EURO 2024, finaal: kas näeme parimate mängu?
Nüüd sõltub kõik sellest mängust. Hispaania kohtub Inglismaaga, Berliinis pole kaalul vähemat kui igavene au. Olümpiastaadionil kroonitakse 17. Euroopa meister. Aga kas selle otsustavad ikkagi lõppeva turniiri kaks parimat meeskonda?
Tuimade numbrite, FIFA reitingu järgi oleks vastus ei. Pühapäeva õhtul mängivad Euroopa paremuselt kolmas ja kuues meeskond. Mõistuse hääl kipub aga jah ütlema. Saksamaa (väljakul) ja Prantsusmaa (paberil) võivad ehk vastu vaielda, aga samavõrd on selge, miks mõlema mängijad juba miljoneid maksvates jahtides Vahemerel seilavad.
Puna-kollases nurgas on Hispaania, kes sel turniiril endiselt puhaste paberitega, kuuest mängust kuus võitu. See väärib imetlust ka siis, kui me ei arvesta nende vastaste kvaliteeti (juba on alistatud Horvaatia, Itaalia, Saksamaa ja Prantsusmaa). Selles ei ole midagi juhuslikku. Nad on pakkunud silmailu, lõpmatu tiki-taka asemel pakutakse taaskord nauditavalt mitmekülgset jalgpalli. Viimati mängis Hispaania nõnda üle kümnendi tagasi.
Lamine Yamal, kes finaalile eelneval päeval 17. sünnipäeva tähistab, on olnud turniiri postripoisiks. Nico Williams, kes sai äsja 22, pakub teisel äärel haruldast teravust. 38-aastane Jesus Navas, nende standardite järgi fossiil, tuli poolfinaalis appi ja pistis tasku Kylian Mbappe. Fabian Ruiz on platsi südames olnud asendamatu. Hispaania on enamat kui tema mängijate summa.
Puna-valges nurgas on Inglismaa, kellelt oodati turniiri kõige vägevamat tulejõudu, ometi on kõik läinud hoopis teisiti. Kui on raske, leiavad nad jõudu. Kord on juhus, kaks ehk veel, kolm mitte. Kolm korda on nad olnud seljaga vastu seina ja alati sellest välja tulnud. Kolmes järjestikuses sõelmängus on jäädud kaotusseisu. See võis ju alguses nõrkusena näida, aga nüüdseks on nende eneseusk vankumatu.
Pärast säravaid klubihooaegu oodati palju kolmikult Harry Kane, Jude Bellingham ja Phil Foden. Aga Bellingham tegigi Slovakkia vastu seda, mida staaridelt oodatakse. Ka Kane on vajalikel hetkedel esile kerkinud. Foden seni mitte; teades, et säravate tuledega teda ei hirmuta, siis ehk finaalis? Jordan Pickford ei ole ehk kõigi aegade parim väravavaht, aga ta on piisavalt hea, et Inglismaa pikk piin lõpetada.
Kas Hispaania võidab oma neljanda Euroopa meistritiitli (1964, 2008 ja 2012) ning tõuseb EM-ide kõigi aegade kuningaks või jõuab Inglismaa oma teises finaalis sihile, kustutades nõnda kolme aasta ja kolme päeva taguse südamevalu?
Kõik artiklis märgitud kellaajad on Ida-Euroopa suveaja järgi (GMT+3).
Hispaania – Inglismaa
Pühapäeval, 14. juulil kell 22.00
Hispaania on Inglismaaga suurturniiridel mänginud kuuel korral, aga võitnud vaid korra, 1950. aasta maailmameistrivõistlustel. EM-idel on neljast mängust kirjas neli kaotust. Aga see Hispaania vaatab tulevikku, mitte minevikku. Nad survestavad vastast kõrgelt, rohkem ja edukamalt kui keegi teine sel turniiril. Kuuest mängust neljas on nad jõudnud vähemalt viie raamidesse läinud pealelöögini. Nad leiavad võimaluse skoorida ja kui vaja, kontrollivad palli moel, mida ei suuda keegi teine.
Luis de la Fuente on EM-finaalide ajaloo üks vanimaid treenereid, kuid ometi selle töö jaoks perfektne. Erinevalt paljudest teistest ei ole tal meeldejäävat tööotsa klubitasandilt. Alates 2013. aastast on de la Fuente töötanud Hispaania jalgpalliliidu heaks, olles Euroopa meistriks viinud nii U19 (2015) kui ka U21 (2019) koondise. Kas nüüd tuleb kolmest kolm?
Inglismaa ei ole mitte kunagi varem mänginud suurturniiri finaalis väljaspool Wembleyt, sest nii 1966. aasta MM-i kui ka 2020. aasta EM-i finaalid mängiti nende pühamus. Berliinis pole samas kunagi kaotatud (4 võitu, 2 viiki). Kaitses on inglased olnud kõvad, viimase 20 mänguga on endale lubatud lüüa vaid 13 väravat. Öeldakse ju, et rünnak võidab mänge, kaitse …
Gareth Southgate juhendab teises EM-finaalis kolmanda mehena, sakslased Helmut Schön ja Berti Vogts suutsid nii võita kui ka kaotada. Viimane on Southgate’il juba tehtud. Ja veel: kui Hispaania ja Inglismaa viimati suurturniiril kohtusid, mängis ta 120 minutit. Inglased võitsid 1996. aasta EM-i veerandfinaali penaltiseerias.
Hispaanlane luubi all: “Hispaanias on mul keeruline õnnelik olla.” Meeskonna kapteni Alvaro Morata sõnad teevad isiklikul tasandil haiget. Ründaja, kellele kunagi ennustati Real Madridis suurt tulevikku, on korduvalt saanud naerualuseks hoolimata sagedasest väravavõrgu sahistamisest. Kui see on tema hüvastijätt Hispaania koondisega, tahab ta kõigi kriitikute suud lukku panna.
Inglane luubi all: Tema keskväljapartner Kobbie Mainoo on (õigustatult) kiita saanud, aga Declan Rice on Inglismaad koos hoidvaks liimiks. Nad lasevad end kõrgelt survestada, sest Rice on neis olukordades hiilgav; ta on vastaste pressi all teinud rohkem puuteid ja jaganud rohkem täpseid sööte kui keegi teine. Ta on andnud ka seitse liine läbistavat söötu, millele vähem kui kümne sekundiga järgneb pealelöök. Tema paneb Inglismaa mängu käima.
