Fakte omaväravatest, mis suu lahti jätavad
Läti jalgpallikoondis andis möödunud nädalal kõik endast oleneva, et nende fännid vaiksel nädalal tõepoolest hiirvaiksed oleks. Nimelt õnnestus neil kohtumises Liechtensteiniga juba mängu 15. sekundil pall omaväravasse toimetada.
Ce mardi soir, il n’y a eu le petit pont soyeux d’Olmo, le retourné de Benzia, le dribble de Gudmundsson et … le CSC ridicule de la Lettonie contre le Liechtenstein dès la 15e seconde. pic.twitter.com/vZcYMWBJYt
— L’ÉQUIPE (@lequipe) March 26, 2024
Lätlaste antisangariks tõusis Mārcis Ošs, kuid nagu video kinnitab, sündis see koostöös joonelt ära liikunud väravavahi Pāvels Šteinborsiga. Kuigi tõtt-öelda ei tasu viimast siinkohal ülemäära tümitada, sest tegemist oli loogilise liikumisega.
Nagu oli seda ka Eesti koondise väravavahi Karl Jakob Heina oma 2020. aastal kohtumises Põhja-Makedooniaga, kui Märten Kuusk õnnetult palli omaväravasse lükkas.
International football never fails to produce gems like this hilarious own goal from Estonia. #ESTMKD pic.twitter.com/jLnufP1UE7
— Tomislav Globan (@tgloban) October 12, 2020
Ent käesolev artikkel pole mõeldud lätlaste (ja eestlaste) tümitamiseks, vaid hoopis häbi maha pesemiseks. Nimelt sukeldusime me Olybet.TVga põhjatusse netiookeanisse, et tuua teieni kõik tähtsam omaväravate kohta.
Edetabeleid on, aga…
Esialgu oli meil plaanis tutvustada teile ajaloo resultatiivseimad omaväravamehi, kuid pärast põgusat uurimistööd selgus, et säärast, ülemaailmset arvestust vutiringkondades väga ei peeta. Või tähendab, peetakse, kuid see on selgelt puudulik.
Enamik kõnealustest edetabelitest paigutavad esikohale kauase Manchester City tugitala Richard Dunne’i kes saatis karjääri jooksul kümme korda palli omaväravasse. Selle koha pealt me vastu vaielda ei oska, nagu ka kaheksa omatabamusega teist kohta jagavate itaallaste Franco Baresi ja Riccardo Ferri osas.
Küll teame, et kui ette vuristatakse kõnealuse tabeli järgmised mehed – seitsme omaväravaga Martin Skrtel, Jamie Carragher ja Phil Jagielka – siis siin on juba lünk. Sest Eesti jalgpalli kõrgliiga rekordimehel Rauno Tutkil on samuti ette näidata seitse omaväravat, kuid teda ükski välismaine sait oma nimekirjas ei kuvanud.
Nõnda võibki eeldada, et mööda on vaadatud veel paljudest väiksematest kõrgliigadest, seda nii Euroopas, Aasias, Ameerikas kui ka Aafrikas, mistap ei saa mingist põhjapanevast edetabelist rääkida.
Nõnda muutsime oma fookust, et tuua teieni olulisemad ja elulisemad nopped omaväravatest. Seega hoidkem tooliotsast kinni ja olgem valmis imestuma…
Maailma kiireim omavärav
Vutiajaloo kiireima omavärava „au“ kuulub Torquay inglasest mängumehele Pat Krusele, kes suutis 1977. aasta 3. jaanuaril Inglismaa neljanda liiga mängus Cambridge Unitedi vastu palli juba kuuendal sekundil enda võrku toimetada.
Keskkaitsja pajatab, kuidas see juhtus: „Cambridge mängis pärast lahtilööki pika palli ette ning nende ründaja ja ääremängija olid minu poole tormamas. Mõistagi olnuks mul lihtne pall peaga tagasi keskväljale mängida, kuid viimasel hetkel mõtlesin, et kui lükkan selle peaga hoopis väravavahile, saame meie tagant mängu alustada.
Mida ma aga ei teadnud, oli see, et meie väravavaht Terry Lee oli liikunud joonelt välja, et palli püüda. Ta küll üritas mind hoiatada, kuid kuna ta kokutas, ei tulnud sel hetkel tal sõnagi suust. Nõnda eeldasingi mina, et ta on jätkuvalt väravasuul.
Kui Lee mõistis, et ta ei suuda mind hoiatada, otsustas ta ümber pöörata, kuid libises jäisel väljakul. Täpselt samal hetkel mängisin aga mina peaga palli tagasi, misjärel pöörates nägin, et tema on murul pikali. Ja nõnda pall veereski väravasse.“
Stopp. Eestlased ütlevad sõna sekka
Nüüd, meie, eestlastena tahaks siinkohal vahele hüüda, et tegelikult kuulub kiireima omavärava „au“ hoopiski meile – imelik asi, mille pärast võidelda, kas pole?!
