Ferrari hülgab punase ja värvub Miamis siniseks. Miks?
Ferrari ja punane värv, kes neid suudaks lahuta? Tuleb välja, et Ferrari ise, sest eesootaval Miami GP-l võõpab Itaalia meeskond ennast priitahtlikult siniseks.
Olgu kohe klaaritud, et tegemist pole hilinenud aprillinaljaga, vaid Ferrari F1 meeskond andis tõepoolest möödunud nädalal teada, et tuleb Miami GP-ks lagedale „värskete ja ootamatute värvidega“, milleks on siis Azzurro La Plata ja Azzurro Dino ehk maakeeli hele- ja tumesinine.
Esimene neist, Azzurro La Plata, on kummardus 1950ndatel Ferrariga maailmameistriks tulnud Alberto Ascarile, kes kihutas omal ajal just helesinise kombinesooni ja kiivriga. Teise, Azzurro Dinoga, meenutatakse üldisemalt F1 algusaastaid, mil Ferrari sõitjaid stardis kohati stardis ka tumesinise vormiga.
Ent miks 1920ndatel punasena võidusõidumaailma sukeldunud Ferrari vahepeal ikkagi siniseks värvus? Ja miks on nende sünonüümiks saanud just punane? Olybet.TV sukeldus põrinate värvidemaailma ning uuris välja.
Alfa Romeo, tüli ja sõda
Esmalt tuleb meil ajaratast kruttida ligemale sajand tagasi, 1929. aastasse, kui Enzo Ferrari pani aluse Scuderia Ferrarile. Toona polnud tegemist aga eraldiseisva üksusega, vaid Alfa Romeo tiiva all tegutseva võistkonnaga.
See koostöö jooksis aga õige pea omadega karile ning 1939. aastal otsustas härra Ferrari teised otsustajad pikalt saata ja rajada oma võistkonna. Juriidiliste nüansside tõttu ei saanud ta sellele panna aga vana nime, mistõttu sai uue firma nimeks esiti Auto Avio Costruzioni. Nende tootmistliini esimeseks lapsukeseks sai 815, mis jõudis enne II maailmasõja puhkemist osaleda ainult ühel võidusõidul.
Sõjaajal suunas Ferrari vastloodud firma oma tähelepanu Itaalia armeele lennukimootorite ja teiste varuosade tootmisele, millega riisuti kokku kena kopikas. Kui sõda lõppes, otsustas Enzo Ferrari teenitud raha võidukihutamisse suunata.
Punane oli kohustuslik
Vahepeal vaidles ta nimeasjad selgeks ka Alfa Romeoga ning 1947. aastal nägi ilmavalgust ajaloo esimene Ferrari võidusõidumasin: Ferrari 125 S, mis oli mõistagi punane. Üldlevinud arvamus on, et tegemist oli lihtsalt Enzo Ferrari lemmikvärviga.
Tegelikult võõbati masin punaseks aga kehtinud reegli tõttu. Nimelt eksisteeris toona – ja seda kuni 1968. aastani – Rahvusvahelisel autoliidul (FIA) värvikoodeks, mis sätestas, et iga auto peab olema oma riigi värvi. Ja värvid kulgesid: Inglismaa – roheline, Prantsusmaa – sinine, Saksamaa – hõbedane/hall, Itaalia – punane.
Seega isegi kui härra Ferrarile punane värv meeldis – oli tegelik põhjus hoopis reegliraamatus. Kui Ferrari mõnda aega hiljem n-ö tänavaautosid tootma hakkas, oli loogiline võõbata needki kulda ja karda toonud võistlusmasinate järgi punaseks. Elementaarne turundus!
Jõudes otsapidi F1 juurde, siis kuninglikule sarjale pandi alus 1950. aastal ning Scuderia Ferrari oli siis samuti platsis. Punasena. Nagu ka ülejäänud Itaalia tiimid: Alfa Romeo SpA, Scuderia Ambrosiana, Officine Alfieri Maseratti ja Scuderia Milano.
Sinist Ferrarit nähti kohe
Ent juba esimesel hooajal nägi kuningliku sarja stardirivis ka sinist Ferrarit. Süüdlaseks prantslane Raymond Sommer, kes laenas itaallastelt Monaco GPks vormeli ning võõpas selle siis emamaa ehk Prantsusmaa värvidesse.
Masinate ülevärvimine polnud toona midagi ebatavalist. Ka hilisem maailmameister Juan Manuel Fangio oli samal talvel kodumaal kihutanud Argentina lipu põhjal sini-kollaseks – nende päike on kollane lipul – võõbatud Ferrari 166ga. Selle masinaga kihutati Lõuna-Ameerikas võidu kuni 1952. aastani
Sama aastal ilmus F1te ka teine sinine Ferrari. Prantslane Louis Rosier oli see, kes ostis itaallastelt masina, kuid võõpas selle siis üle, kihutades Team Ecurie Rosier’i nime alla. Samamoodi talitas ta ka järgmisel ja ülejärgmisel hooajal, kihutades sinise Ferrariga kokku 17 etapil.
1959. aastat lõpetanud USA GP-l juhtus aga esimest korda, kui Ferrari meeskond ise masina siniseks võõpas. Kui kolm nende sõitjat, Tony Brooks, Cliff Allison ja Wolfgang von Trips, istusid toona punasesse vormelisse, siis kodurajal kihutanud Phil Hillil lubati enda masin siniseks võõbata. Vormeli nina jäeti sealjuures valgeks!
