F1 parimad papad-pojad: Verstappenid napilt esiviisikus, Schumacherid sootuks väljas

Kui praegu teavad vormelisõbrad ennekõike Verstappeneid ja Schumachereid, siis läbi ajaloo on kuninglikus sarjas näha saanud 16 isa-poja tandemit. Kuigi perekondasid on omavahel raske kõrvutada, siis meie üritasime neid vastavalt saavutustele ikkagi pingeritta panna. Välja koorus midagi sellist:

1. Graham ja Damon Hill (3 MM-tiitlit, 36 GP-võitu, 78 poodiumikohta)

F1-ajaloo edukaima isa-poja tandemi au kuulub kahtlemata perekond Hillile. Graham Hilli vormelikarjäär kestis 17 aastat, mille jooksul krooniti ta kahel puhul maailmameistriks (1962 ja 1968). Tänase päevani on britt ainus sõitja, kes suutnud võita mootorispordi kolmikkrooni ehk Triple Crowni (Monaco GP, Le Mansi 24-tunni sõit ja Indianapolis 500).

Kuna Hilli 14st etapivõidust koguni viis pärinesid Monacost, kutsuti teda hellitavalt ka Hr. Monacoks. Paraku kustus mehe eluküünal enneaegselt, seda 1975. aastal toimunud lennuõnnetuses.

Perepoeg Damon oli sel hetkel kõigest 15-aastane ega mõelnudki veel põrinakarjäärist. Mootoritemaailma sukeldus ta alles 23-aastaselt, andes esmalt sõrme kaherattalistele.

Oma F1-debüüdi tegi poeg alles 31-aastaselt, kuid tõusis sellest hoolimata kärmelt kuningliku sarja etteotsa, teenides karjääri jooksul nõnda 22 etapivõitu. 1996. aastal õnnestus ka temal pea kohale tõsta MM-tiitel ning nõnda saigi Hillidest esimene isa-poja tandem, kes kroonitud kuningliku sarja kuningateks.

2. Keke ja Nico Rosberg (2 MM-tiitlit, 28 GP-võitu, 74 poodiumikohta)

Aastatel 1978–1986 F1-sarjas võistelnud Keijo „Keke“ Rosbergil õnnestus karjääri jooksul võita küll kõigest viis etappi, kuid sellest piisas, et 1982. aastal maailmameistriks tulla. Õigupoolest, tol hooajal piisas soomlasele kõigest ühest etapivõidust, sest tema põhirivaal Didier Pironi tegi Saksamaa GP-l nõnda karmi õnnetuse – murdis mõlemad jalaluud – , et ei sõitnud pärast seda enam kunagi võidu…

Saksamaa trikoloori all võistelnud perepoeg Nico säärast traagilist abikätt MM-tiitli pea kohale tõstmiseks ei vajanud. Rosberg pidas Mercedese meeskonnas aastate jooksul maha kõvasid mees-mehe duelle Lewis Hamiltoniga. Kui esialgu jäi peale britt, siis 2016. aastal ikkagi sakslane. Pärast mida riputas 23 etapivõitu teeninud Nico ka kiivri varna.

3. Gilles ja Jacques Villeneuve (1 MM-tiitel, 17 GP-võitu, 36 poodiumikohta)

Kes teab, kui Gilles Villeneuve poleks 1982. aasta Belgia GP-l surnud, siis äkki kroonituks ka tema maailmameistriks. Paraku jäi see tiitel kanadalase jaoks püüdmatuks: parimal juhul lõpetas kuuel etapil triumfeerinud mees MM-sarjas teisena.

14 aastat hiljem F1-sarja uksepakust üle astunud perepoeg Jacques tõusis isa kõrvale juba oma debüüthooajal, kui tuli samuti MM-sarjas teiseks. Aasta hiljem, 1997. aastal parandas ta aga papa „vea“, kui napsas MM-tiitli legendaarse Michael Schumacheri nina alt endale.

Kusjuures, kuigi Jacques Villeneuve kihutas kuninglikus sarjas pärast seda veel üheksa hooaega, siis oma 11 etapivõidule tal lisa teenida ei õnnestunudki.

4. Nelson Piquet Sr ja Jr (3 MM-tiitlit, 23 GP-võitu, 61 poodiumikohta)

Mitte, et kolmekordseks maailmameistriks tõusmine poleks juba iseenesest omaette fenomenaalne saavutus, siis Nelson Piquet seenioril õnnestus selle tembuga hakkama saada 1980ndatel, mida peetakse F1-ajaloo konkurentsitihedaimaks perioodiks.

Oma saavutustega avas papa kuningliku sarja ukse ka Nelson juuniorile, kuid pojal isa saabastesse astuda ei õnnestunud. Oma 1,5-aastase karjääri jooksul õnnestus tal küll korra pjedestaalile tõusta (2008. aasta Saksamaa GP), kuid ennekõike mäletatakse noort brasiillast ikkagi Crashgate’i skandaali läbi.

Võhikutele: ta tegi 2008. aasta Singapuri GP-l tiimi käsul nimme avarii, et turvaauto rajale tuleks ja meeskonnakaaslane Fernando Alonso etapi võidaks.

5. Jos ja Max Verstappen (2 MM-tiitlit, 36 GP-võitu, 81 poodiumikohta)

Kuigi perepea Jos sai F1-sarjas kirja üle 100 stardi, oli ta enamuses neist pärapidaja rollis. See polnud otseselt aga hollandlase süü, sest lõviosa karjäärist oli tal istumise all kas Footwork, Tyrrell, Stewart, Arrows või Minardi. Ühesõnaga, kohutavad neljarattalised!

