Kas Sebastien Ogier kroonitakse kodus istudes WRC maailmameistriks?
WRC hooaja kolm esimest etappi on jäänud selja taha ja sõitjate arvestuses juhib taaskord kaheksakordne ilmameister Sebastien Ogier. Kas – ja mil moel – ta oma üheksanda triumfi nimel võitleb, on endiselt selgusetu.
Olukord on mõnevõrra kummaline. Sel hooajal nähtu põhjal on Ogier jätkuvalt maailma parim sõitja; pärast Monte Carlo, Rootsi ja Mehhiko rallisid juhib ta MM-sarja 56 punktiga. Skandinaavia lumistel teedel prantslane aga stardijoonele ei tulnud. Nagu plaan ette nägigi.
2021. aastal oma kaheksanda MM-tiitli võitnud Ogier oli varemgi erruminekuga flirtinud, siis aga otsustas ta täiskohaga sõitmisest loobuda. Eelmisel aastal läks kõik loogilist rada pidi, kuuel rallil osalenud prantslane ei olnud kordagi suures mängus: pärast õnnestunud Montet katkestas ta Portugalis, Keenias aga tuli rehvipurunemise tõttu leppida neljanda kohaga. Ogier’ ainus võit tuli Kataloonias, hooaja eelviimasel etapil.
Sel aastal on Ogier osalenud kahel rallil ja noppinud 60 võimalikust punktist 56. Ta on kohal ja esimesena rajal ka järgmisel etapil Horvaatias, asfaldirallil, mille ta 2021. aastal võitis. Pole paha seis. Ent vähemalt esialgu kinnitavad mitmed allikad, et Ogier’l on tänavu leping vaid seitsmeks ralliks.
Kalendris on rallisid aga 13 ja tema konkurendid tulevad joonele igal pool. Thierry Neuville, kes korduvalt Ogier’ järel teisena lõpetanud, on ka nüüd 53 punktiga sel positsioonil. Valitsev maailmameister, Ogier’ tiimikaaslane Kalle Rovanperä hoiab 52 punktiga kolmandat kohta. Suures mängus on ka 2019. aasta ilmameister, M-Spordi esinumber Ott Tänak ja Toyota teine sõitja Elfyn Evans – neil on vastavalt 47 ja 44 silma.
Mida ütlevad numbrid?
Kui Ogier jääb oma sõnadele truuks ja tuleb starti veel vaid viiel rallil, on tema võimalused sisuliselt olematud. Seni on ta teeninud keskmiselt 28 punkti ralli kohta (edaspidi PRK) ja isegi sellisel ebamaisel tasemel jätkates jõuaks ta seitsme ralliga vaid 196 punktini.
Tema konkurentide seis on parem. Neuville’i PRK on ligikaudu 17,6, mis annaks talle hooaja peale kokku 229,6 silma. Ka Rovanperä ja Tänak liiguvad kõrgema kogusumma suunas. Isegi juhul, kui kaheksakordne tšempion Ogier oleks edaspidi eksimatu ja võtaks igalt rallilt maksimumi, oleks tema lõppsaldo vaid 206 punkti.
Siin tuleb aga arvestada mitmete muutujatega. Neuville’i meeskonnakaaslane Esapekka Lappi oli kiire nii Rootsis kui ka Mehhikos, kuid sattus probleemide küüsi. Hyundai eest valitud rallidel kaasa tegev Craig Breen lõpetas Rootsis teisena ja võttis tippudelt punkte. Dani Sordo, Takamoto Katsuta ja Pierre-Louis Loubet on võimelised siin-seal üllatama, kui asjaolud kokku langevad.
Jokkerina on M-Sport avalikult teatanud, et kui Tänak peaks abi vajama, võidakse hooaja teises pooles pöörduda ainsa mehe poole, kes ajalooliselt Ogier’d pea igas kategoorias edestab – jutt käib muidugi üheksakordsest maailmameistrist Sebastien Loebist. Järgmisel aastal tähistab ta 50. sünnipäeva, aga oskused ei ole kuskile kadunud, nagu eelmisel aastal Puma roolis veenduda võisime.
Mida ütleb ajalugu?
Ehk tuleks siis vaadata numbritele otsa teise nurga alt. Teoorias võinuks üks sõitja 2023. aastal koguda 390 punkti; kui Ogier lõpetab näiteks 196 silmaga, oleks tal maksimaalsest võimalikust kirjas 50,3 protsenti. Kas sellest on kunagi meistritiitliks piisanud?
Enne 1997. aastat oleks Ogier’le väga meeldinud rallit sõita, sest meistrivõistluste arvestusse läksid vaid valitud rallid – sõitjad said ise otsustada, kus startida soovivad. 1980. ja 1982. aasta maailmameister, kõigi aegade parimate rallimeeste hulka loetav sakslane Walter Röhrl ei startinud näiteks mitte kunagi Soomes.
Meie analüüsi jaoks tähendab see aga, et enne 1997. aastat sõidetud hooajad sõelale ei jää ja vaadata tuleb viimast 26 korda, kui meistritiitel välja jagatud. Kui võtame nõudmiseks, et 50,3 protsendist punktidest peab piisama hõbedale tulnud sõitja alistamiseks, on meistritiitel käega katsuda kümnel aastal; kui nõuda meistri alistamist, sobitub mustrisse viis hooaega – seda küll selge põhjusega.
