Euroopa kossukunn, kel polnud NBAst sooja ega külma

20. sajandi lõpus ja järgmise aastasaja alguses domineeris Euroopa korvpalliväljakuid Dejan Bodiroga. Kuigi Sacramento Kings valis serblase 1995. aasta NBA draft’is 51. pallurina, ei käinud 205 cm pikkune ääremängija unistuste liigas kordagi platsil. Ja asi oli kaugel sellest, et ta polnud piisavalt hea – Bodiroga on Vana Maailma ajaloo üks paremaid ja edukamaid korvpallureid.

13-aastaselt korvpallitreeningutega alustanud Bodiroga talent jäi neli aastat hiljem silma olümpiavõitjale, maailmameistrile ja Euroopa tšempionile Krešimir Ćosićile, kes veenis nii tulevast legendi kui ka tema pere, et Horvaatiasse Zadarisse kolides saab ta tuule tiibadesse.

Nii ka läks, aga Jugoslaavias lahvatanud sõda tähendas, et paljud talendid kolisid mujale. Bodiroga käis end näitamas Kreeka klubidele Ateena AEK-le ja Olympiacosele, aga hellenid pakkusid lepingut ainult juhul, kui noormees võtab Kreeka passi.

See aga Bodirogale ei sobinud. Leivaisa otsides jõudis ta otsaga Itaaliasse, kus liitus montenegrolase Bogdan Tanjevići juhendatud Triestega. Edasine, nagu ütlevad klassikud, on juba ajalugu.

Bodiroga tõusis Itaalias staariks, kes säras rünnakul. Sealjuures on märkimisväärne, et kuigi Kleki külast pärit pallur viskas väga palju punkte, oli ta suure visete arvu juures väga efektiivne. Parim näide on hooaeg 1995/96, kus Milano Olimpiat esindanud Bodiroga tõi Itaalia meistrivõistluste põhihooajal 23,3 punkti mängus ning tabas väljakult 63,8% visetest.

Muljet avaldas seegi, et Bodiroga numbrid ei hüpanud sõelmängude ajal, kus kaitse on tavapärasest agressiivsem ja parem, kuristikust alla. Sel samal hooajal tabas ta play-off’is kümnes mängus väljakult 60% visetest ja tema kaugvisete protsent oli vapustavalt hea 60,9%.

Sama oluline on märkida, et Bodiroga ei säranud ainult klubikorvpallis. Ta võitis Jugoslaaviaga kolm EM-, kaks MM-tiitlit ja olümpiahõbeda 1996. aasta Atlanta mängudelt, kus kaotati finaalis võõrustajatele ameeriklastele, aga neil oli ka väga hea koosseis eesotsas NBA legendide David Robinsoni ja John Stocktoniga.

Ei kahetse Euroopasse jäämist

Tänaseks 51-aastane Bodiroga säras rünnakul tänu oma suurepärasele tehnikale. Ühest küljest suutis ta palli põrgatades suurepäraselt kontrollida, teiseks oli tema jalgade töö nii hea, et selle peaks pulkadeks lahti võtma iga noorkorvpallur.

Pole kahtlust, et Bodiroga oli NBAs mängimiseks piisavalt hea. Samas pole ta erinevates intervjuudes kordagi avaldanud Euroopasse jäämise osas kahetsust, kuna tema silmis polnud mingit mõtet Ameerikasse minna lihtsalt selleks, et CVsse linnuke kirja saada.

Pealegi, 1990. aastad oli aeg, mil NBA ei hinnanud Euroopa korvpallureid. Vähe oli neid, kes suutsid lombi taga kanda kinnitada ning palju enam oli mängijaid, kes olid Vanas Maailmas küll väga head, aga ei saanud USAs kas võimalust või sattusid valesse meeskonda ja/või ebasobiva treeneri alla ning tundusid seetõttu halvad mängijad.

Bodiroga on usutlustes märkinud sedagi, et tänapäeval tahavad paljud NBAsse jõuda üksnes selleks, et öelda: “Mina mängin maailma tugevaimas liigas!” Ja siis ei saa nad seal kas võimalust või saadetakse üsna kiiresti G-liigasse…

Osav Bodiroga nautis Euroopas staariseisust, ta oli alati oma võistkonna üks olulisemaid lülisid ning võitis pidevalt. Pole ju paha, või mis? Ah jaa, talle maksti miljoneid ning poleks teps mitte üllatav, kui ta oleks NBAs teeninud väiksemat või laias laastus samasugust palka.