Legend kulgeb, et…
Ajaloo (kuri)kuulsaimat sinist Ferrarit sai aga näha 1964. aastal. Ent konteksti mõistmiseks, üks põrinafolkloori jutt. Väidetavalt tahtis Enzo Ferrari 1962. aastal homologeerida oma uut, 250 GTO masinat, kuid oli hädas, sest tal polnud ette näidata kohustuslikku 100 eksemplari.
Härra Ferrari olevat lahendanud aga asja nõnda, et kutsus FIA esindajad esmalt ühte garaaži masinaid vaatama, palus nad seejärel kohustuslikule kohvile – sel ajal toimetati samad masinad teise paika –, misjärel käidi ja vaadati üle teised masinad. Nõnda 100 kokku saadigi ja luba tuligi.
Kas see ka tõele vastab, pole teada, kuid see on enamlevinud arusaama kohaselt põhjuseks, miks FIA kaks aastat hiljem, kui Ferrari soovis homologeerida 250 LMi, neile käe ette pani.
See ajas härra Ferrari tulivihaseks ning Itaalia mootorispordi liidu (ACI) otsus, istuda puhkenud vaidluses FIA paati, ajas ta täiesti pöördesse. Nõnda virutas ta võistkonna võidusõidulitsentsi lauale ja lubas mitte iial enam punases võistelda.
Meenutagem, et toona kehtis veel riiklik värvinõue, mistõttu oli tegemist vägagi jõulise avaldusega: sisuliselt ütles Enzo Ferrari Itaalia riigist lahti!
Esimene ja viimane sinine maailmameister
Järgnenud, 1964. aastat lõpetanud USA GP-l nägime siiski, mida see tegelikult endast kujutas. Jah, de facto oli Scuderia Ferrari ennast tõesti maha võtnud, kuid tegelikult olid MM-tiitli pärast võidelnud John Surtees ja tiimikaaslane Lorenzo Bandini ikkagi Ferrari 158-tega stardis.
Seda lihtsalt North American Racing Teami nime all, mis oli kuus aastat varem loodud Ferrari USA tütarettevõte, ja tolle sinises värvis. Surtees lõpetas USA GP teisena, millest piisas, et tulla individuaalselt maailmameistriks.
Nõnda sai temast esimene – ja tänaseni ainuke – sõitja, kes kroonitud ilmatšempioniks nii kahel kui ka neljal rattal. Ning ainus Ferrari sõitja, kes kindlustanud MM-tiitli sinise masinaga.
Rõhk siinkohal sõnal „masin“, sest sinises värvis on tegelikult kihutanud (ja võitnud) ka teised Ferrari mehed. Näiteks 1952. ja 53. aastal maailmameistriks kroonitud Alberto Ascari kihutas kuni oma enneaegse surmani 1955. aastal ainult helesinise kombinesooni ja kiivriga.
Miks ta seda tegi? Isiklik eelistus: itaallane pidas helesinist oma õnnevärviks. Kuid oluline on siinkohal ka teada, et Ascari oli äärmiselt umbusklik. Nõnda kihutas ta ainult teatud numbrite all, ei lubanud kellelgi teisel puudutada enda varustuskohvrit ega võistelnud kunagi kuu 26. päeval. Nimelt suri tema isa 1925. aasta 26. juulil peetud Prantsusmaa GP-l toimunud õnnetuses.
Ascari eeskujul tõmbasid järgnevate aastate jooksul helesinised tunked selga ka John Surtees, Chris Amon, Lorenzo Bandini, Chris Amon ja Ludovico Scarfiotti. 1974. aastal kihutasid Niki Lauda ja Clay Regazzoni aga tumedat tooni sinises tunkes – nemad on ka viimased mittepunased Ferrari mehed.
Ajaloost leiab ka kollast ja rohelist
Raja kõrval sai mittepunaseid ferrarilasi näha veel ka 90ndatel, kuivõrd Itaalia tiimi mehaanikute tulekindlad kombinesoonid olid kollased. Ent seejärel otsustati ka abilised punaseks võõbata.
Muidugi, mis kollast puudutab, siis ringradadel on näha saanud ka kollaseid Ferrari vormeleid. Seda taas ammustel 50-60ndatel, mil masinate laenamine popp oli. Otsa tegi selles arvestuses lahti brasiillane Chico Landi, kes Lõuna-Ameerikas kodumaa kohustuslikus toonis kihutas.
Euroopas oli kollane värv eraldatud Belgia ning nende kuulsaimad tiimid Ecurie Nationale Belge ja Ecurie Francorchamps võõpasid kokkuostetud Ferrarid samuti kollaseks. F1-sarja ainus kollane Ferrari pärineb aga 1961. aasta Belgia GP-lt, kui belglane Olivier Gendebien kihutas kodurajal erasõitjana.
Lõpetuseks midagi hardcore vormelifännidele. Enne, kui Vanwalli meeskond krooniti 1958. aastal ajaloo esimeseks F1e konstruktorite karikavõitjaks, võistlesid nad Formula Libre nime kandnud sarjas, kus kihutati kasutatud ja ümberehitatud Ferraridega, mis olid võõbatud… roheliseks.