Kõik need hooajad jäävad nimelt vahemikku 1997 kuni 2001, kui igal etapil teenisid punkte vaid kuus sõitjat süsteemi 10-6-4-3-2-1 alusel. Võitmist väärtustati kõrgelt, sest teine koht teenis vaid 60 protsenti võitja punktisaagist; aastatel 2003 kuni 2010, kui kasutati 10-8-6-5-4-3-2-1 süsteemi, oli sama näitaja 80 protsenti, tänapäevase 25-18-15-12-10-8-6-4-2-1 süsteemi juures on protsent nihutatud 72 peale.
Viiest ülejäänud hooajast nelja on samuti võimalik loogiliselt selgitada. 2005., 2013., 2015. ja 2016. aastate ühine nimetaja on domineeriv meister – Loebi võiduga lõppenud 2005. aastal korjas ta ära 79,4 protsenti punktidest, ülejäänud kolmel aga jäi Ogier’ enda saagiks vastavalt 79,7, 72,3 ja 73,6 protsenti. Konkurendid jäid valgusaastate kaugusele.
Mis annaks lootust?
Alles jääb hooaeg 2002, kui Marcus Grönholm võitis oma teise MM-tiitli, kogudes 55 protsenti kõigist punktidest. Tema lähim jälitaja Petter Solberg sai kokku vaid 26,4 protsenti, etapi võitsid seitse erinevat sõitjat ja poodiumile jõudsid lausa tosin erinevat meest. 2023. aastal sama kordumine nõuaks suuremat sorti imet.
Vaid kahel korral on sõitja jäänud kuuel rallil nullile ja võitnud meistritiitli. Üks neist oli 2001, kui tiitlit pakuti kõigile: 14 ralli etapivõidud läksid jagamisele kaheksa sõitja vahel, poodiumilt käis läbi lausa 14 meest. Lõpuks maailmameistriks kroonitud Richard Burns võitis vaid ühe ralli ja kogus 31,4 protsenti kõigist punktidest.
Teisel korral oli hooaeg aga 13 etappi pikk – täpselt nagu tänavu. 1998. aastal katkestas Tommi Mäkinen kuuel rallil, kuid ülejäänutest võitis viis ja oli kahel korral kolmas; kui võtta aluseks ainult need seitse rallit, kogus Mäkinen 82,9 protsenti punktidest. Õnne oli tal muidugi kuhjaga, sest Carlos Sainzi Toyota mootor otsustas töösuhte lõpetada ligikaudu 300 meetrit enne hooaja viimase ralli viimase katse finišijoont. Nõnda ulatati tiitel soomlasele.
Mäkineni seitsme ralli väljavõte on muljetavaldav, kuid Ogier peab suutma enamat – kui räägime taas 28 PRK-st ja 196 punktist, siis oleks maksimum 210 ehk Ogier korjaks ära 93,3 protsenti punktidest. Teisisõnu on see WRC ajaloos ennekuulmatu number kõigi jaoks, kelle nimi ei ole Sebastien Loeb.
2010. aastal läbis prantslane 13 rallist koosnenud hooaja nii, et ei jäänud kordagi punktideta; saagiks kaheksa võitu, tosin poodiumikohta ja 84,9 protsenti punktidest. Veel võimsam oli ta 2008. aastal, kui kalender koosnes 15 etapist – Loebi saldoks jäi 81,3 protsenti kogusummast, kuid arvestades maha kaks ebaõnnestunud rallit, korjas prantslane ülejäänud 13 rallilt ära 93,8 protsenti punktidest.
Ogier’ 2023. aasta ponnistusele kõige lähedasema näite leiame aga Loebi hooajast aastal 2006. Esimeselt tosinalt rallilt noppis Loeb 120 võimalikust 112 punkti ehk täpselt 93,3 protsenti; seejärel vigastas prantslane maastikurattaga kukkudes kätt ja pidi hooaja viimast nelja rallit kõrvalt vaatama, kuid lõpetas siiski meistrina.
* * *
Et Ogier võidaks 2023. aastal vaid seitsmel-kaheksal rallil sõites meistritiitli, peavad asjad tema jaoks õnnelikult kokku jooksma. Ta ise peab jätkama sisuliselt perfektset seeriat ja lootma, et konkurendid on võimalikult ebastabiilsed.
Craig Breen võidab oma esimese MM-etapi? Kindlasti on ta selleks võimeline.
Esapekka Lappi liitub tiitlinõudlejate ringiga? Sobiks kenasti.
Sebastien Loeb naaseb? Siis küll, kui ta Ogier’ järel teise kohaga lepib.
Horvaatia võib saada otsustavaks. Kui Ogier jätkab samas taktis, võib ta Portugali ja Sardiinia vahele jätta. Tulla tagasi Keenias ja taas šampust pritsida. Eestit ja Soomet kaugelt nautida. Ja siis juba vaadata, kuidas läheb – hooaeg lõpetatakse kruusal Kreekas ja Tšiilis, järgnevad asfaldil uus Kesk-Euroopa ralli ja viimasena Jaapan.
Vaadates Ogier’ ülevõimu Monte Carlos ja Mehhikos, tekib küsimus, millal ta otsuseid langetama hakkab. Näiteks Eestis või Soomes turistina kohale ilmumine ja katsete läbi kulgemine annaks talle konkurentsi arvestades ligikaudu kuuenda koha ja väga olulised punktid, millega astuda samm üheksanda maailmameistritiitli poole.
Aeg näitab.