Kellest saab järgmine eestlane Euroliigas?

Muidugi loodavad kõik Eesti korvpallisõbrad, et koondislaste Sander Raieste ja Maik-Kalev Kotsari Euroliiga karjäär jätkub kaua-kaua. Küllap loodetakse vähemalt sama palju, et Hispaania tiimi Baskonia särki kandvad mehed saavad lähiajal pallida Euroopa tugevaimas klubisarjas mõne kaasmaalase vastu.

Esmalt aga veidi ajaloost. Tänapäevases Euroliigas on Raieste ja Kotsari kõrval käinud väljakul kuus eestlast: Tanel Tein, Janar Talts, Kristjan Kangur, Siim-Sander Vene, Martin Müürsepp ja Kerr Kriisa. Kõik nad on ka käe valgeks saanud, sealjuures on praegu USAs tudeeriva Kriisa arvel üks vabaviskest toodud punkt.

Kuigi praegu mängib Euroliigas kaks meest, jagub Vana Maailma tippliigades mängivaid eestlasi veelgi. Näiteks Joonas Riismaa ja Kaspar Treier müttavad Itaalia ja Artur Konontšuk Saksamaa meistrivõistlustel. Lisaks on meil ookeani taga mõni mees, kellest oodatakse väga palju.

Kes võiks aga olla järgmine eestlane Euroliigas? OlyBet.TV mõtiskleb kahe palluri võimaluste üle.

Kristian Kullamäe

Tasavägises Hispaania kõrgliigas 12. kohta hoidva Bilbao hooaega on iseloomustanud ebastabiilsus ja täpselt sama saab öelda ka Eesti koondise ühe liidri kohta. Kullamäe mänguminutite arv kõigub kohati väga palju, ent pärast esimest ebaõnnestunud tretti paar hooaega tagasi on meie mees Euroopa tugevaimas rahvusliigas kanda kinnitanud ja selle eest tuleb müts maha võtta.

Sealjuures pole Kullamäe lihtsalt Bilbao rotatsioonilüli. Näiteks säras ta hooaja alguses Granada vastu tervelt 33 punktiga ja on näidanud häid esitusi ka Euroliiga klubide vastu: Madridi Reali on ta kostitanud 17, Valenciat 14 ja Baskoniat 12 silmaga.

Kullamäe tipphetked Granada vastu:

Olgu öeldud, et kohe kindlasti pole Kullamäe Euroliigale märkimisväärselt lähedal. Arvestades sealsete klubide hullumeelset mängugraafikut janunetakse enim pallurite järele, kes teevad õhtust õhtusse oma ära. Jah, maarjamaalasest tagamehel on olnud suurepäraseid kohtumisi, aga detsembri algusest ei saanud ta Hispaania meistrivõistlustel kuu aega kordagi täis kümmet punkti ja piirdus enamasti kahe-kolmega.

Samas on selge seegi, et kindlad minutid – las nad siis kõiguvad – Hispaanias teevad Kullamäed paremaks. Ja kes teab, kui tal õnnestub järgmisel hooajal selles liigas jätkata ning olla stabiilsem, võivad Euroliiga uksed avaneda küll.

Ehkki Realist ja Barcelonast ei maksa Kullamäe puhul unistada, siis mõni eelarve poolest tabeli teise poole võistkond võiks eestlast sihtida küll. Olgu selleks siis Valencia, Baskonia või näiteks mõni tiim Saksamaalt, kus koondislane on ju varem mänginud.

Kullamäe puhul on hea ka see, et Hispaanias mängides on ta pidevalt tippklubide radaril. Pealegi, sealsest kõrgliigast ei palka endale lisajõudu vaid kohalikud Euroliiga klubid, aga ka teised tiimid mujalt Euroopast.

Kui Kullamäe peaks kunagi Euroliigasse jõudma, on väga tõenäoline, et ta ei tegutseks mängujuhina. Koondise särgis on ta pidanud enamasti seda rolli täitma, aga seda suuresti ka olude sunnil, kuna Kerr Kriisa puudumisel pole meil sellele positsioonile lihtsalt piisaval tasemel mehi.

Võtame näiteks eeloleva koondiseakna, kus Eesti madistab EM-valiksarjas Põhja-Makedoonia ja Leeduga. Kullamäe kõrval on tagaliinis Kasper Suurorg ja Märt Rosenthal, kes on Eesti-Läti liiga ühed paremad sööduandjad, vähemalt resultatiivsete passide põhjal. Euroopa tipptasemel pole selle faktiga aga midagi teha, kuna mäng on palju kiirem ning nad peaksid olema konkreetselt rünnakute dirigendid, kui koduliigas ollakse lihtsalt nii palju palliga ja keskendutakse punktide viskamisele, et korvisöödud on nende mängu paratamatu kõrvalprodukt, kuna kaitsed pööravad neile tohutut tähelepanu.

