Jose Mourinho minevik, olevik ja tulevik

2004. aastal juhendas häälekas noor treener FC Porto lähiajaloo kõige ootamatuma Meistrite liiga triumfini. Ta juhendas kolmes erinevas riigis kokku kuut tippklubi. Kui Sul on probleem, kui keegi teine ei saa aidata, kui Sa suudad ta leida … Võid Sa Jose Mourinho abi paluda.

Ainult et tema leidmine ei tohiks üleliia raske olla. Olles jaanuari keskel Romast kinga saanud, tegi Mourinho üsna kiiresti selgeks, et ta ei taha koju vedelema jääda. Aga iga töö talle ei sobi. Ta loobus Saudi Araabia klubi Al-Shahabi pakkumisest, mis viitab, et Mourinho näeb end endiselt Euroopa tippklubi väärilisena. Aga kas nii arvavad ka klubid ise?

Pea viis aastat on möödunud sellest, kui Mourinho Tottenhami juhendama asus, ja selle perioodi sisse jääb tiitlitest vaid Romaga võidetud Konverentsiliiga 2021/22 hooajal. Et see karikas võita, tuli neil alistada Trabzonspor, Bodö/Glimt (kahel korral), Luganski Zorja, Sofia CSKA, Vitesse, Leicester City ja Feyenoord … Väärikad klubid, aga Roma ei saanud endale madalamat eesmärki seada.

Järgmisel suvel möödub kümme aastat Mourinho viimasest meistritiitlist. See oli enne Leicesteri imet, enne koroonaviirust, enne president Donald Trumpi. Enne kui Kylian Mbappe, kes nüüdseks mänginud kahes MM-finaalis, oli teinud täiskasvanute seas debüüdi. Mourinho ei suutnud Manchester Unitedis, Tottenhamis ja Romas ootuseid täita, nii lihtne see ongi.

Aga asi ei ole ainult tulemustes. Ajastul, kus inimesed on üha tundlikumad ja konflikte üritatakse iga hinna eest vältida, ei sobitu tema suurem-kui-elu suhtumine üldisemasse pilti. Ta võib olla talumatu. Et Mourinho seni pikim tööots – kolm aastat ja kolm kuud – oli tema esimene peatumine Chelseas, ei ole juhuslik.

Kuidas Mourinhot mõista?

Et saada sotti Mourinho peas toimuvast, peame ajas tagasi minema. Ta sündis keskklassi perekonda, Mourinho isa oli professionaalne jalgpallur ja ema õpetaja. Mingil määral jõudis Jose astuda mõlema saabastes – esmalt üritas ta läbi lüüa mängijana, kuid pöördus siis treenerikutse poole (ja töötas põgusalt kehalise kasvatuse õpetajana).

Treenerikarjäärile pani ta aluse imelistel 1990. aastatel, kui jalgpallimaailm oli hoopis teistsugune. Esmalt Portos, kus ta oli Bobby Robsoni abiline/tõlk; inglasest juhendaja võttis ambitsioonika mehe 1996. aastal Barcelonasse kaasa. Sel ajal oli Barcelona kõige kese; Johan Cruyff oli loonud Barcelonale omase mängustiili, kombineerides hispaanlaste parimad omadused Hollandi Totaalse Jalgpalliga. Ta oli üles ehitanud La Masia, Barcelona kuulsa noorteakadeemia, millest on saanud talendikuse sünonüüm.

Kui mõelda mängijatele ja treeneritele, kes sel perioodil Barcelonaga kokku puudusid, võiks julgelt väita, et moodne jalgpall leiutati just seal. Kõik õppisid mängima Barcelona moodi, Pep Guardiolast Louis van Gaalini, Luis Enriquest Ronald Koemani ja Mikel Artetani. Muidugi oli kõigil oma nägemus ja kiiksud, aga loogikad põhinesid sarnastel alustel.

Ja siis oli seal Mourinho, esmalt Robsoni ja hiljem ka van Gaali abiline. Näib, justkui oleks Mourinho alates esimesest päevast keskendunud vaid sellele, kuidas Barcelona mängule vasturohtu leida. Mida ta kõik need aastad tagasi teadis või aimas? Miks kujunes tema stiil teistest niivõrd erinevaks? Mõelda vaid, et 2008. aastal seostati teda tõsiselt Barcelonaga, kuniks klubi juhtkond otsustas Guardiolale võimaluse anda …

Milline Mourinho on?

Mourinho jaoks loeb eelkõige võit. Et võita, peab asjaolusid kontrollima. Aga kui enamik treenereid tahavad kontrollida palli, siis Mourinho jaoks oli oluline kontrollida nii vastast kui ka omade tegutsemist. Ta võttis eesmärgiks segada vanakoolivõtteid tänapäevaste motiveerimistehnikate ja psühholoogiliste nõksudega.

“Ta ehitas kultuuri. Kui Mourinho ütles, et koosolek on hommikul kell 10.30, siis olin kohal kell 10.15, sest ma ei tahtnud kunagi hiljaks jääda. Mitte kunagi,” selgitas John Terry, Mourinho üks usaldusaluseid Chelseas, The Athleticule.

“Aga siis hakkasid kõik veerand tundi varem tulema. Kui jõudsid 10.20, tundus, nagu oleksid hiljaks jäänud, kuigi jõudsid kümme minutit enne algust. Ta teadis, kuidas inimeste nuppudele vajutada. Ta tekitas tunde, et pead talle iga päev uuesti muljet avaldama.”

Vaadates, kuidas Mourinho ajakirjanike ja kohtunikega ringi käib, võiks arvata, et ta on karm ka mängijatega. Aga enamik mängijatest on tema meetodeid kiitnud – ja see on suur kompliment. Ühe nurga alt oli kõik täpne ja planeeritud; teiselt poolt tekitasid Mourinho emotsioonipursked tunde, et kahte ühesugust päeva ei ole.

Kas nüüd ongi kõik?

Aga miks siis lakkas miski, mis töötas rohkem kui kümnendi – oleme ausad, Mourinho saavutas Portos, Chelseas, Interis, Real Madridis ja siis uuesti Chelseas edu – ühtäkki töötamast? Kas Mourinho muutus? Ta on ehk veidi vähem üleolev, aga see on ju ometi positiivne? Jah. Ajad on muutunud.

Mingil põhjusel toimisid Mourinho nõksud alati paremini kogenud mängijate peal, kelle iseloom vajas ehk värskust. Nooremate jaoks, kes oma kohta päikese all alles otsivad … Iga järgnev põlvkond on tagasihoidlikum ja kõhklevam. Nad teavad üha rohkem sellest, kuidas nende aju töötab, ja nad tahavad seda tasakaalus hoida. Nad ei taha, et nendega mänge mängitaks. Aga Mourinho ei oska teisiti.

“Kui teist saavad mehed, andke see mulle tagasi.”

Väidetavalt jättis Mourinho selle sõnumi – ja võidusõrmuse – lahkudes Roma kapteni Lorenzo Pellegrini kappi. Ta tundis end mängijate poolt reedetuna. Aga ehk tundsid sama ka mängijad. Ehk on Mourinho nüüdseks probleem, mitte lahendus.

Roma asendas ta klubi legendi Daniele De Rossiga ja on kuuest liigamängust võitnud viis. See ei ole teine meeskond. See on meeskond, mis vabanes Mourinhoga kaasneva pinge ja suhtumise alt.

Kas ta peaks tippklubis veel mõne võimaluse saama? Ilmselt mitte.

Kas me tahaksime, et ta saaks tippklubis veel mõne võimaluse? Kahtlemata.

Liigume edasi …