seisma pannud koroonapandeemia lõpetas Euroliiga hooaja olukorras, kus Atamani juhendatud Istanbuli Anadolu Efes oli ülivõimas.
Tõsi on ka see, et Ataman pole kunagi olnud Željko Obradovići tasemel taktik, vaid tema tugevused peituvad meeskonna komplekteerimises, vankumatus enesekindluses ja mängijate motiveerimises, et neist kõik välja pigistada. Värvika iseloomuga treeneri stiili võib armastada või vihata, aga tulemusi vaadates on võimatu pidada teda kehvaks juhendajaks.
Pika karjääri jooksul on Ataman peatreenerina töötanud üheksas erinevas klubis. Lisaks kodumaale ja Kreekale on ta leiba teeninud Itaalias ning mitme meeskonna jaoks on tänavu Ateena Panathinaikose 13-aastase vaheaja järel Euroliiga tšempioniks tüürinud mees rohkemat, kui nende endine juhendaja.
Võtame näiteks Istanbuli Galatasaray, kelle rütmis on Atamani süda lapsest saati tuksunud. Kohe oma esimesel hooajal nendega õnnestus tal 2013. aastal võita Türgi meistrivõistlused ning kuigi aasta hiljem oli klubi majanduslikes raskustes, ei jätnud treener satsi üksi, vaid püsis paigal ning lahkus alles 2017. aastal. Hooaeg varem triumfeeriti Euroopa tugevuselt teises sarjas EuroCup.
Või Itaalia klubi Siena Montepaschi, kus Ataman töötas vahemikus 2001-03. 2002. aastal võitis ta tiimiga viimase Saporta karika, mis on Montepaschi ainus eurosarja tiitel. Sellele järgnenud Euroliiga hooajal jõuti esimest korda finaalturniirile, mida ei õnnestunud küll võita, aga kolmas koht polnud teps mitte paha sõna.
Efes palus Atamanil USAsse minna
Erinevalt paljudest Euroopa tipptreeneritest polnud Atamani mängijakarjäär midagi säravat. Ta tõmbas ketsid küll jalga, aga ei teinud profikorvpallis läbilööki, kuid see ei kustutanud temas kirge jõuda suurde mängu ja seal midagi saavutada.
Euroliiga taskuhäälingus “The Crossover Joe Arlauckasega” meenutas Ataman, et hakkas lapsi treenima vaid 20-aastaselt, kui Eczacıbaşı klubi teatas talle, et ta ei jõua kunagi esindusmeeskonda, misjärel riputas türklane ketsid varna.
Laste juhendamise kõrvalt tudeeris Ataman Istanbuli ülikoolis majandust. “Plaan B olemasolu oli minu jaoks oluline, sest andis mulle vabaduse korvpallis riske võtta. Kui ma poleks treenerina läbi löönud, oleksin ilmselt saanud ärimeheks, sest mu perel oli firma, kus mõnikord töötasin,” lisas ta.
Tema tänavu meie hulgast lahkunud isa jaoks oli Atamani soov korvpallitreeneriks saada üllatav. “Ta ütles mulle alguses, et teeksin seda poole kohaga, kuid mõistsin koheselt, et korvpall oli minu elu. See oli rohkemat kui töö. Pealegi ei makstud seal teps mitte halvasti.”
Atamani treeneriloos mängib üliolulist rolli Türgi korvpalli suurkuju Aydın Örs, kes oli Efesis tema mentoriks. Ehkki Ataman jõudis 1990. aastate lõpus teha oma esimesed sammud peatreenerina mujal, Ankara Türk Telekomis ja İzmiri Karşıyakas, võttis Efesi ladvik mehega pärast Karşıyaka aega ühendust ning tegi ettepaneku: mine USAsse, õpi korvpalli kohta ja arene. Kui Örs varsti lahkub, on Efesi juhendajakoht sinu.
Ataman nõustus ning veetis hooaja 1998/99 vaatlejana Stanfordi ülikoolis, mille korvpallitiimi juhendas väga hinnatud Mike Montgomery. “Ta oli väga inimlik treener ning nende organisatsioon oli ääretult professionaalne. Noored mehed tulid esimesse trenni kell kuus hommikul, käisid siis koolis ja harjutasid uuesti,” meenutas türklane, kes võttis Montgomerylt ja Stanfordilt nii mõndagi üle.
Pärast hooaja lõppu teatas Ataman Efesile, et tuleb Türki tagasi. Örs ei soovinud veel aga taanduda, mistõttu naasis Ataman seitsmeks mänguks Karşıyakasse. Hooaja lõpus otsustas Örs ameti maha panna ning ehkki Atamanil oli Karşıyakaga kehtiv leping, ostis Efes selle välja.
Atamani juhendmisel nautis Efes Euroopas suurt edu ning kuigi Euroliigat ei võidetud, tõusis ta Euroopa hinnatuimaks nooreks treeneriks. Kosilased koputasid uksele ning 2001. aastal otsustas türklane siirduda Itaaliasse Sienasse.
