Euroliiga finaal, kus korvpall “suri”

Euroliiga ajalooannaalides tuhnides torkavad võitjate hulgas silma erinevad Hispaania, Itaalia, Kreeka ja teiste korvpalli suurriikide klubid. Vaid korra Vana Maailma tugevaima klubisarja parimaks kroonitud riikidest üks on kõigile eestlastele tuntud – jutt käib Leedust ja Kaunase Žalgirisest – aga teise välja selgitamiseks teeme ühe kiire mälumängu!

See on tiim, kus on Eesti koondislastest mänginud näiteks Matthias Tass ja Siim-Sander Vene. See on võistkond, kelle peatreeneriks on teiste hulgas olnud Božidar Maljković ja Duško Ivanović. Selle klubi päritolumaa on kõigile teada ja kõige nutikamad korvpallihuvilised ilmselt teavad juba vastust..

Jutt käib Prantsusmaa kunagisest hiiust Limoges’ist, kes heitleb sel hooajal kõrgliigasse püsimajäämise nimel, aga on riigi 11-kordne meister, jäädes selles arvestuses alla vaid Villeurbanne’i ASVELile. Viimase tiitli võitis Tassi ja Vene kunagine leivaisa varsti üheksa aastat tagasi.

Ent oli ka aeg, mil Limoges ei valitsenud ainult Prantsusmaad, aga ka Euroopat. Vahemikus 1989-1995 jõudis Kesk-Prantsusmaa klubi Euroliigas kolm korda nelja parema hulka ja piirdus kolm korda veerandfinaaliga. Tordile pandi kirss hooajal 1992/93, kui poolfinaalis tehti säru Madridi Realile ja finaalis alistati Treviso Benetton.

Euroliiga võiduga sai Limoges’ist esimene Prantsusmaa palliklubi, kes suutnud võita oma ala Euroopa kõige tugevama sarja. Sealjuures edestati jalgpalli õige napilt, sest kui Limoges surus Treviso parketile 1993. aasta 15. aprillil, siis üks kuu ja 11 päeva hiljem alistas Marseille Olympique vuti Meistrite liigas 1:0 AC Milani.

Ja keda peaks huvitama, siis käsipallis tõusis Prantsusmaa klubi Meistrite liiga troonile alles 2003. aastal tänu Montpellier’le ja võrkpallis kaks aastat varem, kui Pariisis peetud finaalturniirilt väljus võitjana samuti Treviso klubi seljatanud Pariisi Volley.

Aga aitab muust spordist, naaseme Limoges’i korvpalliloo juurde.

Treener, keda kõik tahtsid

1980. aastate lõpp ja järgmise kümnendi algus on tänini Limoges’i kõige edukam ajajärk. Sealjuures on huvitav mainida, et klubi vägevas minekus mängisid väga suurt rolli kohalikud peatreenerid Pierre Dao ja Michel Gomez, aga Euroliiga kontekstis ei saa kuidagi üle ega ümber Maljkovićist.

Horvaatias sündinud serblane lõpetas mängijakarjääri juba 19-aastaselt, kuid keskendus kohe treeneritööle. Kodumaal legendaarse Aleksandar Nikolići tiiva all arenedes jõudis Maljković 1986. aastaks sünnimaa sadamalinna Split.

Kohaliku Jugoplastikaga, kus mängisid näiteks hilisemad NBA mehed Toni Kukoč, Žan Tabak ja Dino Radja, tõusis Maljković Euroopa treenerite eliiti. Koos võideti kaks Euroliiga tiitlit ja kolm Jugoslaavia tšempionaati.

Maljković oli Jugoplastikaga nii edukas, et kõik tahtsid teda enda klubi juurde tuua ja olid selleks nõus lauale käima väga palju raha. Ta kolis Barcelonasse, kus veetis veidi üle hooaja, mida ilmestasid pinged klubi juhtkonnaga. Lõpuks astus ta ise ametist tagasi. Tal viskas lihtsalt kopsu üle maksa.

Natuke üle kuu hiljem oli Maljković treeneritöö juures tagasi, kui võttis poole hooaja pealt üle just Limoges’i. Esimene poolaasta läks nagu läks, samas jõuti Prantsusmaa meistrivõistlustel finaali, kus kaotati mängudega 0:2 viharivaal Pau-Orthezile.

Järgmisel suvel sai Maljković võistkonda komplekteerida ja tõi oluliste lülidena endise NBA mehe Michael Youngi, Prantsusmaaga hiljem olümpiahõbeda võitnud Jim Bilba ja sloveenist mängujuhi Jure Zdovci, kes oli paar hooaega tagasi Žalgirise peatreener. Muide, Maljkovići jaoks on Young üks paremaid pallureid, kes kunagi tema käe all olnud on.

Väga oluline oli Limoges’i legendi Richard Dacoury jäämine. Üheksakordne Prantsusmaa meister pallis klubis peaaegu 20 aastat ning oli üks Euroliiga triumfi üks peasüüdlasi, kes võis kohati särada rünnakul, aga kaitses oli Dacoury alati fantastiline.