Nimelt olevat FC Kuressaare kaitsja Jaanis Kriska 2009. aastal palli omaväravasse saatnud sekund kiiremini. „Võis täiesti vabalt viiendal sekundil sündida,” sõnas Levadia abitreener Marko Kristal pärast matši. „Ma arvan, et oli tõesti viiendal sekundil,” sekundeeris talle Kuressaare vahetuspingil istunud Dmitri Skiperski.
Ka mängu peakohtunik Ainar Kuusk pooldas viienda sekundi väidet: „Pall oli praktiliselt kohe pärast avavilet väravas. Rääkisin hiljem ka mängul viibinud [endise jalgpallikohtuniku] Heigo Niilopiga ja tema arvas samuti, et viies sekund.“
Kuid… kuna videopilti tollest kohtumisest pole – Torquay ja Cambdrige’i mängust pole ka, kuid sealt tehti siiski stopperiga reportaaž – pole Kriska maailmarekordilist tabamust võimalik tõestada.
See sobis mõistagi ka saarlasele. „Ausalt öeldes, siis uhkust ma küll ei tunne. Olen ju ikkagi antikangelane,“ sõnas kaitsja, kes saadeti kõnealuses kohtumises Levadiaga teise poolaja alguses ka punase kaardiga varakult duši alla.
Enim omaväravaid mängus
Kui juba ühe omavärava löömine tundub paraja õnnetusena, siis mõelge, mis tunne on lüüa neid kaks tükki ühes mängus. Või KOLM?!
Esimesena sai väidetavalt sellega hakkama Sheffield Wednesday jalgpalliklubi, seda 1952. aastal. 20 aastat hiljem viis hollandlaste Ado Den Haag selle aga uuele tasemele, kui suutis UEFA karikasarja mängus Wolvesi vastu kolm omaväravat lüüa juba poolajaks.
Ent kolme omavärava löömisega ühes mängus on hakkama saanud ka mängijad. Näiteks Democratia mängumees Jorge Nino, seda 1982. aastal Brasiilia kõrgliiga matšis.
Või Beerschoti Germinali mängumees Stan van den Buys, 1995. aastal Belgia kõrgliigas. Kuigi tema puhul eksisteerib ka vasturääkivus, et kamraad Johan Walem oli siiski kolmanda omatabamuse „süüdlane“.
Rahvusvahelisel tasandil ükski mees omavärava kübaratrikiga hakkama pole saanud – itaallane Sandro Salvatore ja singapurlane Lim Tong Hai on löönuks siiski kaks ühes mängus –, kuid naiste seas küll.
Säärase negatiivse tähisega sai 2022. aastal maha uusmeremaalanna Meikayla Moore, aidates USA nõnda 5:0 võiduni.
Üks pungimaid omaväravaseiku pärineb aga 1976. aastast, kui Aston Villa mängumees Chris Nicholl lõi kokku neli väravat: kaks enda ja kaks Leicesteri võrku!
Lõpetuseks rännak Madagaskarile
1960/61 hooajal kaotas Catania klubi Serie A-s Milano Interile 0:5 nõnda, et neli väravat kirjutati nende endi meeste nimele. Ometi KAHVATUB see kõik selle kõrval, mis juhtus 2002. aastal Madagaskaril.
Loo rääkimiseks esmalt taustast. Kuni 2019. aastani selgitati Madagaskari meister nõnda, et 24 osalevat võistkonda jagati esmajoones nelja kuueliikmelisse alagruppi. Iga grupi kolm paremat edenes seejärel teise ringi, kus moodustati kaks kuueliikmelist gruppi.
Seejärel ootas mõlema grupi kaht paremat pääs finaalringi ehk Groupe des As’sse, kus kõik nullitakse ning meister selgitatakse omavahel kaks korda läbi mängides.
2002. aastal selgus tšempion (Adema AS) aga juba eelviimases, viiendas voorus, kui tiitlikaitsja Stade olympique de l’Emyrne (SOE) ei suutnud DSA Antananarivo vastu enamat 2:2 viigist. Suurt rolli selles tulemuses mängis aga viimasel minutil Antananarivole antud kaheldava väärtusega penalti.
Omaväravate maailmarekordi sünd
Tiitel läinud, otsustasid SOE mängijad viimases kohtumises meistriks tulnud Adema AS-iga protesteerida ning saatsid pärast avavilet palli kohe enda võrku. Ja seejärel uuesti. Ja uuesti. Kuniks lõid 149 omaväravat!
Kõnealune tulemus, 0:149, on kantud ka Guiness’i rekordite raamatusse kui aegade suurim vutiskoor.
Head nahka sellest tsirkusest SOE klubi jaoks muidugi ei tulnud. Nende peatreenerile Ratsimandresy Ratsarazakale määrati kolme aasta pikkune ja neljale mängijale, kapten Manitranirina Andrianiainale, väravavaht Dominique Rakotonandrasanale ning väljakumeestele Mamisoa Razafindrakotole (kes oli rahvuskoondise kapten) ja Nicolas Rakotoarimananale hooaja lõpuni kehtiv mängukeeld.
Ühtlasi tühistati kõik SOE tulemused tollel aastal ning kogu saaga päädis neli aastat hiljem sellega, et Stade olympique de l’Emyrne’d kadus maamunalt täielikult.
