Kiitkem Rodrit ja pöörakem siis pilk Ballon d’Ori nimistu ainsale plekile
Tänavuse aasta maailma parimaks jalgpalluriks valiti Rodri, kes krooniti Manchester Cityga kevadel Inglismaa meistriks ning kes aitas Hispaania suvel ka Euroopa meistriks.
See, et Ballon d’Or tänavu just niimoodi kulmineerus, oli meeldiv erand, sest üldjuhul kipuvad vutieksperdid – hääletada saavad FIFA esisajasse kuuluvate riikide ajakirjanikud ehk kokku 100 žurnalisti – hindama säravaid väravaid. Tänavu otsustati neist aga mööda vaadata!
Nõnda jäi Madridi Realiga kuldse duubli teinud ehk Meistrite liiga ja Hispaania kõrgliiga võitnud Vinicius juunior pika ninaga. Kuigi brasiillast ja Reali võis see tugevalt häirida – suurklubi jonn ja boikott oli tegelikult piinlik – tasub nentida, et midagi müstilist Vinicius ei teinud.
Jah, ta oli hea, mida 39 mänguga virutatud 24 väravat ja 11 väravasöötu ka näitavad, kuid kui kõrvutada seda Cristiano Ronaldo ja Lionel Messi hiilgeaegadega, liigitub see pigem Harju keskmise hooaja alla.
Rodri andis teistele vabaduse
Rodri seevastu tegi 2023/24 hooajal midagi fenomenaalset. Lihtsalt selle fenomenaalsuse häda peitub selles, et (alumise) poolkaitsja tööd on tunduvalt keerulisem numbritesse panna ning see vajab suuremat jalgpallilist arusaama.
Lihtsustatult: Rodri andis nii Cityle kui ka Hispaania koondisele vabadusel toimetada julgelt ja uljalt. Sest isegi keskkaitsjad teadsid, et kui nad peaks minema palliga rändama, on Rodri-nimeline tank alati taga turvamas.
Kuid tema briljantsus ei väljendunud ainult kaitsefaasis, mida iseloomustavad tabavalt ka 50 mänguga kogunenud 9 väravat ja 14 väravasöötu.
Ent Rodri kõige olulisem statistiline näitaja oli hoopiski see, et ta aitas Cityl vahepeal 74 järjestikuses kohtumises kaotusekibedust vältida. Ehk pöörakem seesama fakt ümber: kui City kaotas, siis ainult siis, kui Rodri ei mänginud!
See ongi see, miks Rodri tänavust Ballon d’Ori vääris ja miks temast sai alles neljas (alumine) poolkaitsja ajaloos, kes kuldse jalgpalli teeninud. Eelnevad kolm – ning me teame, siin hakatakse kohe debateerima, kes ikkagi kus mängis – olid Josef Masopust (1962), Lothar Mätthaus (1990) ja Luka Modric (2018).
Ründavate meeste võidukäik
Keskväljale on läinud auhindu muidugi veelgi, kuid ülejäänud mehed on olnud ikkagi (selgelt) ründava suunitlusega (Michel Platini (x3), Kaka, Raymond Kopa, Zinedine Zidane, Rivaldo, Gianni Rivera ja Ruud Gullit) või sootuks ääremängijad (Stanley Matthews, Luis Suarez, George Best, Pavel Nedved, Luis Figo, Ronaldinho ja Hristo Stoichov).
Enim kordi on kuldset jalgpalli ulatatud mõistagi ründajatele, seda ajaloos koguni 43 korral.
Tõe huvides fikseerime ka võitjad: Lionel Messi (x8), Cristiano Ronaldo (x5), Marco van Basten (x3), Johan Cruyff (x3), Ronaldo (x2), Alfredo Di Stefano (x2), Kevin Keegan (x2), Karl-Heinz Rummenigge (x2), Eusebio, Omar Sivori, Denis Law, Florian Albert, Bobby Charlton, Gerd Müller, Oleg Blohhin, Allan Simonsen, Paolo Rossi, Igor Belanov, Jean Pierre-Papin, Roberto Baggio, George Weah, Michael Owen, Andrii Ševtšenko ja Karim Benzema.
Üksikud kaitsjad ja üksik väravavaht
Õnneks on maailma ajaloos mõnel korral tunnustatud ka tagalamehi: seda kokku neljal korral. Jalgpallimaailmale libero-positsiooni tutvustanud Franz Beckenbauer valiti parimaks nii 1972. kui ka 1976. aastal.
20 aastat hiljem ehk 1996 valiti parimaks Mattias Sammer, kes lisaks liberole, tõsi, oskas filigraanselt tegutseda ka ründava poolkaitsjana.
Küll ei saa tõupuhtust kuidagi ette heita Fabio Cannavarole, kes 2006. aastal kuldset jalgpalli vastu võttes oli ikkagi nii pesuehtne keskkaitsja, kui üldse võimalik.
Väravavahtide osakonnas on säärase vägiteoga hakkama saanud aga ainult üks mees: Nõukogude liidu legendaarne sonikipper – ta kandis mängude ajal nimelt mütsilätut – Lev Jašin, kelle nimelist auhinda antakse praegu maailma parimale väravavahile.
Need õnnetukesed…
Ning seejärel jääb veel ainult see üks positsioon… äärekaitsja.
Tõepoolest, mitte kunagi ajaloos pole maailma parimaks jalgpalluriks valitud äärekaitsjat! Kõige lähemale on sellele jõudnud Roberto Carlos, kes oli 2002. aastal teine, ja Paolo Maldini, kes oli nii 1994. kui ka 2003. aastal kolmas. Paremkaitsjatel on läinud aga veel kehvemini: parim tulemus on Philipp Lahmi kuues koht 2014. aastal.
Kuigi esimese hooga tundub see karjuv ülekohus, tasub siinkohal võtta arvesse, et kuni 21. sajandini olid äärekaitsjad lihtsalt „äärel“ mängivad keskkaitsjad, kellel polnud üldjuhul spetsiifilist taktikalist funktsiooni.
Kaasaegses jalgpallis on olukord muidugi risti vastupidine, tänu millele võib oodata, et äkki Trent Alexander-Arnold, Alphonso Davies või keegi kolmas ikkagi ühel hetkel selle tembu ära teeb ja enda nime igaveseks kivisse raiub.
