Korvpallimaailma paremad isad-pojad: Dino ja Andrea Meneghin
Mõnikord ei kuku käbi kännust teps mitte kaugele. OlyBet.TV uues lugude seerias vaatame otsa korvpallimaailma kõige parematele isadele ja poegadele. Teises osas on rambivalgus suunatud Itaaliasse.
- Esimeses osas vaatasime otsa Arvydas ja Domantas Sabonisele. Loe seda SIIT
Dino Meneghin on Euroopa aegade üks edukamaid korvpallureid. Terve karjääri kodumaal mütanud tsenter on 12-kordne Itaalia meister, seitsmekordne Euroliiga tšempion, tuli koondisega Vana Maailma meistriks ja nimetati 2003. aastal teise saapamaalasena korvpalli kuulsuste halli. Mälumängusõpradele olgu märgitud, et esimeseks itaallaseks oli Cesare Rubini.
Kui praegu on Itaalia meistrisari Vana Maailma üks tugevamaid, aga mitte koorekiht, siis 70- ja 80ndatel domineeriti Euroopat. 18 aasta jooksul võitsid saapamaa klubid Euroliiga kümme kord, kaotasid mitu finaali ning Itaalia kõrgliiga tugevust näitas seegi, et kõige tugevama klubisarja tipus möllasid mitu satsi.
206 cm pikkuse Meneghini karjääri hiilgeajad olidki siis, mil Itaalia klubidele polnud sisuliselt vastast.
1966. aastal vaid 16-aastasena Itaalia liiga debüüdi teinud Meneghin mängis suurema osa karjäärist Vareses. 70ndatel oli tegemist pika puuga Euroopa tugevaima tiimiga, kes võitis tol kümnendil viis Vana Maailma tugevaima klubisarja tiitlit ning mängis veel viies finaalis.
80ndatel võtsid Vareselt teatepulga üle Cantu, Rooma ja Milano klubid. Viimase kahes järjestikuses Euroliiga tiitlis 1987. ja 1988. aastal, kus finaalis alistati mõlemal korral Tel Avivi Maccabi, etendas rolli ka Meneghin, kes oli sportlase mõttes kõrgest east hoolimata vajalik lüli.
Arvukate tiitlite kõrval ongi Meneghini puhul kõige märkimisväärsem, et tema karjäär oli ääretult pikk, sest ta riputas ketsid varna 1994. aastal ehk mängis profikorvpalli suisa 28 aastat.
Ja tähelepanuta ei saa jätta ka fakti, et Meneghin on esimene NBA draft‘is kaubaks läinud eurooplane. Jah, enne teda valiti ka Madridi Reali legendid Clifford Luyk ja Wayne Brabender, kuid tegemist on ameeriklastega, kes võtsid veidi pärast kodumaa tolmu jalge alt pühkimist Hispaania passi.
1970. aastal, mil Meneghin valiti, oli draft praegusega võrreldes märksa mahukam. Valimisringe oli suisa 11 ning just seal otsustaski Atlanta Hawks, et tahab itaallast endale. NBAsse ta aga ei läinud, kuna see tähendanuks koondise esindamisest loobumist, sest unistuste liiga meestele anti luba osaleda rahvusvahelistel turniiridel alles 1989. aastal.
Ja kes teab, võib-olla poleks Meneghin NBAsse siirdunud ka juhul, kui koondises osalemine olnuks lubatud. Oli ta ju Euroopas täielik kuningas, mängis üliedukas klubis ning Itaalia meistrisari oli toona Vana Maailma kõige rikkam ehk ta teenis kodumaal rohkem kui oleks seda teinud Põhja-Ameerikas.
Isa ja poeg madistasid kõrgliigas
1974. aastal, mil Meneghin möllas Varesega Euroopa tipus, sündis tema ja abikaasa Caterina perre poeg Andrea. Temagi jaoks oli Varese nii südamelähedane, et veetis suurema osa karjäärist just selles klubis, käies 21. sajandi alguses paariks aastaks Bolognas.
