Korvpallimaailma paremad isad-pojad: Rick ja Brent Barry
Mõnikord ei kuku käbi kännust teps mitte kaugele. OlyBet.TV lugude seerias vaatame otsa korvpallimaailma kõige parematele isadele ja poegadele. Kolmandas osas on rambivalgus suunatud USAsse.
- Esimene osa rääkis Arvydas ja Domantas Sabonisest. Loe seda SIIT
- Teise osa kangelased olid Dino ja Andrea Meneghin. Loe seda SIIT
Rick Barry auhinnakapp on parajalt haruldane, kuna sealt leiab nii NBA kui ka selle rivaali ABA tiitli. Lisaks ameeriklasele saavad selle saavutusega uhkustada vaid Tom Thacker, Julius Erving ja Bill Melchionni.
Samas ei tuksunud Barry süda lapsepõlves korvpalli, vaid pesapalli rütmis. Jah, tänaseks 80-aastane legend alustas kossuga viiendas klassis, kuid oli pesapallis parem ning tema spordi-iidoliks oli New York Giantsi superstaar Willie Mays, mitte mõni korvpallur.
Lõpuks otsustas Barry keskenduda aga just korvpallile. Tagantjärele targana tegi ta õige valiku.
Miami ülikoolis särama löönud ja korvivõrgud põlema pannud Barry lõi NBA ukse jalaga lahti. 1965/66 ehk oma debüüthooajal nimetati San Francisco Warriorsi ehk tänase Golden State Warriorsi ääremängija liiga parimaks uustulnukaks, kui ta tõi keskmiselt 25,7 punkti, 10,6 lauapalli ning Warriors võitis 35 mängu. Barry tulekule eelnenud hooajal suudeti alistada vaid 17 vastast.
201 cm pikkuse Barry imeline debüüthooaeg oli aga vaid prelüüd edasiseks. 66/67 hooajal tõi ta põhihooajal suisa 35,6 silma mängu kohta ja vedas Warriorsi NBA finaali, kus anti kõva lahing Philadelphia 76ersile, kelle A ja O-ks oli keegi Wilt Chamberlain…
Warriors jäi küll 2:4 alla ning Barryt segas vigane vasak põlv, aga NBA ajaloo üks mitmekülgsemaid ründemängijaid oli nii hea, et Chamberlaini sõnul kasutas 76ers tema peatamiseks kolme erinevat meest, sest “ta väsitas kõik pildituks”.
Sealjuures väärib märkimist, et Barry viskas tolles finaalseerias keskmiselt 40,8 punkti, mis püsis 26 aastat NBA rekordina, enne kui Michael Jordan tõstis lati 41 peale. 21. sajandil on Barryle kõige lähemale jõudnud 2001/02 hooaja Shaquille O’Neal (36,3).
Nii kummalisena, kui see ka ei kõla, jättis Barry järgmise hooaja vahele. Asi polnud põlvevigastuses, vaid selles, et mängija tahtis liituda ABA liiga tiimi Oakland Oaksiga, kuna Warriorsi omanik Franklin Mieuli oli talle võlgu.
Reeturiks ja ahneks tembeldatud Barry vajas Oaksi eest mängimiseks aga kohtu luba, kuna tal oli Warriorsiga kehtiv leping. Õigusemõistjad appi ei tulnud ja esimese suure tähena ABA-le käe andnud pallur veetis hooaja Oaksi mängude kommentaatorina.
Vabavisetel saianaist kasutanud Barry püsis ABAs neli hooaega, domineeris ning naasis 1972. aastal NBAsse, mattis sõjakirve maha ja taasliitus Warriorsiga. Ta polnud punktide mõttes küll enam nii võimsas hoos kui oma kahel esimesel unistuste liiga hooajal, kuid Barry oli jätkuvalt liiga üks paremaid mehi, kelle vedamisel võitis Warriors 1975. aastal oma kolmanda NBA tiitli.
Barry riputas ketsid varna 36-aastasena ning lahkus NBAst ühe kõigi aegade suurima punktikütina, kelle saldo 25 279 võinuks viie vahele jäetud hooajaga olla märksa priskem.
Barry poeg oli oma ajast ees
Barry kõik viis poega üritasid korvpallis läbi lüüa. NBAsse jõudsid neist kolm, kellest ainsana jättis endast märgi maha Brent. Samuti 201 cm pikkune pallur, kelle 14 hooaja pikkusest karjäärist meenutatakse ilmselt enim 1996. aastal võidetud pealtpanekuvõistlust.
Seal näidatu oli aga väga väike osa tema arsenalist.
NBA ringkondades valitseb konsensus, et Brent Barry polnud kunagi tähtmängija ega sellele lähedal. Samamoodi on üksmeel, et tagantjärele vaadates oli ameeriklasel märksa etem karjäär, kui keskmine punktisaak (9,3) reedab.
Näiteks on Barry kahekordne NBA meister, kui võitis San Antonio Spursiga tiitlid nii 2005. kui ka 2007. aastal. Jah, ta ei mänginud võistkonnas esimest viiulit, kuid oli rotatsioonis oluline lüli, kes pallis mõlemal hooajal üle 20 minuti mängu kohta.
Kui tema isa peetakse esimeseks tõeliseks point forward‘iks ehk ääremängijaks, kes suudab rünnakuid algatada ja neid dirigeerida, siis sama rolli suutis täita ka Brent. Mitmekülgse pallurina polnud tal probleemi tegutseda vastavalt vajadusele mängujuhi, viskava tagamängija või väikese äärena.
Pealegi oli Barry oma ajast ees. Nimelt oli ta fantastiline kaugviskaja, kuid seda ajal, mil kolmesed polnud tänapäevaga võrreldes kaugeltki nii olulised.
Tema karjääri kolmepunktivisete tabavusprotsent 40,53 on statistikaportaali Basketball-Reference.com’i andmeil NBA ajaloo paremuselt 33. Teiste hulgas edestab ta legendaarseid viskekahureid Peja Stojakovici, Ray Allenit ja Reggie Millerit. Seega pole mingi ime, et laialt levinud arvamuse kohaselt võiks Barry olla tänapäeva NBAs täht, sest mitmekülgsed snaiprid on väga hinnas.
Lõpetame aga ühe vahva faktiga. Barry mängijatee lõppes perekonnale väga märgiliseks kerkinud klubis Houston Rockets, milles riputasid ketsid varna ka tema isa ja vend Jon.
Tõepoolest, mõnikord ei kuku käbi kännust teps mitte kaugele.
