Kes võidab Euroliiga? Kes on must hobune?
Euroliiga on muutunud sarjaks, kus kindel pole miski peale selle, et Berliini ALBA on tabeli punane latern või sellele väga lähedal. 3. oktoobril algava uue hooaja eel on elevust kamaluga, sest klubid on suvel usinasti toimetanud: mõni on oma nägu muutnud, mõni lisanud just täpselt selle tüki, mida oli pusle kokkupanekuks vaja.
Kes soovib käesolevast tekstist saada teada, milline klubi tõstab järgmisel mail pea kohale Euroliiga trofee, peab pettuma. Isegi, kui tahaks võitjat ennustada, on see võimatu, sest väärt kandidaate on palju ja vahed väikesed. Või nagu ütlevad sportlased: “Lõpuks oleneb kõik pisidetailidest.”
Alustame valitsevast meistrist Ateena Panathinaikosest. Selmet loorberitele puhkama jääda ja laias laastus sama satsiga edasi minna, lõi klubi letti järjekordsed miljonipakid, hankis Tel Avivi Maccabist Lorenzo Browni ning tõi kaks meest NBAst: Türgi koondislased Ömer Yurtseveni ja Cedi Osmani.
Kuivõrd Panathinaikose peatreener on Türgi koondise juhendaja Ergin Ataman, on selge, miks valisid Osman ja Yurtseven Vanasse Maailmasse naasmiseks just kevadel oma seitsmenda Euroliiga tiitlit võitnud satsi.
Raha nagu raba
Türklaste palkamine on heaks näiteks kolmest trendist, mida oli suvel turul näha. Esiteks pole Euroopa klubid varem hankinud ühe suve jooksul nii palju mängijaid otse NBAst, teiseks on raha Euroopa tippkorvpallist kõike muud kui kadunud ning kolmandaks liigutakse üha enam selles suunas, et võistkond oleks komplekteeritud võimalikult sügavalt ja kvaliteetselt.
Näiteks pole kahtlustki, et Panathinaikose tagaliini suuremateks tähtedeks on jätkuvalt Kostas Sloukas ja Kendrick Nunn, aga Browni lisandumine tähendab, et kui emb-kumb on tervisega kimpus või alavormis, ei kannata meeskond sellest karvavõrdki.
Alati tiitli eest heitlev Madridi Real on aastaid olnud sügavuse etalon. Pärast kaotust Hispaania superkarika finaalis tunnistas peatreener Chus Mateo, et klubi vajab täiendusi, sest muidu ei kesta Real umbes 90-mängulist hooaega ära.
Eeskätt vajab Hispaania kuninglik klubi lisajõudu tagaliini, kust on pärast Carlos Aloceni, Sergio Rodriguezi, Rudy Fernandezi ja Fabien Causeuri karjääri lõpetamist või tiimist lahkumist vaid kaks uut meest: Andres Feliz ja Xavier Rathan-Mayes.
Võib-olla tahaks Mateo täiendusi ka äärele, sest kui enamike lahkujate minemine ei üllatanud, siis Guerschon Yabusele oma küll. Prantslane oli kodusel olümpiaturniiril lihtsalt nii hea, et sattus taas NBA radarile ega suutnud kiusatusele vastu panna.
Panathinaikose igirivaal Olympiacos jäi suvel ilma neljast mehest, kellest olulises rollis oli vaid Isaiah Canaan. Nende täiendused on aga vapustavad, kui NBAst naasis Aleksandar Vezenkov ning tagaliini toodi punkte viskama Tyler Dorsey, Evan Fournier, Luca Vildoza ja Keenan Evans.
Tagaliini rünnakunõrkus oli eelmisel hooajal Olympiacose Achilleuse kõõlus. Dorsey on küll ebastabiilne, aga heal päeval fantastiline pallur; Fournier naaseb Euroopasse pärast 12 hooaega NBAs ning on teoorias täpselt selline mängija, nagu Olympiacos vajas; Vildozas on peidus Euroliiga tippmängija, kuid ta pole pärast NBAst naasmist jalgu alla saanud; Evans on põlvevigastuse tõttu mitu kuud audis.
