EURO 2024, teine voor: skoorida või mitte skoorida?
Jalgpall muutub ajas pidevalt, aga vägevad väravalööjad – tipuründajad – on alati olnud hinnas. Ent kas tänapäeval vajab meeskond endiselt sellist tüpaaži, et edukas olla, või on tähtede püüdmiseks ka teisi viise?
Kui Itaalia end turniiri 23. sekundil kaotusseisust leidis, olime tunnistajateks pika puuga (või 44 sekundiga, kui numbreid armastate) Euroopa meistrivõistluste ajaloo kiireimale väravale. Esimese nädalavahetuse seitsmes kohtumises löödi kokku 22 väravat ehk keskmiselt 3,14 mängus; eelmisel turniiril löödi võrdluseks keskmiselt 2,78 väravat mängus. Seegi oli rekordiline alates alagrupifaaside lisandumisest ehk aastast 1980.
Tänapäeva jalgpallis ei löö väravaid ainult ründajad, tegelikult ei olegi avanädalavahetuse järel ükski mängija kahel korral skoorinud. Kui vaadata koosseise paberil, on ründajate arvel kaheksa, poolkaitsjatel seitse ning äärtel ja kaitsjatel kolm väravat. Viimastel lisaks ka ainuke omavärav, mille Antonio Rüdiger kohe avamängus lõi.
Aga kas väravate löömiseks ongi ühte kindlat meest vaja? Tiitlit kaitsev Itaalia sai kolm aastat tagasi selge esinumbrita hakkama ja tänavu on seis sarnane. Kui Prantsusmaa 2018. aastal maailmameistriks tuli, ei teinud tipuründaja Olivier Giroud raamidesse ainsatki pealelööki, rääkimata väravast, kuigi ta veetis väljakul üle 500 minuti.
37-aastane Giroud on kõigi eelduste kohaselt ka sellel turniiril Prantsusmaa esiründaja, aga paljude silmis on prantslased ikkagi soosikud. Saksamaa, keda samuti kõrgelt hinnatakse, alustas turniiri, kasutades tipuründajana taskunoana kirjeldatavat Kai Havertzi. Mis pilguga vaatas seda Miroslav Klose … Tõsi on, et tänapäeva tippjalgpallis ongi väga häid ründajaid vaid käputäis ja neist ehk parim, Erling Haaland, vaatab Euroopa meistrivõistluseid kodust.
Kes siis ründajatest võiks üldse esile kerkida? Bundesliga parim väravakütt Harry Kane oli Inglismaa mängus Serbiaga võrdlemisi anonüümne, kuigi tabas latti (aga nii ju head ründajad talitavadki!?); Robert Lewandowski Poola avamängus kaasa ei teinud. Kas ehk Romelu Lukaku Belgia eest? Mida oodata Cristiano Ronaldost? Musta hobusena tasub mainida meest, kes lõi tänavu kõige rohkem väravaid La Ligas – Ukraina täpsuskütti Artjom Dovbõki.
Aeg näitab, kas tipuründajad otsustavad taas mänge ja võidavad tiitleid. Aga mida oodata ja millistel mängudel alagrupiturniiri teises voorus veel silm peal hoida?
Kõik artiklis märgitud kellaajad on Ida-Euroopa suveaja järgi (GMT+3).
Taani – Inglismaa
Neljapäeval, 20. juunil kell 19.00
Kumbki ei saa üleliia rahul olla. Taani kontrollis avaringis Sloveenia vastu palli ja asjade kulgu, aga ei teinud pärast Christian Erikseni 17. minuti juhtväravat piisavalt. Vastased olid teisel poolajal paremad ja võib öelda, et väärisid viiki (eeldatavad väravad ehk xG oli Taani kasuks 1,72 vs 1,14), aga taanlastele olis ee siiski pettumus. Nüüd on oht väga reaalne, et kolmas mäng Serbiaga tuleb tuline.
