Kas Heinal õnnestub Ronaldo kulutatud miljonid kasumiks muuta?

Kui viimastel aastatel on eestlaste põhilisteks sihtpunktideks Hispaanias olnud kas päikseline Costa del Soli rannik või Vitoria-Gasteizi väikelinn Baskimaal – mitte-kossusõpradele teadmiseks, seal mängib Baskonia – siis selle nädala teisipäevast liigitus nende hulka ka riigi keskosas asuv Valladolid.

Seda mõistagi põhjusel, et just sealse jalgpalliklubi särgi tõmbab algaval hooajal selga meie vutikoondise esiväravavaht Karl Jakob Hein. Ent mis klubi see selline õigupoolest on ning mis meie meest seal ees ootab, sellest nüüd lähemalt.

Real Valladolidi jalgpalliklubile pandi alus 1928. aastal, kui kaks neli aastat varem ilmavalgust näinud satsi Real Unión Deportiva de Valladolid ja Club Deportivo Español omavahel ühinesid. Täpselt samal aastal liitus Valladolid ka Hispaania liigasüsteemiga, alustades tugevuselt kolmandalt tasandilt.

1950ndateb kõrgaeg

Sealt õnnestus neil esimest korda aste kõrgemale ronida 1933/34 hooaja järel ning kõrgliiga õhku nuusutas klubi esmakordselt 1948/49 hooajal. 1950ndaid peetaksegi üldjuhul Valladolidi kõrgajaks, sest siis lõpetati stabiilselt La Liga ülemises pooles, teeniti korra karikavõistluste hõbemedal (1950) ning tõsteti pea kohale praeguseks n-ö väikeseks karikaks taandatud Copa Federación (1953).

295 000 elanikuga linna esindusklubi ajaloo parim resultaat Hispaania kõrgliigast pärineb aga 1962/63 hooajast, kui tuldi neljandaks. Seda ei kiputa siiski ülemäära uhkusega meenutama, sest õnnestumisele järgnes 15-aastane periood esiliigas ja ka üks õnnetu aasta teises liigas…

Uus tulemine ja jo-jo-stumine

Klubi uus tõus algas 1980. aastal, kui taas kõrgliigasse tõusti. Selle „tulemise“ jooksul lõpetati kõrgliigas mitu korda isegi eurokohal kui korra jõuti taas ka Copa del Rey finaali. Ent kuldmedalit 1989. aastal siiski ei saadud, sest kullamatšis oli neist üle ei keegi muu kui Madridi Real.

Alates 2004. aastast on Valladolid olnud aga jo-jo-klubi, mis tähendab siis kõrg- ja esiliiga vahel pendeldamist. Lihtsalt illustreerimaks, kuidas on nende Ameerika mäed kulgenud: kolm aastat esiliigas, kolm aastat kõrgliigas, kaks aastat esiliigas, kaks aastat kõrgliigas, neli aastat esiliigas, kolm aastat kõrgliigas, aasta esiliigas, aasta kõrgliigas, aasta esiliigas ja tänavu, 2024/25 hooajal taas kõrgliigas.

Staar nimega Ronaldo

Selle eest, et käimasolev periood oleks viimaks ometi pikem, kannab teatud mõttes hoolt vutimaailma elav legend, Madridi Reali ja Brasiilia koondise endine ründaja Ronaldo (Nazario).

Nimelt omandas 47-aastane vutiikoon 2018. aastal 51% Valladolidi aktsiatest ja lubas tervituskõnes, et viie aasta pärast võitleb klubi juba Meistrite liigasse saamise nimel.

Reaalsus, nagu ka eespoolt nägime, on osutunud veidi teistsuguseks, kuid päris sõnamurdjaks Ronaldot siiski pidada ei saa. Mõistes, et tema senisest panusest pole piisanud, suurendas brasiillane tänavu juunis oma osaluse 82% protsendi peale ja andis klubi juhtkonnale esimest korda voli priisata. Mõistlikkuse piirides.

Üheksa täiendust

Nõnda ongi Valladolid sel suvel üleminekuturul juba 16,5 miljonit eurot laiaks löönud ja toonud selle eest võistkonda ründaja Juanmi Latasa (Madridi Realist), ääremängijad Stipe Biuki (Los Angeles FCst), Raul Moro (Laziost) ja Amath Ndiaye (Mallorcast), poolkaitsjad Victor Mesegueri (Granadast) ja Stanko Jurici (Parmast), kaitsja Eray Cömert (laenul Valenciast) ja väravavahid Andre Ferreira (Granadast) ja meie Karl Jakob Heina (laenul Arsenalist).

Ehk vähemalt teoorias peaks uruguaylasest peatreener Paulo Pezzolano käsutuses olema igati korralik arsenal mängijaid, kellega kõrgliigasse püsima jääda. Kuigi uustulnukana on see alati raske, vahet pole, kui laiali sa rahakotirauad painutad.

Kes on Heina konkurendid?

Meie, eestlaste vaatevinklist polegi aga kõige olulisem see, et Valladolid kõrgliigasse püsima jääks, vaid see, et Hein kamaluga mänguminuteid teeniks. Kui lihtne või raske see tema jaoks olema saab?

Kõige parem uudis Heina jaoks on see, et alates 2017. aastast klubis esikinda rolli täitnud Jordi Masip jättis sel suvel võistkonnaga hüvasti ehk mingit paikaloksunud hierarhiat postide vahel olla ei tohiks.

Ent päris niisama midagi Heinale samamoodi ei anta, sest nagu öeldud, täiendas Valladolid suvel enda ridu veel ka 28-aastase Andre Ferreiraga.

Eelmist hooaega Hispaania kõrgliigas Granada esikiprina (!) alustanud portugallane pole Valladolidi jaoks tegelikult aga uus nägu, sest pärast seda, kui ta nigelate esituste pärast Granadas pingile taandati, saadeti ta jaanuaris Valladolidi laenule, kus ta aga samamoodi pingil istus. Seda Masipi selja taga.

Kaardid on Heina käes

Lisaks Ferreirale tuleb Heinal konkureerida veel Valladolidi enda kasvandiku, eelmise hooaja Eldenses laenul veetnud 21-aastase Alvaro Acevese ning Barcelona akadeemiast sirgunud 21-aastase Arnau Rafusega, kes enne Ferreria (ja Heina) liitumist suvistes kontrollmängudes võimalusi sai.

Kõigi eelduste kohaselt konkureerivad esikipri koha peale siiski Hein ja Ferreira ning nende omavahelises duellis on meie mehel kasutada kerge eelis. Nimelt on portugallasel eelmisest hooajast all (pingilt haaratud!) mängukeeld, mistõttu ei saa ta avavoorus Espanyoli vastu postide vahel seista.

Seega kui Hein seal töö korralikult ära teeb, võiks see süstida lootust, et meie meest võiks Hispaania kõrgliigas väljakul näha ka teises voorus Madridi Reali ja neljandas voorus FC Barcelona vastu. Ja tegelikult üldse kõigis 38 kohtumises.