Haalandi lapsepõlveiidoli karjäär sai pärast õide puhkemist valusa ja kuulsusetu lõpu

Praegu ihkavad paljud jalgpallitrenni siirduvad lapsed saada Manchester City väravamasinaks Erling Haalandiks. Ent kelleks tihkas saada staarründaja kui tema väike oli? Ei, vastus pole Zinedine Zidane, Lionel Messi, Cristiano Ronaldo ega keegi neljas maailmakuulus pallur. Norralane vaatas alt üles hoopis Michule.

„Mulle on [lisaks mängimisele] meeldinud elu aeg ka jalgpalli vaadata. Leian, et see on omanud mu peal positiivset efekti. Kui laupäev saabuski, siis tulid trennist koju, misjärel veetsid päeva teleri ees Premier League’i, La Ligat või Serie A-d vaadates,“ on Haaland nooruspõlve meenutanud.

Nõnda tekkis norralasel väga selge ülevaate tippliigade kesktormajatest, kuid staaride kõrvalt jälgis ta palju ka teise- või kolmandajärgulisi edurivimehi. Nõnda talle Michu silma jäigi. „Mulle on kogu aeg meeldinud tema liigutusi vaadata. Pole midagi ilusamat, kui ründaja, kes on voolav,“ on ta hispaanlase kohta öelnud.

Kes see Michu selline on?

Kuigi 37-aastane, tuleb Hispaania väikelinnas Oviedost pärit ründaja kohta kasutada mineviku verbi. Kes ta selline oli? Põhjuseks erinevad vigastused, mis 27-aastaselt mehe vutitegemisi tugevalt mõjutama hakkasid ning 2017. aastal, 31selt, ka enneaegselt pensionile sundisid.

Ent oma karjääri kõrghetkel oli Michu tõepoolest võimas! Ründaja läbilöök saabus hooajal 2011/12, mil pärast mitmeid Hispaania esiliigas veedetud aastaid, kus parimal juhul sai kõmmutatud kõigest kuus väravat, otsustas Rayo Vallecano talle kõrgliigas võimaluse anda.

Michu haaras ulatatud õlekõrrest täiega kinni, kõmmutades La Ligas 37 mänguga 15 väravat!

Kuigi näitaja kahvatus Lionel Messi 50 või Cristiano Ronaldo 46 kõrval – jah, need olid need ajad Hispaania kõrgliigas – tasub rõhutada, et Vallecano näol oli tegemist La Liga debütandiga, kes pidanuks kõikide ekspertide hinnangul jalamaid tagasi aste madalamale pudenema. Ent tänu Michu väravatele jäädi ikkagi kõrgliigasse püsima.

Läbilöök Premier League’is

Seda märkas ka Swansea City, kes otsustas mehega Premier League’ist täringuid visata. Lüke polnud sealjuures ka ülemäära kulukas: ründaja hinnalipikuks kujunes kõigest kaks miljonit naelsterlingut.

Ent oi mida waleslased selle kahe miljoni eest said! Michu kõmmutas oma liigadebüüdil QPRi võrku kohe kaks palli ning hooaja lõppedes jäi tema tabamustesaldo pidama 18 peal. Enamat suutsid 2012/13 hooajal vaid Robin van Persie (26), Luis Suarez (23), Gareth Bale (21) ja Christian Benteke (19).

Karikasarjades lisas hispaanlane veel neli tabamust, aidates Swansea nõnda oma ainsa suure trofeeni: nimelt alistati Inglismaa liigakarika finaalis Bradford.
„Oli imeline lüüa hooajaga 22 väravat. Minu võimsaim mälestus on aga mõistagi Bradfordi alistamine, sest see kõik juhtus Swansea 100. hooajal. Olen õnnelik inimene, sest mul õnnestus seda kõike platsil ise kogeda,“ on ründaja meenutanud.

Ühe hooaja imelaps küll, aga uhke

Ent kiirele tõusule langes paraku veel kiirem langus, mistõttu paigutatakse Michu nime sagedamini ühte patta Amr Zaki, Roque Santa Cruzi, Marcus Stewarti, Benjani Mwaruwari ja Papiss Cissega. Nende ühiseks nimetajaks on: ühe hooaja imelapsed.

Kuigi pealtnäha on tegemist halvustava terminiga, siis Michut see ei häiri. „Olen jätkuvalt oma saavutuste üle väga uhke,“ sõnab ta stoilise rahuga. „Tean, et mu saagiks jäi ainult üks hooaeg, kuid milline hooaeg see oli: 22 väravat! Minu jaoks oli see mu karjääri tippaeg ja käiksin seda rada iga kell uuesti!“

Ainult et kui Michu praegu üldse mingi kõnniretke ette võtaks, kaasneks sellega meeletu valu. Vigastused, spetsiifilisemalt hüppeliigese omad, olid nimelt selle taga, et Michu tõusuteel olnud karjäär kiirelt kokku varises.

Imelisele 22-värava-hooajale järgnes Swansea’s vahetusmehena veedetud hooaeg, millele omakorda Napolis pingil veedetud hooaeg.

Valud kasvasid üle pea

Kaks aastat pärast komeedina Premier League’i vutitaevasse tõusmist oli Michu otsapidi juba Hispaania kolmandas liigas. Veel aasta hiljem otsustas ta, et 31selt aitab enese piinamisest ning riputas putsad lõplikult varna.

„Kui ma karjääri lõpetasin, ei saanud ma isegi enam korralikult magada. Valud olid nii lihtsalt nii suured,“ on Michu meenutanud.

Kuigi praegu hispaanlane enam tippspordiga ei tegele, pole valuhood teda jätnud. „Mul on viieaastane laps ja kui temaga pargis palli toksin, on mul jätkuvalt valus. Kui hommikuti ärkan, siis mu parem hüppeliiges lihtsalt lõhub, aga vasak seevastu on jätkuvalt kuldne,“ näitab endine ründetuus, et täbarast olukorrast hoolimata pole huumorimeel teda jätnud.

Hella teema üle oskas Michu nalja visata ka karjääri jooksul, lausudes näiteks ühes intervjuus, et tema hüppeliigesed on nagu 90-aastasel vanaisal…

Igavikuline küsimus: mis küll võinuks?

Kuigi pealtnäha on Michu oma karjääriga rahu teinud, jääb meil, vutisõbradel, üle ainult mõtiskleda, mis võinuks ründajast päriselt saada. Seda nii klubi- kui ka koondisetasandil, sest Hispaania rahvusmeeskonna kuldajal, perioodil mil Vincente Del Bosque tüüris nad nii Euroopa kui ka maailmameistriks, õnnestus Michul isegi seal jalg ukse vahele saada.

„Mängida maailma parimate mängijatega samas meeskonnas oli ebareaalne kogemus,“ on ta oma 2013. aasta oktoobris toimunud debüütmängu Valgevene vastu meenutanud.

Ent rohkem matše ta kodumaa eest kirja ei saanudki, sest kuu aega hiljem saadetud koondisekutsele tuli tal häda tegevate hüppeliigeste tõttu juba eitavalt vastata…