Jaapan ei kasuta Euroliiga ohustamiseks ainult raha
2015. aasta 1. aprillil tehti nii häid kui ka paremaid nalju, aga teps mitte kõiki tolle päeva uudiseid ei tulnud võtta terakese soolaga. Kui Uberi ja Tinderi ühinemine oli rahvusvahelisele naljapäevale omane “info”, siis Jaapanis loodi alus korvpalliliigale, mis on aastad hiljem tõusnud üha teravamalt pilti.
Eestlaste jaoks on tõusva päikese maa korvpallisari teeninud eeskätt tähelepanu tänu – või tõttu, oleneb, millise nurga alt vaadata – Jukka Toijalale ja Maik-Kalev Kotsarile. Neist esimene oli aastaid Eesti koondise peatreener, kuid lahkus sel suvel Yokohama B-Corsairsi abijuhendajaks.
Viimased neli hooaega Euroopas heal tasemel mänginud tsenter Kotsar lõi käed sama klubiga. Toijala ja keskmängija alluvad seal soomlasest peatreenerile Lassi Tuovile, keda peetakse Vana Maailma üheks hinnatumaks nooreks juhendajaks.
Heal tasemel mehi on sel suvel Jaapanisse läinud teisigi. Kui Kotsari üleminek oli suuremat sorti üllatus, aga ei tekitanud mingit maavärinat, siis Johannes Thiemanni otsus Aasia suurriiki minna küll.
30-aastane sakslane tegi Euroliigas pika puuga elu parima hooaja, kui viskas tabeli punase laterna Berliini ALBA särgis keskmiselt 12,7 punkti ja võttis 5,2 lauapalli. Kui hooaeg varem Saksamaa tippklubis elu hooaja teinud Luke Sikma teenis lepingu Euroliiga hiiu Olympiacosega, siis Thiemann siirduvat Gunma Crane Thundersisse.
Samas ei meelita Jaapan enda manu ainult eurooplasi või ameeriklasi. Uueks hooajaks naasis kodumaale aastaid NBAs mänginud Yuta Watanabe, kes hakkab Chiba Jetsis teenima vähemalt 4,5 miljonit eurot hooaja kohta.
Sealjuures on oluline märkida, et Jaapan pole pensioniliiga, kuhu minnakse karjääri lõpetama. Heaks näiteks on Ondrej Balvin, kes müttas Gunmas hooajal 2021/22, tuli siis Euroopasse Prometeisse ning oli kaks hooaega EuroCup’i üks paremaid tsentreid.
Suured plaanid
Jaapanlaste suurim relv mängijate ja treenerite köitmiseks on raha. Seda nii pakutava palga kui ka muude tingimuste osas. Näiteks on Tokyo Alvarkis leiba teeniv Leedu keskmängija Arturas Gudaitis öelnud, kuidas korvpallureid ja eriti leegionäre koheldakse Jaapanis nagu kuninga kasse, kelle eest tehakse kõik ette ja taha ära. Lisaks investeerivad klubid väga suuri summasid meeskonna infrastruktuuri.
Kuigi Jaapani liiga on peaaegu alati meelitanud enda rüppe korralikul tasemel välismängijaid, on pallurite tase tõusnud just viimase paari aastaga, mil kohalik korvpalliliit on liiga populariseerimisse süstinud nii palju raha kui ka ajuressurssi.
Mullu augustis pandi paberile nägemus, milline peaks B.League (sarja ametlik nimetus) paari aasta välja nägema. Paljude põnevate asjade hulgas on näiteks:
- Praegu on B.League’i erinevate divisjonide vahel võimalik olenevalt jooksva hooaja tulemusest kas üles tõusta või alla langeda. Alates 2026/27 hooajast kaob see aga ära ning tugevaimas sarjas saavad pallida need, kelle kohtumistel käib keskmiselt vähemalt 4000 pealtvaatajat ning kelle tulud minimaalselt seitse miljonit eurot. Muudatuse eesmärk on anda klubidele kindlust, et kui neil on hea, menukas ja pikaajaline projekt, ei lange see aasta-kahega põrmu, kuna kõik läheb väljakul lörri;
- Praegu on B.League’i tugevaimas divisjonis 24 tiimi, kes on jagatud kolme konverentsi. 26/27 hooajal langetatakse arv 18 peale, aga tollele järgnevast hooajast võetakse koorekihti vastu kõik, kes täidavad seatud kriteeriumid. Olgu neid klubisid kasvõi 50;
- Sealjuures võetakse kõrg- ja esiliigas kasutusele palgalimiit. Näiteks saavad tugevaima divisjoni satsid kulutada ühel hooajal töötasudeks kuni peaaegu 4,7 miljonit eurot, palgafond ei tohi olla väiksem 2,9 miljonist eurost. Lisaks, nagu on kasutusel Põhja-Ameerika jalgpalliliigas MLS, võib palgata ühe mängija, kelle töötasu ei arvestata limiiti. Ta võib olla nii jaapanlane kui ka leegionär, talle võib maksta nii palju, kui tengelpung lubab;
- Praegu võib iga võistkond vabalt palgata kolm leegionäri, kellest korraga võivad väljakul viibida vaid kaks. Kolme välismängija reegel jätkub, aga keegi ei keela neil koos mütata;
- B.League’is hakkab toimuma noormängijate valik ehk draft, kus võivad osaleda nii jaapanlased kui ka välismaalased. Sealjuures võib pallureid võtta ka kohe pärast keskkooli lõppu.
Kui vaadata rahanumbreid, on klaar, et lähiajal ei pane ükski Jaapani kõrgliigaklubi kokku staaridest kubisevat koosseisu, aga Kotsari kvaliteediga mehed on seal palga mõttes märksa paremas hinnas kui Euroopas. On ju jaapanlased enamjaolt lühikesekasvuline rahvas, aga eduks väljakul on vaja ka suurte gabariitidega mehi.
Samamoodi on selge, et Jaapani liigat ei üritata rahvusvahelise korvpalli mõistes uuele tasemele viia ainult raha, aga ka läbimõeldud tegutsemise abil. Pikaajaliste plaanidega klubide eelistamine, draft ja leegionäride reeglite leevendamine on väga head otsused.
Ja kolmanda asjana on arusaadav ka see, et kuniks B.League tegutseb kolme välismängija piiranguga, ei saa neist ilmselt kunagi mängulises mõttes Euroliiga tasemel sari, sest kuigi Jaapan oli mullusel MMil tubli, – näiteks alistati NBA mehe Lauri Markkaneniga Soome – pole nende mängijate valik ja kvaliteet lähitulevikus piisav, et suuresti ise pusides tõusta maailma tugevuselt teiseks liigaks.
Ent mis puudutab mängijate eest hoolitsemist, palka ja seeläbi pallurite Vanast Maailmast ära meelitamist, siis selle osas tasub Euroliigal jaapanlasi väga pingsalt jälgida. Pealegi, kuigi raha on oluline, ütles ju ka näiteks Kotsar, et tema ülemineku üheks ajendiks oli soov aidata korvpallil muutuda Jaapanis veel populaarsemaks.
