Korvpallimäng, mis šokeeris maailma
NBA mängijad lubati olümpia korvpalliturniirile 1992. aastal ning tänu unistuste liiga palluritele on USA olnud peaaegu alistamatu. 20 aastat tagasi suutis LeBron Jamesi, Dwyane Wade’i, Tim Duncani ja teised tähed seljatada riik, kelle võitu ei oodanud keegi.
Ameeriklased on Barcelona mängudest alates hoidnud korvpalli raudses haardes, kui kaotatud on vaid neli kohtumist. Neist üks tuli kolm aastat tagasi Tokyo alagrupiturniiril Prantsusmaa vastu, ülejäänud kolm jänkide jaoks kurikuulsaks saanud Ateena olümpial.
Kolmekordse valitseva olümpiavõitjana Kreekasse läinud ameeriklased on turniiri ülisuured soosikud. Noore võistkonna vanim mängija oli 29-aastane Allen Iverson, keda toetasid kogenumate meestena Tim Duncan ja Stephon Marbury.
Nooruse uljust lisasid hilisemad legendid. Näiteks võeti Kreekasse James, Wade ja Carmelo Anthony ning NBA fännidele pole ükski Ateena koondise liige tundmatu.
Teisisõnu läksid ameeriklased puhastama 2002. aasta koduse MMi häbi, kus lõpetati alles kuuendana. Peatreeneriks palgati teenekas Larry Brown, kes võitis Ateena eel Detroit Pistonsiga oma esimese ja viimase NBA tiitli.
Ohumärgid olid üleval
Kümme päeva enne olümpiat olid õhus esimesed märgid, et USAd ei oota Kreekas jalutuskäik pargis. Saksamaal Kölnis peetud kontrollkohtumises kaotati Itaaliale 78:95, mis tähistas NBA mängijatega jänkide läbi aegade kõige kindlamat allajäämist.
Mäng saapamaalastega ei valmistanud ameeriklastele aga erilist muret. Duncan ja Lamar Odom võtsid seda suurepärase õppetunnina, Brown rääkis, et nad peavad olümpial heade kaugviskajate puudumise tõttu mängima lämmatavat kaitset ning Iverson kritiseeris oma meeskonna kehva suhtlust kaitses.
Itaalia näitas ilmekalt, kuidas füüsiliselt võimsate ameeriklaste alistamiseks tasub lihtsalt palli hästi liigutada ja oma võimalused ära kasutada. Nad tabasid 15 kaugviset, millest seitse kanti Gianluca Basile ja viis Giacomo Galanda arvele.
Kui USA koondis võttis kaotust külma kõhuga, siis fännid mitte. Nädal enne mängu selgus telekanali ESPNi saatest “SportsNation”, kuidas 78,2 protsenti vaatajatest usub, et ameeriklased võidavad olümpialt kulla.
17-punktilise ketuka järel langes see arv 42 protsendini. Kui varem uskus medalita jäämisesse vaid kuus protsenti, siis 3. augustiks oli see arv tõusnud 24ni.
Veelgi ootamatum allajäämine
USA turniiri avamänguks oli 49 miljoni euro eest ehitatud, aga tänaseks juba maatasa tehtud Hellinikoni olümpiaareenile kogunenud 11 560 pealtvaatajat. Publik ootas NBA staaride nägemist, vägevaid pealtpanekuid ja kuidas jänkid teenivad OMilt 25. järjestikuse võidu.
Neil polnud aimugi, et nad kogevad midagi palju vägevamat.
Küllap ootasid kõik saalis viibijad, et üks osapool jääb teerulli alla. Selle roolis pidi vastast lömastama USA, aga läks hoopis nii, et Browni hoolealused said 19 silmaga tappa. Ja mis veelgi märkimisväärsem: ameeriklased ei kaotanud mõnele tippriigile nagu Leedule, Argentinale või valitsevale maailmameistrile, kes kandis nüüd nime Serbia ja Montenegro.
Ei, USA jäi alla Puerto Ricole. Lõpusireeni kõlades näitas tabloo nende 92:73 võitu.
Mängu saatus otsustati teise veerandiga, kus Puerto Rico oli parem 28:7 ning haaras poolajaks 20-punktilise eduseisu. Kolmandal neljandikul üritati iga hinna eest tagasi tulla, kuid viimasele veerandile jäetud 15-silmaline kaotusseis osutus liiga järsuks mäeks, millest üles ronida.
Protokolli vaadates koorusid välja mitu huvitavat asja. Esiteks mängis Puerto Rico vaid seitsmemehelise rotatsiooniga, samal ajal kui USA ridades teenisid üheksa meest vähemalt kümme minutit.
Kohtumise staariks kerkis Carlos Arroyo. Tagamees tegi enne olümpiat karjääri parima NBA hooaja, kandis avatseremoonial Puerto Rico lippu ning kostitas ameeriklasi 24 punkti, seitsme korvisöödu ja nelja vaheltlõikega.
Kuigi Brown ja Iverson tahtsid olümpial näha paremat kaitset kui kontrollkohtumistes, läks soov vett vedama. Juba Puerto Rico visatud 92 punkti näitab ameeriklaste nõrkust, nagu ka tõik, et vastased tabasid kaugviskeid 50 ja viskeid väljakult 56,4 protsendiga.
Vähemalt oli Brownil ühes asjas õigus: USA-l polnud häid snaipreid. Puerto Rico vastu tehti kaare tagant 24 viset, millest saadi sisse kõigest kolm. Eriti must õhtu oli Iversonil ja Richard Jeffersonil, kellest esimese saldo oli 10/1 ja teisel 6/0.
USA nõnda suur kaotus on eriti üllatav vaadates lauavõitlust. Nad olid seal paremad 46:27 ning noppisid ründelauast tervelt 25 palli, ent ei suutnud teisi võimalusi ära kasutada. Eriti võimsalt mürgeldas kolmesekundialas Duncan, kelle arvele kanti suisa 11 ründelauda.
Ameeriklaste ebakõlad kaitses, kehv tabavus kolmepunktijoone tagant ja liiga individuaalne – turniiri lõpuks oli USA parim söödumees Marbury, kes andis vaid 3,4 resultatiivset passi mängu kohta – tegutsemine tähendasid, et kui jätta välja Angola purustamine, oli iga mäng Browni juhendatavate jaoks raske.
Pärast allajäämist Puerto Ricole suudeti küll võita Kreekat ja Austraaliat, kuid seejärel saadi krae vahele järjekordne külm dušš, kui nelja silmaga kaotati Leedule. Veerandfinaalis võideti Hispaaniat kaheksaga, jäädi sama vahega alla hilisemale võitjale Argentinale ning võideti sama eduga Leedu vastu pronks.
See oli USA-le teine järjestikune kogemus, et lihtsalt NBA mängijate saatmisest suurturniirile ei piisa. Vaja on meeskonda ja treenerit, kes moodustaksid ühtse löögirusika. Või satsi, kus on üks superstaar teise kõrval…
Ka Puerto Rico purjetas Ateenas alagrupist edasi, kuid kaotas siis hilisemale hõbedale Itaaliale ning langes viienda-kuuenda koha mängus võõrustajale Kreekale.
Ent erinevalt medali võitnud ameeriklastest vaatasid nemad turniirile tagasi väga positiivselt. Esiteks tehti USA alistamisega olümpiakorvpalli ajalugu, teiseks oli nende koondis teeninud spordipeolt vaid korra kõrgema koha: 1964. aastal jäädi esimesena medalita.