Sealjuures on huvitav märkida, et kuivõrd papa karjäär kestis nii kaua, jõudsid Meneghinid Itaalia kõrgliigas ka vastamisi minna. 1990. aasta novembris teenis Dino leiba Triestes, samal ajal kui Andrea tegi profikorvpallis oma esimesi samme.
Trieste ja Varese kohtumise võitis esimene 93:89, Dino panustas kuus punkti ja neli lauapalli, 16-aastane Andrea jäi seitsme minutiga kuivale.
Kui Milano Olimpia külmutas 2019. aastal Dino särginumbri 11, andis ta intervjuu Itaalia väljaandele Corriere della Sera. Ajakirjanik küsis, mida ei teeks ta oma karjääris samamoodi, kui tal oleks võimalik ajas tagasi rännata.
“Mul on vaid üks kahetsus,” alustas Meneghin vastamist. “Minu suhe Andreaga oleks võinud ja oleks pidanud olema teistsugune. Mõtlesin liiga palju enda tegemistele, treenimisele, võistkonnale ja karjäärile. Oleksin pidanud käituma teisiti ja olema pojaga lähedasem.”
200 cm pikkune Andrea müttas väljakul viskava tagamehe või väikese äärena. Tema auhinnakapp pole kaugeltki nii lookas kui isal, aga muuhulgas leiab sealt 1999. aasta Euroopa parima korvpalluri nimetuse.
Too aasta oligi Meneghini karjääris pika puuga kõige edukam. Esmalt võitis ta Varesega Itaalia superkarika ja nimetati MVPks, mõni kuu hiljem tõsteti pea kohale liigatrofee ning suvel etendas ta väga olulist rolli koondise viimases kuldses saavutuses.
Itaalia läks 1999. aasta EMile ühe soosikuna, kuivõrd eelmisel Vana Maailma tšempionaadil kaotati alles finaalis hirmtugevale Jugoslaaviale. Nende eesmärk oli selge: tuua Itaaliale esimene EM-kuld pärast 1983. aastat.
Tolle koondise rivistust vaadates torkavad silma mitu nime. Mõistagi on üks neist Dino Meneghin, aga teiste hulgas tõid Itaaliale esimese suure tiitli tänaseks endine koondise peatreener Romeo Sacchetti, riigi meistrivõistluste läbi aegade parim korvikütt Antonello Riva ja praegu Olimpias ja koondises mängiva Stefano Tonuti isa Alberto.
1999. aastal vedasid koondist kolm meest: Inglismaal sündinud Carlton Myers, kes kolis oma Pesarost pärit emaga üheksa-aastaselt Itaaliasse, Sloveeniast pärit kodustatud tsenter Gregor Fučka ja Meneghin. Sealjuures olid neist esimene ja viimane ainsad, kelle keskmine mänguaeg EMil oli üle 30 minuti.
Vahest ilmestas EMil keskmiselt 11,2 punkti töönud Meneghini olulisust kõige paremini finaal. Ta tabas väljakult seitsmest viskest küll vaid ühe, aga mängis tervelt 33 minutit ehk rohkem kui Myers, Fučka või ükski teine itaallane. Teda hoiti platsil, sest ta oli hädavajalik.
Ja lõppude lõpuks pole ju vahet, kuidas läheb mängijal individuaalses võtmes, kui kohtumine lõpeb tema meeskonna võiduga. Itaalia alistas Hispaania 64:56 ja istus 16 aasta pikkuse vaheaja järel Euroopa troonile.
Et järgmise 25 aasta jooksul pole Itaalia võitnud ühtegi suurturniiri, võib teha meelevaldse järelduse, et nad vajavad triumfeerimiseks Meneghini. Dino sõnas 2019. aastal, et suguvõsas on paar korvpallist huvituvat poissi küll…