Ent oma esimesel hooajal õnnestus Josi Verstappenil kihutada Benettoniga ja 1994. aastast pärinevad ka tema kaks poodiumikohta.

Mõistagi kahvatuvad need saavutused perepoeg Maxi kõrval, kel praeguseks juba sama palju MM-tiitleid, kuid just papa pjedestaalid olid need, mis aitasid Verstappenid meie pingereas Schumacheritest ettepoole.

6. Mario ja Michael Andretti (1 MM-tiitel, 12 GP-võitu, 20 poodiumikohta)

Schumacheritest ettepoole platseerusid veel ka Andrettid. Legendaarse USA võidusõidudünastia perepeal Mariol õnnestus ikkagi 1978. aastal maailmameistriks tulla. Kuigi poeg Michael kihutas kuninglikus sarjas kõigest ühe hooaja, jäi temalgi näppude vahele üks poodiumikoht, millega Schumacheritele pähe teha.

7. Michael ja Mick Schumacher (7 MM-tiitlit, 91 GP-võitu, 155 poodiumikohta)

Asi lihtne. Seitsmest MM-tiitlist, 91 GP-võidust, 155 poodiumikohast ja igasugustest muudest Michaeli rekorditest lihtsalt pole kasu, kuna poeg Mickil õnnestus oma kahe F1-s veedetud hooaja jooksul kõigest kahel(!) korral esikümnesse murda. Rääkimata siis päriselt mingitest muudest saavutustest…

8. Jack ja Gary ja David Brabham (3 MM-tiitlit, 14 GP-võitu, 31 poodiumikohta)

Sama loogika kehtib ka Brabhamite puhul. Perepea Jack sõitis vahemikus 1955–1970 ette küll hirmkõvad saavutused, kuid pojad omalt poolt midagi neile ei lisanud.

Vanem poeg Gary istus F1-rooli vaid kahel etapil, ega pääsenud edasi isegi eelkvalifikatsioonist. Teine poeg David sai ruudulipu alt läbi kihutamist siiski oma 30 korda kogeda, kuid seda parimal juhul alles 10. kohal olles.

9.-11. Jan ja Kevin Magnussen (0 GP-võitu, 1 poodiumikoht, 169 starti), Hans ja Hans Joachim Stuck (0 GP-võitu, 2 poodiumikohta, 86 starti), Reg ja Tim Parnell (0 GP-võitu, 1 poodiumikoht, 12 starti)

Järgmiste terade sõkaldest eraldamiseks ei saa me kasutada MM-tiitleid ega GP-võite, mistõttu tulevad viigilahutajateks juba stardid ja parimad kohad. Ja just nende kõrvutamisel napsasid Magnussenid üheksanda koha endale.

Poeg Kevinil õnnestus ju mäletatavasti oma debüütvõistlusel 2014. aastal Austraalias lõpetada teisena. Papa Jan kihutas parimal juhul ruudulipu alt läbi kuuendana.

Stuckide puhul tõusis perepoeg Hans Joachim küll kahel puhul poodiumile, kuid perepeal õnnestus oma neljast sõidust lõpetada ainult üks, sedagi 14. kohal.

Parnellide puhul oli olukord vastupidine. Papa Reg oli see, kel õnnestus F1-ajaloo esimesel GP-l itaallaste Nino Farina ja Luigi Fagioli järel lõpetada kolmandana, kuid poeg Timi saagiks oli neli starti, üks finišeerimine ja sedagi alles 10. kohal.

12. Satoru ja Kazuki Nakajima (116 starti)

Perepeal Satorul õnnestus 80ndate lõpus ja 90ndate alguses Lotuse ja Tyrelliga noppida koguni kümme punktikohta (toona veel TOP 6), perepoeg Kazuki parimaks saavutuseks jäi 2008. aasta Austraalia GP 6. koht.

13. Wilson ja Christian Fittipaldi (81 starti)

Kui võtta kampa Wilsoni vennas Emerson, kel ette näidata kaks MM-tiitlit, oleks Fittipaldid kahtlemata vastavas edestabelis kõrgemal. Ent pelgalt papade-poegade võrdluses tuleb brasiillastel leppida 13. kohaga.

Wilson Fittipaldi jõudis karjääri jooksul punktikohale (TOP 6) kahel puhul, poeg viiel korral (TOP 6).

14. Jonathan ja Joylon Palmer (120 starti)

Isa Jonathan koges punktirõõmu (TOP 6) ühtekokku kaheksal puhul, poja Joyloni saagiks jäi üks esikuuiku koht.

15. Andre ja Teddy Pilette (18 starti)

F1-sarja algusaastatel oli ainuüksi ruudulipu alt läbi sõitmine šampusepritsi väärt. Aga kuna perepea Andre tegi seda kolm korda kuuendana ning korra ka viiendana, väärib ta ka meie tunnustavat aplausi.

Pojal Teddy’l õnnestus läbi kunagisest eelkvalifikatsioonikadalipust läbi murda kõigest korra: lõpptulemiks 17. koht.

16. Manfred ja Markus Winkelhock (57 starti)

Perepea Manfred kihutas F1s küll viis hooaega, kuid seda masinatega, mis üldjuhul teepervele jäid. Punktirõõmu koges ta vaid korra: 1982. aasta Brasiilia GP-l viiendana finišeerides.

Samas, poeg Markusel ei õnnestunudki kuninglikus sarjas ruudulipu alt läbisõitmist kogeda. 2007. aasta Euroopa GP-l Christijan Albersi asendades jätsid hüdraulikaprobleemid austerlase teepervele…