Dacoury Limoges’i karjääri tipphetked:

Võidukas antikorvpall

Maljković on alati rääkinud, et tema korvpallifilosoofias oli kõige olulisemal kohal kaitse. Näiteks kuulub talle tsitaat: “Mina pean heaks korvpalliks mängu, mis pole paljude arvates piisavalt vaatemänguline. Samas olen palju õnnelikum, kui võidan 51:50, mitte kaotan 124:128.”

1992/93 hooajal, mil muide osales Euroliiga kvalifikatsiooniturniiril ka Tallinna Kalev, kes kaotas kahe mängu kokkuvõttes vaid ühe punktiga inglaste Guildford Kingsile ja langes konkurentsist, mängis Limoges Euroopas lämmatavat kaitset.

Näiteks alagrupiturniiril visati nende vastu keskmiselt 63 punkti, mis oli 15 klubi hulgas pika puuga parim näitaja. Limoges’i lähim jälitaja ja A-grupis Prantsusmaa tiimi ees esikoha võtnud Thessaloniki PAOKi vastu visati 70 silma mängus.

Veerandfinaalis keerasid Maljkovići mehed kraanid veelgi rohkem kinni. Kreeka hiid Olympiacos võitis küll kahe võiduni peetava seeria avalahingu 70:67, kuid suutis järgmises kahes kohtumises visata vastavalt 53 ja 58 punkti.

Põhihooajal keskmiselt 84,3 silma kirja saanud Leedu legendi Arvydas Sabonise juhitud Real suutis nelja parema hulgas Limoges’i kostitada vaid 52 punktiga. Muide, Hispaania kuningliku klubi kaotust peetakse siiani Euroliiga ajaloo üheks suuremaks üllatuseks ja neid ei aidanud ka Sabonise 19 punkti ja 14 lauapalli.

Sabonise tipphetked Limoges’i vastu:

Maljkovići endise hoolealuse Kukoči juhitud Benetton, kel oli toona Euroopa üks priskemaid rahakotte, jäi finaalis oma põhihooaja keskmisele alla 25 silmaga, kui Limoges lubas neil visata vaid 55 punkti.

Lõpptulemus 59:55 oli toona Euroliiga ajaloo kõige madalam skoor finaalis, mille trumpasid viis aastat hiljem üle Bologna Kinder ja Ateena AEK, kes viskasid finaalis ainult 102 punkti. Kinder võitis 58:44.

Olgu öeldud, et play-off’ides viskas Limoges oma suurima punktisumma just avamängus Olympiacose vastu. Pole vist hooaega, mis oleks ilmekamaks näiteks klišeele, et spordis võidetakse mänge rünnakuga, aga tiitleid kaitsega.

Huvitav on märkida sedagi, et kuigi Benetton kaotas finaali, valiti finaalturniiri kõige väärtuslikumaks mängijaks just Kukoč. Keegi ei kahtlegi, et horvaat tegi hea turniiri, aga Limoges’i Young viskas poolfinaalis üleplatsimehena 20 punkti ja noppis kuus lauapalli, finaalis jäi tema arvele 18 silma ja seitse lauapalli. Kukoči finaalturniiri keskmised numbrid olid 14,5 punkti ja 4,5 korvisöötu.

Kukoči tipphetked finaalis:

Benettoni peatreener, omal ajal Jugoplastikas nii mänginud kui ka klubi juhendanud horvaat Petar Skansi oli finaali järel Maljkovići stiili osas väga kriitiline. “Korvpall suri täna õhtul,” ütles ta. “Mul pole kaotusest karvavõrdki kahju, sest olen kindel, et ma ei kaotanud korvpallimängu. Ma ei oska sellist korvpalli õpetada.”

Maljković vastas, et kui tal oleks olnud Kukoči klassiga pallur, oleks kohtumine olnud teistsuguse stiiliga. “Pidin mängima kogu võistkonna, mitte ainult ühe mängijaga,” torkas ta vastu.

Sealjuures alustas Limoges finaali kohutavalt, kui esimese 12 minuti järel oli Benetton peal 19:8. Prantsusmaa klubi pääses esimest korda juhtima alles 7.58 enne lõpusireeni. Muide, Kukoči jaoks oli tegemist karjääri viimase Euroliiga mänguga, kuna ta siirdus NBAsse Chicago Bullsi.

Maljković võitis veelgi

Tol hooajal ei võitnud Limoges ainult Euroliiga, vaid triumfeeris ka Prantsusmaa meistrivõistlustel, kus saadi kuldmedalid kaela ka 1994. aastal, lisaks oldi Maljkovićiga kahel korral parimad karikavõistlustel.

Maljkovići viimaseks jäänud hooajal ehk 1994/95 jõuti Euroliigas taas nelja parema hulka, kuid Real maksis neile poolfinaalis kätte, võites 62:49. Kolmanda koha mängus kaotas Limoges Ateena Panathinaikosele 77:91. Prantsusmaa meistrivõistlustel lõpetati põhihooaeg teisena, aga poolfinaalis kaotati seerias Pau-Orthezile. Sellega sai läbi ka Maljkovići ametiaeg, millega ta kirjutas end rasvaselt Limoges’i ajalooraamatusse.

Tema ja klubi edulugu Euroliigas on suurepärane näide, et paks rahakott mängib edu valemis küll rolli, aga hea treener ja talle alluvad mängijad võivad sepistada üllatusi, mida ei osata kuidagi ette näha.