Bodiroga suhe NBAga võinuks olla teine, kui mõni muu klubi draft’inuks ta või oleks Kings 1990. aastate keskel olnud paremas seisus. Jah, Sacramento sats polnud unistuste liiga põhjamuda, aga nad ei võidelnud tiitli nimel, ent just seda Bodiroga vajas. Lisaks on ta märkinud, et talle ei istunud kohe üldse võimalus, et tiim kaotab NBA hooajal kuni 40 mängu, aga keegi ei tee sellest väljagi, sest see on täiesti tavaline. Sündinud – või selleks kasvanud – võitjale ei mahtunuks see kuidagi hinge.

Tõsi, sajandivahetuse paiku tõusis Kings peatreeneri Rick Adelmani juhtimisel märksa etemaks tiimiks. Vahemikus 2000-04 lõpetati läänekonverentsi põhihooaeg kõige halvemal juhul neljandana ning sõelmängudes jõuti parimal korral 2001/02 hooajal konverentsi finaali, aga seal astus neile vastu eelmised kaks hooaega NBA võitnud Los Angeles Lakers. Kings andis küll kõva lahingu, aga kaotas seeria 3:4.

Küllap oli Bodiroga jaoks siis hilja lombi taha minna. 21. sajandi alguses oli ta ülivõimas, võites kolm Euroliiga tiitlit ning miks oleks ta pidanud oma karjääri tipus avastama tundmatut liigat, kui ta oli kodutandril kunn?

See õige Shammgod

Bodiroga pole korvpallisõprade teadvuses ainult tänu oma arvukatele tiitlitele ja muudele saavutustele. Kui sisestada YouTube’i otsingusse ta nimi, on üks esimesi vasteid klipp 2004. aasta augustist, mil Serbia ja Montenegro võõrustasid Ateena olümpia eelses kontrollkohtumises USAd.

Kuigi ameeriklased, keda esindasid näiteks LeBron James, Tim Duncan ja Allen Iverson, võitsid kohtumise 78:60, on mäng tagantjärele teeninud tähelepanu tänu ühele Bodiroga 2+1 korvile, kus ta saatis Richard Jeffersoni kohvile.

Eurooplaste jaoks polnud Bodiroga trikk midagi uut, sest ta oli seda kasutanud juba aastaid. Kui hispaanlased kutsuvad seda põrgatamisliigutust piitsaks, siis tänapäeval teatakse seda eeskätt Shammgodina. Nimi pärineb endiselt NBA pallurilt ja legendaarselt tänakorvpallurilt God Shammgodilt.

Vanas Maailmas leitakse, et Shammgod pole selle triki leiutaja, vaid see au kuulub horvaadile  Danko Cvjetićaninile. Just tema oli väidetavalt esimene, kes põrgatas palliga ühes suunas, enne kui teise käega kärmelt suunda muutis, kaitsjat eksitas ja endale ruumi tegi.

1990. aastatel oli see Bodiroga arsenali ilmselt kuulsaim liigutus ja enamasti peetakse just teda Shammgodi populariseerijaks. Aga mitte kõik – kui NBA täht Chris Paul seda trikki 2022. aasta sõelmängudes kasutas, säutsus ta sellest, kuidas tegi Shammgodi ajal, mil selle leiutaja oli tema mängu vaatamas. Mõistagi viitas Paul God Shammgodile, aga õige pea parandasid eurooplased vea.

Näiteks vastas Bogdan Bogdanović, et tegelik Shammgod on hoopis Belgradis, millega viitas just Bodirogale. Montenegrost pärit korvialune jõud Nikola Vučević oli järsem Ta vastas ameeriklasele, et on vaid üks Shammgod – Bodiroga.

Serbia legend jättis endast maha pärandi, tänu millele meenutatakse teda ikka ja jälle, nii Euroopas kui ka Põhja-Ameerikas. Mängijakarjääri lõpuga ei saanud otsa aga Bodiroga armastus ala vastu ning praegu töötab ta Euroliiga emafirma presidendina. Ikka selleks, et Vana Maailma tugevaim liiga oleks parem ja menukam!