Jalgpall kuulub palgasõduritele
Oli päev enne seda, kui Cristiano Ronaldo kirjutas alla lepingule Saudi Araabia klubi Al Nassriga, mis toob talle sisse 200 miljonit aastas. 29. detsember. Päev, mil Pele meid jättis.
“Olid inspiratsiooniks miljonitele ning ühendajaks eile, täna ja igavesti. Puhka rahus, kuningas Pele,” kirjeldas osa Ronaldo poolt sotsiaalmeedias tehtud austusavaldusest. Tuleb muidugi arvestada, et Pele ajal oli elu teistsugune. Või kas ikka oli?
Võib argumenteerida, et Pelest sai jalgpalli esimene ülemaailmne superstaar ainult tänu arengutele teleülekannete tootmises, ja selles on terake tõtt. Erakordne väravate hulk – 1279 väravat 1363 mängus, kui uskuda Guinnessi rekordite raamatut – aitas tal silma paista. Eriliseks muutis Pele aga mõju kultuurile.
1961. aastal, kui Pele oli vaid 21, kuulutati ta Brasiilias rahvuslikuks aardeks – niivõrd suur oli hirm, et ta kodumaalt lahkub. Jutte tõesti oli; juba siis hakkasid suuremad, rikkamad, tugevamad klubid Euroopas esile tõusma, kuid jalgpall oli endiselt lihtne töölisklassi mäng. Santosesse jäämine võis tema kuulsusele isegi kaasa aidata.
Muidugi tegid seda ka võidud. Kaks Copa Libertadorest ehk Lõuna-Ameerika vastet Meistrite liigale ja kaks Intercontinental Cupi, kus alistati valitsevad Euroopa Karika (ehk Meistrite liiga eelkäija) meistrid Lissaboni Benfica ja Milano Inter. Pärast Santosega veedetud 19 hooaega lõpetas Pele karjääri, kuid naasis kuus kuud hiljem New York Cosmose ridades. Ta oli ka seal edukas.
Tagantjärele võib mõtiskleda, kas Pele otsuse taga oli soov kogeda teistsugust kultuuriruumi või populariseerida jalgpalli Ameerika Ühendriikides, kuid tegelikkuses langetas ta sellise otsuse puhtalt rahalistel kaalutlustel. Nagu Pele ise 2013. aastal avaldatud biograafias “Pelé: A Importância do Futebol” kinnitab, ei tahtnud ta esindada ühtegi teist klubi peale Santose, kuid oli ebaõnnestunud investeeringute tõttu pankroti veerel. Tal ei olnud teist valikut kui jalgpalli naasta.
Raha paneb rattad käima
New Yorgis saigi Pelest kõrgeimalt tasustatud sportlane maailmas, palgalipikule kirjutati 2,8 miljonit dollarit aastas – tol ajal teenisid ka teistel spordialadel vaid üksikud võrreldavaid summasid. Temagi oli palgasõdur. Ühendaja eile, täna ja igavesti, nagu Ronaldo üpris tabavalt väljendas. Kui Pelele viltu ei vaadatud, siis miks peaks vaatama talle?
Cristiano Ronaldo on läbinud peatükid Madeiral, Lissabonis, Manchesteris, Madridis ja Torinos, naasnud Manchesteri ja lahkunud nüüd Saudi Araabiasse. Ta on kõikjal võitnud. Viis Ballon d’Ori, viis Meistrite liiga karikat, 837 väravat 1181 mängus, enam kui miljard dollarit teenitud. Pole just halb pärand, mis endast ühel päeval maha jätta.
Seega ei tohiks kedagi üllatada, et Ronaldo 37-aastasena, vaid loetud nädalad pärast oma kõigi eelduste kohaselt viimast võimalust maailmameistrivõistlustel, otsustas Saudi Araabiasse kolida. See on saanud tavaliseks: David Beckham (USA), Fabio Cannavaro (Hiina), Xavi (Katar), Andres Iniesta (Jaapan) ja paljud teised on sarnase otsuse langetanud. Mõni teeb seda kultuuri, mõni kliima, mõni raha, mõni kogemuste pärast.
Ronaldo otsuse juures on aga midagi, mis hästi kokku ei klapi. Novembris, nüüdseks kurikuulsas intervjuus Piers Morganiga kinnitas portugallane, et tema eesmärk on jätkata karjääri Euroopas ja näidata maailmale, mida ta suudab. Näib aga, et vähemalt tippklubidel ei olnud tema vastu huvi. Kellegi jaoks, kes on nii pikka aega kuulunud maailma tippude hulka, võis see olla valus reaalsuskontroll.