Inglismaa sai nende taltsutamisega hakkama, kuigi mängupilt ei olnud ehk oodatud tasemel. Samas kaitse – eeldatav nõrk lüli – seisis müürina, lubades serblastel teha vaid neli pealelööki (xG 0,20). Jude Bellingham avas varakult skoori, aga mäng Taaniga saab Inglismaa lootustele ja unistustele kindlasti parem lakmuspaber olema.
Mängija luubi all: Manchester Unitedi ründaja Rasmus Hojlund ei olnud Sloveenia vastu silmapaistev, temast oodatakse kodumaal enamat. Siin aga on tal midagi tõestada: Briti tabloididel oli ta ikka ja jälle hambus, sest 21-aastane taanlane jõudis esimese liigaväravani alles detsembris (või 14. mängus).
Hispaania – Itaalia
Neljapäeval, 20. juunil kell 22.00
Turniiri eeldatavas surmagrupis alustasid mõlemad võiduga. Hispaania jaoks ei olnud 3:0 triumf Horvaatia üle aga päris aus peegeldus, sest vastastele maksid kätte individuaalsed eksimused; horvaatidel oli rohkem palli, rohkem pealelööke ja eeldatavalt rohkem väravaid (xG Horvaatiale 2,27 vs 2,11). Murekohti jagub hispaanlastel kaugemalegi, sest kaptenist ründaja Alvaro Morata ja keskväljadirigent Rodri pidid avamängu pooleli jätma. Mõlemad on meeskonna jaoks vajalikud mängijad.
Kui Itaalia turniiri 23. sekundil Albaania vastu kaotusseisu jäi, näisid väljavaated kehvad, aga valitsevate meistrite vastus oli igati kohane ja vaid veerandtunniga pöörati kaotusseis eduks. Itaalia mäng näis ladus ja mitmekülgne. Nad väärisid kolme punkti, aga see oli “kõigest” Albaania, keda alagrupi selgeks autsaideriks peetakse. Nüüd ootavad tõsisemad väljakutsed.
Mängija luubi all: Kolm aastat tagasi oli Federico Chiesa 23-aastane talent oma esimesel suurturniiril. Vahepealsed aastad ei ole kulgenud probleemideta, aga uue kuue saanud nooruslikus koondises vaadatakse Chiesa kui ühe liidri otsa. Albaania kaitsjaid piinas ta 90 minuti vältel, aga kas kuuekordse Meistrite liiga võitja Dani Carvajaliga läheb sama ladusalt?
Holland – Prantsusmaa
Reedel, 21. juunil kell 22.00
Hollandi käsi ei käinud Poola vastu just kergelt, aga napp 2:1 võit pigistati vahetusest sekkunud Wout Weghorsti – suurepärane näide klassikalisest tipuründajast – esimesest puutest välja. Aga kas nägime piisavalt, et arvata, et ka Prantsusmaa taltsutamisega sarnaselt hakkama saadakse? See meeskond ei ole parimate päevade Hollandi tasemel, aga maha neid kanda ei saa. Nad võivad sind mitme erineva nurga alt hammustada.
Kirjutamise hetkel ei ole Prantsusmaa veel väljakul käinud, aga kas peame neid nägema, kui teame, et ligi kümnendi jooksul on nemad olnud kõigile eeskujuks? Kolm finaali viimasest neljast suurturniirist räägib oma loo ja vaid 16 kuud tagasi olid nad väga lähedal, et võita teised järjestikused maailmameistrivõistlused. Kylian Mbappe ja Antoine Griezmanni vedamisel on Prantsusmaa taaskord see, kelle kaela kulda riputama kiputakse.Mängija luubi all: Kui eeldus on, et Prantsusmaa valdab rohkem palli, siis võib Holland end leida kaitses seismas ja vasturünnakuid noolimas. Kiired üleminekud kaitsest rünnakule on paremkaitsja Denzel Dumfriesi leib, 28-aastane Milano Interi mees võib siin avada nii mõnegi laeka.
