Kas kõlab taas „O Canada“ ehk jäähoki MMi ootuses

24. veebruar ja 20. august on need päevad, mil ka kõige vähempatriootlikumad eestlased ikkagi püsti tõusevad, mütsi peast võtavad ja hümni laulavad. Kanadalastel on need päevad tänavu 1. juuli ja 26. mai. Esimene neist on mõistagi vahtralehemaa iseseisvuspäev, teine aga päev, mil toimub jäähoki MM-finaal.

Mõistagi puudub igasugune garantii, et Kanada kullamatši ka jõuab – rääkimata selle võitmisest –, kuid kui jäähokis üldse midagi kindlat on, siis see, et litter on must ja kõva ning kanadalased on selles mängus paganama head.

Sest kui jäähoki MMidele 1920. aastal algus pandi, tõstsid ajaloo esimese karika pea kohale Kanada hokimehed. Nagu ka teise. Ja kolmanda. Ja neljanda. Ja viienda. Ja kuuenda.

Alles 1933. aastal juhtus nii, et kui jäähoki MMil ilmatšempionite auks hümni lasti, ei kostunud kõlaritest „O Canada“. Enne mängu, tõsi, sai seda siiski kuulda, sest Kanada kaotas finaalis toona USA-le.

Jätkus ikka samamoodi

Ent nagu öeldakse, mis s*tasti, see uuesti. 1934. aastal võitsid taas kanadalased, nagu ka 35ndal, 37ndal, 38ndal ja 39ndal. Vaid 1936. aastal suutsid nad taas koperdada, sedapuhku brittide (!) otsa.

Seejärel puhkes teine maailmasõda ja hoki koos kõiksugu muu spordiga vajus maailma tahaplaanile. Kui MMidega 1947. aastal naasti, juhtus aga nii, et esikolmiku moodustasid Tšehhoslovakkia, Rootsi ja Austria. Kus oli Kanada, küsite? Kodus! Nad lihtsalt ei osalenud sellel turniiril.

Aasta hiljem oldi aga taas platsil ja taas kullal. Siinkohal paneme aga mõttelise punkti ja säästame teid pealtnäha lõputust MM-finaalide loetelust. Kanada hokivõimu iseloomustamiseks siiski veel kolm numbrit. 86st MM-finaalist on Kanada mänginud rohkem kui pooltes (ehk 44s) ja võitnud neist omakorda rohkem kui pooled (ehk 28).

Kindel on see, et 26. maiks on esimene number neist suurenenud 87 peale, kuid ülejäänud kaks? Eks ole näha, mis Tšehhimaal toimuval MMil juhtub. Meie vuristame teile aga ette selle, mis praeguseks kindel ja kivisse raiutud.

Hokipidu toimub tšehhide õuel

Tänavune jäähoki MM-finaalturniir, järjekorranumbriga 87, peetakse paralleelselt Tšehhi pealinnas Prahas, kus elab 1,3 miljonit inimest, ja sellest 275 km idapoole jäävas Ostravas, mis on 280 000 elanikuga riigi suuruselt kolmas linnas.

Veerand miljonit ei kõla võib-olla uhke hokikantsina, kuid tegelikult tegutseb linnas Vitkovice Ridera klubi, mis näiteks kahekordne Tšehhoslovakkia meister ja jõudnud finaali isegi eurosarjas. Pealegi, arvestades, et tšehhid on 12 kullaga MMide ajaloo kolmas võistkond, ei maksa nende hokivõimekuses (ja ka -hulluses) kahelda.

Seda ei teinud ka Maailma hokiliit (IIHF), mille kongress ühehäälselt Prahale-Ostravale korraldusõiguse andis. Seda veel olukorras, kus üheksa aastat tagasi täpselt samadel areenidel MM toimus!

Venemaa ja Valgevene jäeti ukse taha

Oma avapaugu saab tänavune MM-finaalturniiri 10. mail, ja nagu ikka, alustatakse esmajoones mänge kahes alagrupis. A-alagrupist, mis madistab omavahel pealinnas Prahas, võib lisaks korraldajatele leida Kanada, Soome, Šveitsi, Taani, Norra, Austria ja Suurbritannia.

