Kes need uued poisid on?
Oma igipõlisest vaenlasest Barcelonast teavad nad peaaegu kõike. Atletico, samuti võimeline probleeme tekitama, elab põhimõtteliselt teisel pool teed. Sel korral võitleb Real Madrid aga tundmatu suurusega. Öelge neile La Blanquivermells.
Sel esmaspäeval ärkasin Barcelonas, mitte rohkem kui kümne minuti kaugusel kuulsast La Rambla tänavast. Ei, see ei olnud Pohmaka-filmidest inspireeritud hommik; mäletan ka saabumist, kuid sügavas öös olid tänavad võrdlemisi tühjad. Hommikuks oli linn ärganud.
Ei võtnud viit minutitki, et nurgapoes Barcelona jalgpalliklubi särki silmata. Iga teine pood müüs neid. Üllatuseks olid üpris hästi esindatud ka teised Euroopa tippklubid, aga ka näiteks särgid Ronaldo ja Benzema nimega – misiganes Saudi Araabia klubisid nad parasjagu esindavadki. Ent otsisin midagi muud. Arvasin, et seda võiks olla lihtne leida. Ei olnud.
Põgusalt kahtlesin, kas üldse tean, milline see välja näeb. Girona särk. Teadsin küll, aga neid ei olnud kuskil näha. Kuniks jõudsin õhtul kohaliku toidupoe kommiriiulisse (kuhu siis veel?). Ja seal ta oligi, 37-aastane kapten Cristhian Stuani küpsisepakil mind jõllitamas.
Väikeklubi, mis hooaja keskpaigas La Ligat juhib – ühel pulgal kuulsa, vägeva, ainulaadse Real Madridiga – lendab endiselt radari all. Võiks ju arvata, et Barcelonast vaid 38-minutilise rongisõidu kaugusele jääv linnake on Kataloonia au ja uhkus, aheldatud nende iseseisvuspüüdluste vankri ette. Aga näis, nagu neid ei huvitaks, vähemalt mitte Barcelonas. Kas neil pole usku? Kas neile ei meeldi muinasjutud?
Kaadri taga
Keegi ei osanud seda oodata. Senise 93 tegutsemisaasta jooksul on Girona suutnud võita vaid tugevuselt neljanda (viiel korral) ja kolmanda (korra, hooajal 2007/08) liigataseme; La Ligasse jõuti esmakordselt alles 2017. aastal, aga peagi langeti välja ja naasti alles viis aastat hiljem. Kolmel senisel kõrgliigas veedetud hooajal on saavutatud 10., 18. ja 10. koht. Läinud suvel jäi saldo vaid kahe miljoniga miinusesse. Mitte miski ei viidanud sellisele tõusule.
Loomulikult on abiks, kui City Football Group – Abu Dhabi rahadel liugu laskev ettevõte, mis koondab Manchester Cityt ja veel tosinat klubi – sind oma hõlma alla võtab. Aga mitte kõik nende võistkonnad ei võitle tiitlite nimel ja nagu varasemalt öeldud, ei põhine Girona edu kulutatud rahal. Neil võivad olla paremad võimalused, kuid võimalustest maksimumi võtmine on hoopis teine muusika.
“Omanikud on jalgpalli-inimesed. Nad tunnevad mängu ja on ehitanud väga häid projekte,” märkis Girona spordidirektor Quique Carcel ESPN-ile. “Aga otsused tehakse siin, 100 protsenti. Eelarve kirjutab meile ette La Liga. Me ei saa rohkem kulutada, kuid oleme meeletult sisemiselt töötanud, et siia jõuda. Et suuta konkureerida mõõduka eelarve juures.”
Micheli usaldades pandi samuti täkkesse. 48-aastane treener sündis ja kasvas Madridis, esindades keskpärase mängijakarjääri jooksul peamiselt Rayo Vallecanot. Seal alustas ta treenerina ja sai 2017. aastal esimese suure võimaluse, kuid kaks aastat hiljem sai tööpõli otsa. Sama juhtus Huescas, seal pidas ta vastu poolteist aastat.
Miski ei viidanud tuulte muutumisele ja mis seal salata, pärast kümmet mängu Girona eesotsas soovis nii mõnigi teda lahkumas näha. Meeskond võitis neist vaid kaks. Aga juhtkond otsustas Michelit usaldada ja hooaeg lõpetati kõrgliigasse tõusmisega. Ehk peaksid mõned teisedki treenereid usaldama.
Etturid platsil
Michel eelistab 4-4-2 asetust, kuid vahel astub kaitseliini ka viies mängija. Positsioone on selles asetuses keeruline määrata, sest Girona mängustiil on väga paindlik ja ründav, keskendudes pallivaldamisele. Lõpuks peavad aga mängijad tulemuse ära tooma. Rääkides kummalisest seltskonnast …
On isakujusid. Esiväravavaht Paulo Gazzaniga (32), kes istus kord Tottenhami pingil. Hollandlane Daley Blind (33), kes veetis eelnenud kuus kuud Münchenis ja mängis vaid 130 minutit. Vahetusest sekkuv Stuani (37), kes esindas Premier League’is Middlesbrough’d (…kui ammu see oli?). Kaitseankur David Lopez (34), kunagine Espanyoli raudvara.
Skaala teist otsa esindavad Manchester Cityst laenatud äärekaitsja Yan Couto (21) ja talendikas Savio (19), kelle mängijaõigused kuuluvad Prantsusmaa esiliigas mängivale Troyes’le – veel üks City Football Groupi klubi. Keskväljaduo Aleix Garcia ja Yangel Herrera, mõlemad 26, kuulusid omal ajal CFG soosingusse. Mõned tulid ehk isegi rongiga – keskkaitsja Eric Garcia (23) ja poolkaitsja Pablo Torre (20) on Barcelonast laenul. Kujuta ette …
Ja siis kaks ukrainlast, mõlemad 26-aastasena võimete tipul. Ääremängija Viktor Tsõgankov saabus eelmise aasta jaanuaris Kiievi Dünamost, ründaja Artjom Dovbõk suvel Dnipro-1-st. Eelmisel hooajal lõi ta kodumaal 30 mängus 24 väravat, kuid liiga, mida veel mõni aeg tagasi võis pidada talentide kasvulavaks, püsib nüüd vaevu elus – liigagi otseses tähenduses – Venemaa sissetungi tõttu.i
Inimestena kipume toetama väiksemaid ja väetimaid. Kõigile meeldis Leicester City muinasjutt; Girona, 21 vooru pärast hooaja algust, võib samuti kõrgelt lennata. Viimati võitis mõni klubi oma esimese La Liga tiitli hooajal 1980/81, 43 aastat tagasi. Kes teab, kuidas seekord.
* * *
Carcel: “Nüüd näen tänavatel lademetes lapsi Girona särkides. Kui kümme aastat tagasi alustasin, ei olnud neid ühtegi. Kõik kandsid Barca särki.”
Seega jah – Girona müüb ka särke. Arvutused ütlevad, et selle hooaja lõpuks võiks neid müügiks minna 13 000. Võrdlemisi viisakas number.
Kui Lionel Messi Barcelonast lahkus ja Pariisi Saint-Germainiga liitus, müüdi 830 000 särki. Esimese 24 tunniga.
Aga praegusel hetkel eelistaksin särki Artjom Dovbõki nimega.