Istanbuli Fenerbahce kasutas ära Tel Avivi Maccabi kehva seisu ning hankis nii Wade Baldwini kui ka Bonzie Colsoni. Lisaks komplekteeriti ümber tsentrite osakond, kuhu palgati Nicolo Melli, Khem Birch ja aastaid NBAs mütanud 224 cm pikkune Boban Marjanovic. Peatreener Sarunas Jasikeviciuse käsul tehti korvialune PALJU kaitsvamaks.
Kindlasti ei saa alahinnata Barcelonat, kel on Joan Penarroya näol uus peatreener ning võistkonda tehti suvel nii sügavamaks kui ka kvaliteetsemaks. Viimased kaks asja kehtivad ka Monaco kohta.
Uues kuues Partizan
Mustade hobustena tahaks esile tõsta kahe legendaarse treeneri meeskonda: Zeljko Obradovici Belgradi Partizani ja Ettore Messina Milano Olimpiat.
Eelmisel hooajal mitte midagi võitnud Partizan vahetas välja sisuliselt terve võistkonna, ainsana suutis oma kohast kinni hoida 216 cm pikkune varutsenter Balsa Koprivica. Jah, nimede poolest pole Belgradi klubi kaugeltki nii võimas kui Panathinaikos, Olympiacos või Real, aga…
Obradovic on Obradovic ning nagu ta ise suvel märkis, on ta oma karjääri jooksul olnud väga harva olukorras, kus tema leivaisa eelarve on Euroliiga suurim. Sellest hoolimata on serblasel viie erineva klubiga üheksa tiitlit.
Teisisõnu pole Obradovicil vaja ühte tähte teise otsa, et teha väga head tulemust. Meenutagem kasvõi üle-eelmist hooaega, enne mille algust oli Euroliiga staaridest tema käsutuses vaid nüüdne Barcelona mees Kevin Punter, lisaks tublid rollimängijad Zach LeDay ja James Nunnally.
Hooaeg lõppes aga nii, et Partizan jäi ühe võidu kaugusele Euroliiga finaalturniirist, Lessort tõusis Euroliiga tsentrite paremikku ja Dante Exum oli nii hea, et pääses tagasi NBAsse.
Partizan on komplekteerinud meeskonna, kus on nii noorust kui ka kogemust. Kui iseloomustada võistkonda ühe sõnaga, võiks selleks olla “dünaamilisus”, sest Obradovici käe all on igal positsioonil väga mitmekülgsed ja liikuvad mehed.
Eriti huvitav on vaadata Carlik Jonesi minekut. Lõuna-Sudaani koondise mängujuht tõestas nii MMil kui ka olümpial, et on väga kvaliteetne pallur ning on koos tsentri Brandon Daviesiga olnud Partizani hooajaeelsete lahingute parim mees.
Messina viimane võimalus?
“Vaid” neli Euroliiga tiitlit võitnud Messinat peetakse dinosauruseks, kellest pole peatreenerina enam asja. Noh, viimasel paaril hooajal polegi tema tiimid etendanud teab mis ilusat korvpalli, aga itaallasel pole olnud mängijat, kes lööks tema joonise õitsele.
Selleks vajab Messina õiget mängujuhti ja selleks palgati Venemaal staariks tõusnud Nenad Dimitrijevic, kes valiti Milano triumfiga lõppenud Itaalia superkarika MVPks. Tagasi on LeDay, uus põhitsenter on end Maccabis Euroliiga keskmängijate eliiti hüpanud Josh Nebo.
Arvestades, et äärel jätkavad Shavon Shields ja Nikola Mirotic, on Milano algviisik üks Vana Maailma paremaid ega jää Panathinaikosele ja teistele soosikutele alla. Aga kas Messina suudab võistkonna vormida ühtseks rusikaks ning kas pink on tiitli nimel võitlemiseks piisavalt kvaliteetne? Võib-olla ja ei.
Ent vähemalt hooaja alguses ei maksa Milanot maha kanda. Kuivõrd Messinale meeldib oma staare mängitada 30+ minutit, ei pruugigi sügavus nende jaoks nii oluline olla. Ja Atamangi nuumas eelmisel hooajal oma põhimehi, aga võitis lõpuks nii Euroliiga kui ka Kreeka meistrivõistlused.
Samas ärge kergitage kulme ka siis, kui Milano alustab hooaeg näiteks kahe võidu ja kuue kaotusega ning Messina tool hakkab kõikuma.
Jälle.