Viskava tagamängijana võiks aga Kullamäel Euroopa tippmängus olla asja küll. Keegi ei üritagi öelda, et temast saab järgmine Markus Howard, aga Euroliiga on täis pallureid, kel on oma võistkonnas kindel koht olemas, ehkki nad ei too iga õhtu 20 punkti.

Muidugi on Kullamäe puhul väga oluline liituda võistkonnaga, kes arvestab sinu tugevustega ega nõua sult midagi muud. Heaks näiteks on sel hooajal Euroliigas Valencias leiba teeniv Kassius Robertson, kes oli eelmisel hooajal Hispaania meistrivõistluste parim korvikütt.

Robertsoni eelmise hooaja hiilgemäng Baskonia vastu (44 punkti):

Euroliigas on Robertson jäänud aga varju, kuid see ei tähenda, et tegemist oleks halva mehega. Valencia mäng on üles ehitatud kaitsele ja füüsilisusele, kuid ameeriklane pole kummaski elemendis märkimisväärne. Nõnda ei saagi ta nii palju mängida kui vaja, et oma trumbid letti lüüa ja enesekindlalt tegutseda.

Näiteks Baskonia või ALBA olnuks Robertsonile märksa etem variant. Seal saanuks jänki palju viskeid, omajagu minuteid ning nautida kiiret tempot. On väga tõenäoline, et sellises klubis oleks Robertson end Euroliigas näidanud palju paremast küljest.

Henri Drell

Kui on vaja pea pakule panna, siis on Drell kõige tõenäolisem järgmine eestlane Euroliigas. Praegu keskendub ääremängija aga läbilöögile Põhja-Ameerikas, kus tal on NBA klubi Chicago Bullsiga kahepoolne leping ning mänguaeg tuleb NBA tütarliiga võistkonnas Windy City Bulls, kus Drell säras hiljuti 38 punkti ja 12 lauapalliga.

Drelli hiilgemängu tipphetked:

Arvestades, et Drell on paaril NBA kohtumises Bullsi pingile pääsenud ja G-liiga tase talle muret ei valmista, tundub vaid aja küsimus, mil endiste profikorvpallurite poeg unistuste liigas väljakule saab.

Tõsi on ka see, et side NBAga on see, mis hoiab Drelli Euroopast eemale. Nagu ütles ka meie koondise peatreener Jukka Toijala, et kui Drell poleks Bullsiga kahepoolset lepingut saanud, oleks ta tulnud Euroopasse ning tegelikult on huvitav spekuleerida, kus oleks 23-aastane pallur maandunud.

Eelmisel hooajal maabus Drell pärast G-liiga hooaja lõppu Prantsusmaa meistrivõistlustel Roanne’is, kus kogus kuue mänguga keskmiselt 10 punkti ja 3,3 lauapalli. Võistkonna käsi läks aga halvasti, sest play-off’i nimel võidelnud klubi võitis eestlasega vaid korra.

Samas ei saa kuidagi jätta märkimata, et Drell jõudis Roanne’i alles aprillis, kui põhihooaeg oli lõpusirgel ja rollid võistkonnas paika loksunud. Veidi etema õnne korral võinuks Roanne ühe mängu asemel võita hoopis viis, sest ainus kindel kaotus saadi 107:120 Pariisilt. Suurim allajäämine ülejäänud kohtumistes oli vaid seitse punkti.

Kui kahes esimeses mängus oli Drell vaikne, siis viimases neljas lahingus viskas ta vähemalt kümme punkti. Ja mis eristab 205 cm pikkust pallurit enamikest teistest Põhja-Ameerikast tulevatest mängijatest? Ta on kaitses väga hea.

Sel hooajal olnuks Drell Euroliiga klubide jaoks kindlasti atraktiivsem, kuna tema numbrid G-liigas on stabiilselt paremaks läinud ja eestlane teeb praegu profikarjääri kõige etemat hooaega. Oleks vale öelda, et Drell maandunuks sel hooajal kindlasti Euroliigas, kuid Berliini ALBA sugusesse võistkonda, kel on ründemängijaid küllaga, aga kaitse lekib, siirdumist ei saanuks üldse välistada.

Muidugi on klaar, et Drell tuleb Euroopasse vaid juhul, kui ta saab NBAst selge signaali, et enam ei tasu seal mängimisest unistada. Kas see juhtub aasta või viie pärast või loodetavasti mitte kunagi, on võimatu ennustada.