Ehk on tema viimane peatükk veel kirjutamata. 2024. aasta Euroopa meistrivõistlused ei ole enam kaugel, välistada ei saa ka veelkord Meistrite liiga triumfi jahtimist. Hetkel aga lubagem Ronaldol nautida uut elu Saudi Araabias. Mälumänguhuvilistele: kas oleksite teadnud, et Andres Iniesta on Jaapanis veel tänagi tegevjalgpallur, ligi viis aastat pärast tema viimast mängu Barcelona ja Hispaania koondise särgis?
Tänapäeval loevad vaid võidud
Tõtt-öelda vahetavad mängijad klubisid nii sagedasti, et keeruline on sammu pidada. Mäng on muutunud. Üheklubimehi, legende nagu Ryan Giggs, Gary Neville, Paul Scholes (kõik Manchester United), Paolo Maldini (Milan), Francesco Totti (Roma), Jamie Carragher (Liverpool), Carles Puyol (Barcelona) või Tony Adams (Arsenal) on tipus järjest vähem.
Tippklubidel ei ole enam eksimiseks, õppimiseks ruumi. Vaid võidud loevad. Vaid üksikud noored saavad võimaluse end tõestada; kui raha lugema ei pea, on palju lihtsam ja mugavam üleminekuturu pöörlevate uste vahelt järjekordne talent üles korjata.
Ehk vajame pealtvaatajate või fännidena teistsugust vaatenurka. Thomas Müller on Bayernile andnud kogu oma hinge, Sergio Busquets jäänud Barcelonaga nii heas kui halvas. Kes julgeks öelda, et nad ei vääri hooaega või kaht Los Angeleses, Tokyos või Sydneys, kui nende kehad ei jõua enam Euroopa tippjalgpallis esitatavate nõudmistega kaasas käia?
Võibolla on see uus vaatenurk juba kohal. Hiljuti komistasin sotsiaalmeedias postitusele, mis ülistas korvpallilegendi Dirk Nowitzkit. Pikakasvuline sakslane veetis kogu NBA karjääri Dallas Mavericksis ja võttis sageli vabatahtlikult vastu vähem raha, et võistkond saaks palgalimiite järgides teisi staare meelitada ja seeläbi konkurentsivõimelisem olla. Business Insideri arvutuste kohaselt jättis ta kogu karjääri peale lauale ligi 200 miljonit dollarit.
Kuigi Nowitzki ohverdused tõid talle 2011. aastal ka NBA tiitli, selgus nüüd, et kõik tema ebatavalist lahkust ja mõtteviisi siiski ei austa. Korvpallifännid üle maailma kritiseerisid teda mainitud postituse kommentaarides, heites ette väheseid võite (ehk oleks ta tõesti mujal edukam olnud?) ja otsust välja teenitud rahast loobuda, aga ka 41-aastaseni klubisse paigale jäämist.
Mõned võidud tähendavad rohkem
Kui tänapäeval väärtustavad klubid võitu üle kõige, siis ehk on see suhtumine laienenud ka uuele põlvkonnale fännidele? Ehk ongi. Ehk on spordi ideaalid määratud väljasuremisele. Võida, ja sind hinnatakse kuni hetkeni, mil sa kaotad ja on aeg hüvasti jätta. Uus hommik, uus klubi, uus väljakutse, uus palgapäev. Palgasõdurid tööl.
Neile, kes igatsevad taga vanu häid aegu, on turvaliseks pelgupaigaks rahvuskoondiste mõõduvõtud. Mõelgem Lionel Messile, kes võitis Argentinaga detsembris MM-tiitli, mida Buenos Airese tänavatel tähistas viis miljonit inimest. Nad tähistasid karikat, mis polnud sinna jõudnud 36 aastat. Nagu Messi ise 2016. aastal ütles, vahetaks ta kõik individuaalsed autasud MM-tiitli vastu. Nüüd ei pea ta seda tegema.
Ehk aitab just see tänapäevases maailmas erakordsete atleetide seast parimad välja sõeluda, aga võibolla on see alati nii olnud. Pele on ju kolmekordne maailmameister. Messi on maailmameister ja Copa America võitja. Cristiano Ronaldo on Euroopa meister. Nowitzkil on MM-pronks ja EuroBasketi hõbe.
Mõnda asja ei saa õnneks endiselt osta.