Ostravas resideeruvas B-alagrupist leiab omakorda USA, Saksamaa, Rootsi, Slovakkia, Läti, Prantsusmaa, Kasahstani ja Poola.

Terane silm märkas kindlasti, et kummaski loetelus ei figureeri Venemaad ega Valgevenenet. Seda mõistagi seepärast, et tegemist on Ukrainale kallale tunginud agressorriikidega ning õnneks on IIHFil (vähemalt veel siiani) jagunud piisavalt selgroogu, et neid rahvusvahelisest hokielust eemal hoida.

Iga koht loeb

Naastes aga MMi ja alagruppide juurde, siis nagu tavaks saanud, mängivad kõik kaheksa koondist omavahel korra läbi, pärast mida selguvad mõlemast alagrupist need neli õnnelikku, kes edenevad veerandfinaali.

Ka tagumisel kvartetil on tegelikult, mille peale mängida, sest positsioonidel 5., 6, ja 7. lõpetavad koondised tagavad endale koha järgmise aasta MMil. Alagrupis viimaseks jääv võistkond kukub aga tulevaks aastaks aste madalamale ehk 1. divisjoni (s.t. kohtadele 17.–28., kus madistavad tänavu ka Eesti ja Leedu).

MMi veerandfinaalide puhul loeb samuti, mis kohal koondis alagrupiturniiri lõpetab, sest need moodustatakse järgneval põhimõttel: A-alagrupi esimene kohtub teise alagrupi neljandaga jne. Matemaatikakeeli: 1A–4B, 2A–3B, 1B–4A, 2B–3A.

Parem saab edasi

Edasipääseja mõttes on veerandfinaalis muidugi asi lihtne. Mängitakse 3 x 20 minutit jäähokit ning parem saab edasi. Kui tunniajase madina järel on seis viigis, järgneb esmalt viis minutit kestev 3 vs. 3 lisaaeg, kus kehtib kuldse värava põhimõte. See tähendab: kes litri esimesena võrku saadab, võidab. Kui väravasireen lisaajal huilgama ei hakka, selgitatakse võitja bullitiseerias.

Poolfinaalide eel vaadatakse samamoodi korraks tagasi alagrupis tehtule, et garanteerida, et parim võistkond kohtuks halvimaga. Viigilahutajaid on seal tüki viis, kuid põhimõte on neil lihtne: kes näitas alagrupis parimat minekut, see saab endale vastaseks võistkonna, kes näitas kõige kehvemat minekut.

Mõlemad poolfinaalid mängitakse Prahas ning nende võitjad kohtuvad päev hiljem finaalis, kaotajaid ootab ees pronksilahing.

Mis puudutab pileteid…

Kui me juba mängudeni jõudsime, siis kes tahab matše kohapeale vaatama minna, see peab arvestama, et üksikpileti näpuvahele saamine on pigem keeruline. Nimelt propageerib IIHF päevapasse, mille hind sõltub suuresti sellest, kas sel päeval mängib kohalik võistkond (Tšehhi või Slovakkia) või mitte. Igatahes algavad päevapiletite hinnad 46 eurost, kuid võivad alagrupis küündida ka 193 euroni.

Küll on IIHF turniiri peale välja valinud viis n-ö peremängu, kuhu müüakse üksikpileteid ja mille hind algab 7 eurost ja 50 sendist! Jah, te lugesite õigesti. Säärase lükke eesmärk on mõistagi hoki propageerimine (ennekõike noorte seas).

Play-off’i puhul on hinnad mõistagi kõrgemad, kuid korraldajad on lubanud, et need ei erine 2015. aasta hindadest. Kiire pilk piletiportaalidesse reetis, et näiteks finaali puhul tuleks väravataguse koha eest hetkeseisuga välja käia 360 eurot. Maitse asi, kas see on inflatsiooniline vilistamine või mitte…

Samas, MM-finaal ja seal pea kohale tõstetav trofee on ikkagi see, mille nimel kogu see hokitriangel kolm nädalat käib. Lisaks karikale, mida iga mängija musitada ja pea kohale tõsta saab, riputatakse hokimeestele kaela ka kuldmedalid, mis on tänavu tehtud põhiliselt kristallklaasist.