Eurosari, millel pole finaali? Ka seda on vutiajaloos nähtud!

Kuigi tänavune klubihooaeg veel käib, sai neli kuud tagasi teatud ajajärk ikkagi läbi. On ju tänavune hooaeg viimane, kus Meistrite liigas kasutusel traditsiooniline alagrupiturniir ja sügisest võetakse seal kasutusele teistsugune, n-ö põhiturniiriga lähenemine.

Vutikalendri tihedusest oli juba eos selge, et kõik 36 võistkonda – jah, Meistrite liiga suureneb nelja võistkonna võrra – omavahel läbi mängima ei hakka. Esialgu pidanuks sellele lahendust pakkuma malest tuttav Šveitsi süsteemi, kus esimese vooru paarid loositakse küll suvaliselt, kuid edaspidi paneb fortuuna kokku ainult neid võistkondi, kel ühepalju punkte.

Praeguseks on aga teada, et ka see lähenemine jäeti sinnapaika. Kuidas siis uuel hooajal meeskonnad vastased teada saavad? Nimelt jagatakse 36 osalejat nelja tugevusgruppi, misjärel loositakse igaühele kaheksa vastast nõnda, et iga tiim saab igast tugevusgrupist vastamisi minna kahe tiimiga – ühega neist kodus ja teisega võõrsil.

Punktiarvestus on sealjuures kõigile ühine ja põhiturniiri lõppedes (st kaheksa vooru järel) edenevad kaheksa paremat otse kaheksandikfinaali. Kohad 9.–24. selgitavad seejärel eraldi play-in-ringisnende kaheksa vastast. Edasi jätkatakse samamoodi nagu praegu: sõelmängudega.

Kui kõik eelpool kirjeldatu võtab kukalt kratsima, siis võite ennast lohutada: jalgpalliajaloos on paberile suudetud panna ka kaootilisemaid skeeme. Üks säärane oli näiteks 2008. aastal hingusele läinud Intertoto karikasari.

Alternatiiv sõprusmängudele

Esialgu International Football Cup’i nime kandnud võistlusele pandi alus 1961/62 hooajal, kui austerlane Ernst Thommen oli pikka aega otsinud viisi, et klubide suvist, vutivaba pausi sisustada.

Ühel hetkel leidis ta mõttekaaslased rootslase Eric Perssoni ja šveitslase Karl Rappeni näol, kellega koos loodi eurosari klubidele, kel muidu Euroopasse asja polnud. Meenutagem, et toona eksisteerisid vaid Meistrite ja Karikavõitjate karikasari ehk eri liigade teised-kolmandad-neljandad kohad jäid selles mõttes tühjade pihkudega.

Esimesel kahel hooajal nägi Intertoto välja nagu normaalne turniir: kaheksa alagrupi peale selgusid kaheksa veerandfinalisti, kes selgitasid omakorda neli poolfinalisti, kes omakorda kaks finalisti, kes omakorda ühe võitja.

Kolmandal ehk 1963/64 hooajal hakkas asi aga võsa poole kiskuma. Nimelt laiendati siis turniiri ja senise 32 võistkonna asemel võeti punti 48 võistkonda. Alguses oli taas alagrupiturniir, millele järgnesid… esimese ringi mängud? Sest kui seal osaleb 12 võistkonda, siis kaheksandikfinaalideks neid väga kutsuda ei saa.

Kuidas selgitati aga kuue paari peale kaheksa edasisaajat, küsite? Mõistagi „paremaid kaotajaid“ edasi aidates. Tol hooajal olid nendeks itaallaste Modena ja rootslaste Örgryte, kes kaotasid Bratislava klubidele Slovnaft ja Slovan vastavalt 3:4 ja 1:2.

Tadaa, play-off

Kui arvate, et see oli imelik, siis oodake… 1967. aastal osustasid sarja ninamehed kaotada play-off’id, mis tähendas, et eurosari algas ja lõppes alagrupiturniiriga.

Selleks, miks nõnda otsustati, on vaja mõista tausta. Siinkohal krutime ajaratta tagasi 1961. aastasse, kui Persson, Thommen ja Rappan soovisid Intertotot saada UEFA egiidi alla, kuid said Euroopa alaliidult eitava vastuse. Põhjuseks asjaosaliste seosed kihlveokontoritega.

Nõnda ei jäänud juhttriol muud üle, kui turniiri ise kuidagi rahastama hakata. Läbi sidemete jõuti Šveitsi ajalehe Sport jutule, kes hädavajalikus osas õla alla pani. Rõhk siinkohal aga sõnaühendil „hädavajalikus osas“.

Kaasnes ainult kulu

Kuigi Intertotos maksti preemiad, olid summad naeruväärselt väikesed ega võimaldanud klubidel päriselt eurohooajale tehtud kulutusi – toona oli reisimine ka tunduvalt keerulisem ja kulukam – tagasi teenida. Rääkimata kasumist.