Bravuurikas Ataman
Intervjuus Eurohoopsile selgitas Ataman, et Montepaschi pakkumine oli tema karjääri pöördepunktiks. “Olin ainult 35-aastane, aga sain tänu Sienasse minekule rahvusvahelist kogemust. Ausalt öeldes ei osanud ma oodata, et saan nii noorelt sellise võimaluse,” rääkis ta. “Mõtlesin endamisi, et kui ma Itaaliasse lähen, siis ainult selleks, et võita.”
Oluline on märkida, et Itaalia meistrivõistlused olid toona Euroopa ilmselt tugevaimaks kohalikuks liigaks, kus töötasid mitmed tipptreenerid. Ataman oli juba siis väga bravuurikas ning rääkis kohalikule meediale, kuidas Montepaschi hakkab tema juhendamisel nautima suurt edu.
Itaalia ajakirjanik Simone Mazzola on meenutanud, et Sienas nähti Atamani alguses tavalise ja ülbe treenerina, kes oli enda silmis tegelikkusest palju parem. Triumf Saporta karika viimasel hooajal ja seejärel Euroliigas kolmandaks tulemine näitasid aga, et kuigi juhendajal oli suur suu, oli tal selleks ka igasugune õigus.
Panathinaikose ääremängija Dinos Mitoglu rääkis pärast tänavust Euroliiga triumfi, kuidas Ataman ütles eelmisel suvel meeskonnale, et nad võidavad Vana Maailma tugevaima klubisarja. Kreeklase sõnul ei uskunud keegi peatreenerit, aga ajalugu teab, et see polnud Atamanile esimene kord suur veksel välja käia. See on tema stiil ja sellel on oma põhjus.
“Olen alati olnud enesekindel peatreener, vahet pole, kus ma töötan. Esimese asjana räägin tiimile mõnest suurest eesmärgist, sest see motiveerib neid,” rääkis Ataman. “Montepaschisse minnes tegutsesin esimesel päeval samamoodi.”
2001. aasta lõpus kirjutas Itaalia väljaande Il Palio žurnalist Fabio Fineschi Atamani esimestest kuudest Montepaschis viisil, mis tuleb Euroopa korvpallisõpradele tuttav ette: “Paari päevaga oli selge, et see türklane jätab Sienasse oma jälje. Pärast paari kuud võime kindlalt väita, et Ataman võidab Itaalias karika.”
Mazzola on kommenteerinud, et Atamani juhendamisel tõusis Montepaschi Euroopas arvestatavaks jõuks. “Kuni tema tulemiseni teati seda tiimi vaid Itaalias. Pole kahtlustki, et Ataman valas tulevikus nauditud eduks vundamendi ja väärib selle eest palju kiitust.”
Kaks kübaratrikki
Tulemusi vaadates on selge, et Atamanist sai sarivõitja pärast Montepaschist lahkumist, kui tema 26 tiitlist peatreenerina 24 on tulnud just pärast kahte hooaega Sienas. Sealjuures on tema CVs ka hooaeg, mil ta tegi Türgis Efesiga puhta vuugi: 2009. aastal triumfeeriti nii meistri- kui ka karikavõistlustel ja superkarikas.
Kolm aastat hiljem sai Atamani kuldset kätt tunda järgmine Istanbuli hiid Beşiktaş. Kuigi hooaeg algas nii, et majanduslike raskuste tõttu polnud neil augustis ühtegi mängijat, õnnestus neil tänu NBA tööseisakule tuua Euroopasse unistuste liiga täht Deron Williams.
Seejärel läks Ataman Türgi suurima gaasifirma omaniku jutule ning suutis teda veenda tulema Beşiktaşi sponsoriks. Rahasüst tõi klubisse näiteks Puerto Rico legendi Carlos Arroyo ja Suurbritannia vedrujala Pops Mensah-Bonsu ning kuigi NBA tööseisak lõppes ja Williams naasis New Jersey Netsi, mängis Beşiktaş nagu kulda, võites Euroopa nõrgima eurosarja ning Türgi meistri- ja karikavõistlused.
Atamani suure edu üheks nurgakiviks on olnud ajaga kaasas käimine. Arlauckasele rääkis ta, et on aastate edenedes andnud oma hoolealustele väljakul üha rohkem vabadust. “Ma austan mängijaid alati ka inimestena. Üritan mõista, mis on nende head omadused ja kuidas nad saaksid end klubis tähtsana tunda. Samuti on väga oluline see, et mängijaid ümbritsev keskkond oleks professionaalne ning palgad ja boonused õigel ajal makstud,” lisas ta.
Seega pole mingi ime, et Ataman on mängijate poolt palavalt armastatud treener, kelle nimel ollakse nõus väljakul surema. Ja seega pole ka mingi ime, et Atamani tiimid võidavad palju, kuna kombinatsioon ühes rütmis hingavast juhendajast ja tippmängijatest on piltlikult öeldes surmav
