Kaunase Žalgirisest sai Euroliiga tuhkatriinu
Korvpalli Euroliiga kaheksast sõelmängudele pääsejast saab tõeliseks üllatajaks pidada vaid üht – Leedu au ja uhkust Kaunase Žalgirist.
23-kordse Leedu meistri saavutuse vägevuse mõistmiseks tuleb ajaratas kruttida eelmisesse hooaega. Pärast Ukraina sõja tõttu Venemaa klubide ja nendega peetud mängude tulemuste eemaldamist jäi Žalgiris Euroliigas 15 tiimi konkurentsis viimasele kohale. Jah, võitlus punase laterna omaniku nimel oli tihe, aga viimasena play-off’i pääsenud Müncheni Bayern kogus Žalgirisest kuus võitu rohkem. Teisisõnu: tabel ei valetanud, 1944. aastal loodud Žalgiris oli sõelmängudest kaugel-kaugel.
Kui Euroliigas on võistkonna lootus, mitte eesmärk, jõuda play-off’i, siis kodukamaral lepitakse ainult tiitlitega. Eelmisel kevadel läks aga kõik aia taha, kuna Leedu meistrivõistlustel kaotati poolfinaalseerias Panevėžyse Lietkabelisele ja ehkki pronksiseerias ei kaotatud Šiauliaile ühtegi kohtumist, ei rahuldanud kolmas koht kedagi. Sellega võis lutsu visata!
Žalgiris sai küsimustele suurepärased vastused
Seega pole mingi ime, et suvel ootas võistkonda suur verevahetus. Välismaalt toodi kandvateks jõududeks aga mehed, kelle puhul polnud nende võime mängida Euroliigas väga tähtsat rolli aga selge. Sama kehtis ka peatreener Kazys Maksvytise kohta, kes oli küll väga edukas noortetreener – Euroopa meister U16, U18 ja U20 vanuseklassis ning võitnud U19 MMi –, aga tippkorvpallis tal säravad saavutused puuduvad.
Leegionäridest oodati enim ääremängijast Rolands Šmitsist ja mängujuht Keenan Evansist. Lätlane Šmits polnud Barcelonas veetassija, vaid mängumees, kuid ta teenis ainuüksi äsja lõppenud põhihooajaga Euroliigas 154 minutit rohkem kui seda oma Barcelona kõige viljakamal ajal. Evans ei jätnud eelmisel hooajal Tel Avivi Maccabi särki kandes erilist muljet.
Leedu passiga meestest lisandusid tsenter Laurynas Birutis, ääremängija Arnas Butkevičius ja väike äär Ignas Brazdeikis. Viimane palgati võistkonna üheks staariks, aga temagi kohal hõljusid küsimärgid. Kaunases sündinud, aga väikelapsena USA kaudu Kanadasse kolinud Brazdeikisel oli küll all maailma tugevaima liiga NBA kogemus, mis on mõistagi kvaliteedimärk, ent kuidas kohaneb ta Euroopa korvpalliga? Suvised esitused Leedu koondise eest näitasid, et see pole talle teps mitte hõlbus.
Kui hüpata põhihooaja lõppu, siis võib teksti esimesele poolele teha sellise kokkuvõtte: Maksvytis on paljude jaoks Euroliiga hooaja parim treener, Evans oli fantastiline, kuniks Achilleuse kõõluse rebend lõpetas tema hooaja. Šmits oli kandvas rollis nagu vana kala, Butkevičius tõusis Euroopa kaitsemängijate eliiti, Brazdeikis otsustas kohati mänge ja Birutis tegi sümpaatse tagasituleku Euroliigasse.
Žalgiris teab, et raha ei mängi
Leedu esiklubi finantsmuskli võtab kõige paremini kokku järgnev: selleks hooajaks on Žalgirise eelarve 11,3 miljonit eurot, samal ajal kui ainuüksi AS Monaco palgafond on sisuliselt sama, 10,8 miljonit. Siinkohal tuleb toonitada, et Monaco 20,7 miljoni suurune eelarve pole kaugeltki Euroliiga suurim, sest nii mõnigi sai majandada enam kui 30 miljoniga.
Žalgiris teab suurepäraselt, kuidas Euroopa tippkorvpalli mõistes kesiste vahenditega üle lati hüpata. Käimasolev hooaeg on tunnistus klubi suurepärasele võimele valida õigeid mängijaid, sest individuaalseid särajaid jagub.
Samuti teab Žalgiris imehästi, et kodu on kindlus. Žalgirio Arena mahutab kuni 15 415 pealtvaatajat ning suurem osa Euroliiga kohtumistest mängitakse sisuliselt täismaja ees. Põhihooajal võitis Žalgiris 17 kodumängust 13, millega jagati Euroliigas 4.-7. kohta. Eriti oluline oli kodueelis viimastes voorudes, kus alistati järjepanu Monaco, Valencia ja Maccabi. See võimaldas neil Baskoniaga kaasa joosta ning kui Hispaania klubi kaotas viimases kohtumises Olympiakosele, oli selge, et võit Bayerni vastu viib Žalgirise play-off’i. Missioon täideti tulemusega 83:80.
Mänguliselt oli Žalgirise edu valemiks kolm elementi: tohutu võitlus, lauapallide hankimine ja kaitse. Maksvytise hoolealused olid kaitsereitingu poolest põhihooaja paremuselt kuues, kõikidest võimalikest lauapallidest saadi 51,8%, millest rohkemat suutsid vaid Euroliiga hiiud Olympiacos, Madridi Real ja Barcelona.
Kolme võiduni peetavas veerandfinaalseerias on seitsmenda asetuse saanud Žalgirise vastaseks nende legendi Šarūnas Jasikevičiuse juhendatav Barcelona. Katalaanid on suursoosikud, aga põhihooajal õnnestus Žalgirisel neid kodus võita.
Huvitav on märkida sedagi, et Žalgiris on jõudnud finaalturniiri, mida võõrustab tänavu Kaunas, kaks korda: 1999. ja 2018. aastal ning mõlemal korral oli peatreeneriks leedulane, vastavalt Jonas Kazlauskas ja Jasikevičius. Kuid Maksvytisel pole mingit pinget, sest ainuüksi play-off’i pilet on oodatust rohkem.