Lisaks peeti Intertoto mänge ju suvel, ajal, mil mängijad soovinuks paar nädalat varem selja taha jäänud pikast liigahooajast veel puhata. Ahjaa, ja nende võistlusmängude vahel oli tarvis hakata ka uueks hooajaks põhja laduma!

Ühesõnaga: edu Intertotos võrdus rohkem karistusega – kulud tõusid ja mängijad olid väsinu(ma)d – mistõttu leitigi, et Euroopa väljundi andmiseks piisaks ka ainult alagrupist ning mingit play-off’i vaja pole. Auhinnaraha – vahemikus 10 000 – 15 000 Šveitsi franki – otsustati hakata maksta iga alagrupi parimale.

Esialgu lahendusena tundunud uus süsteem tekitas aja jooksul aga järgmise küsimuse – miks on meil vaja mängida karikasarja, kus võidust ega kaotusest ei sõltu midagi? Sest võitjat, kui sellist, ju ei selgunud ja keegi midagi omale auhinnakappi ei teeninud.

UEFA tuli lõpuks appi

Hädavajalik päästerõngas visati Intertotole 1995. aastal, kui UEFA otsustas nad pärast ligemale 30-aastast vaagimist oma hõlma alla võtta. Vähe sellest, sarjale elu sisse puhumiseks tehti ümber ka formaat – 12 viieliikmelist alagruppi, kust „parimate teise koha võistkondade“ abiga selgitati 16 kaheksandikfinalisti – ning lisati motiveeriv preemia: mõlemale finalistile eraldati koht UEFA karikasarjas ehk Euroopa liiga eelkäijas.

Tõsi, kõik kohe asja usaldama ei kippunud ning uuenduse debüüthooaja eel (95/96) loobusid KÕIK Inglismaa jalgpalliklubid Intertoto karikasarja kohast. See polnud mõistagi meelt mööda UEFA-le, kes ähvardas Inglismaa alaliitu ja Premier League’i seejärel 150 000 naersterlingu suuruse trahviga.

Ent ka see, ringiga mõistagi klubidelt sisse kasseeritav summa ei pannud tiime liigutama. Keegi polnud lihtsalt priitahtlikult nõus hooaja ettevalmistusele vett peale tõmbama: Intertoto alagrupimängud toimusid 24. juunist 23. juulini ja finaal oli kavandatud 22. augustile.

Kui aga UEFA ähvardas sellega, et võtab Inglismaalt kõik neile ette nähtud eurokohad, ka Meistrite liigas ja UEFA karikasarjas, nõustusid Tottenham Hotspur, Wimbledon ja Sheffield Wednesday pika hambaga Intertotot mängima. Seda tehti aga ikkagi suuresti linnukese pärast, sest reaalsuses mängitati seal reserv- ja noormängijaid ning alagrupist edasi neist kellelgi asja polnud.

Bordeaux’ imelugu

Ent kui uuenenud Intertoto karikasarja esimene „võitja“ Bordeaux purjetas tagaukse kaudu samal hooajal UEFA karikasarja finaali, muutus inglaste hoiak.  Mõistes, et neilgi on võimalik sel viisil päris eurosarjas varvas uksevahele saada, hakati asja tõsiselt võtma. Nõnda sai 1999. aastal Intertotos näha West Ham Unitedi, 2001. aasta Aston Villa ja Newcastle Unitedi ja 2002. aasta Fulhami „triumfi“.

Nõnda lõppes aga Intertoto karikasarjas n-ö punk ajajärk, mil „võitjad“ tulid a la Taanist, Ungarist ja Bulgaariast, ning asendus perioodiga, kus „parimad“ pärinesid Inglismaalt, Hispaanias, Itaaliast, Saksamaalt ja Prantsusmaalt.

Nõnda ei poetatud ülemäära palju pisaraid, kui UEFA otsustas pärast Michel Platini presidendiks saamist Intertoto karikasarja 07/08 hooaja järel kaotada. Eriti kuivõrd sama eurosarjade reformi käigus laiendati ka UEFA karikasarja, mis sai Euroopa liiga näol endale uue näo.

Lõpetuseks ka „võitjatest“ (ja sellest, miks me neist jutumärkides kirjutame).

Pärast UEFA egiidi alla sattumist 1995. aastal ei selgitatud Intertoto karikasarjas enam tšempionit, vaid turniiri süsteem oli üles ehitatud nii, et paralleelsetes play-off’ides selgus kaks või kolm paremat, kellele väljastati siis ettenähtud UEFA karikasarja kohad.

2006. aastal pöörati aga kõik veelgi rohkem pea peale: alagrupid kaotati ning sarjas osalevad klubid selgitasid kolme play-off-ringiga 11 „võitjat“, kes kõik edenesid UEFA karikasarja. Klubi, kelle euroteekond osutus lõpuks kõige pikemaks, oli see, kes krooniti tagantjärele Intertoto karikasarja „võitjate võitjaks“.

2006. aastal oli selleks Newcastle United, 2007. aastal Hamburg ja 2008. aasta Braga, kes kõik teenisid… autahvli. Jah, isegi siis ei väljastatud Intertotos karikat.