Kuhu kadus kiirus? Need on WRC-sarja ajaloo aeglaseimad rallid
Üldjuhul oleme harjunud nägema, kuidas Ott Tänak ja teised rallimehed tuhisevad WRC-autodega metsateedel 100+ km/h. Pikematel sirgetel, kus jalga saab kauem põrandas hoida, on kohati võimalik isegi n-ö piirajas kihutamist näha, spidomeetril 198 km/h. Ent tegelikult leidub autoralli MM-sarja ajaloos ka rallisid, kus võidumehed poleks oma aretatud hoo eest isegi Tallinna tänavatel trahvi saanud. Nendest me nüüd räägimegi.
Kuigi Rally1-autod suudavad arendada pöörast kiirust, on nende tippkiirus üldjuhul piiratud veidi alla 200 km/h peale. Seda osati majandus-, kuid ennekõike turvakaalutlustel, sest säärase pöörase hooga puude/kaljude vahel kihutades võib iga väiksemgi eksimus saatuslikuks saada.
Lisaks jälgivad ralli korraldajad seda, et katsete keskmine kiirus jääks alla 130 km/h. Kui hoog kipubki liiga suureks minema, visatakse teele mõned heinapallid, „sõõrikud“ ja kunstšikaanid, mis kiirust alla tooks.
Terasemad rallifännid kindlasti mäletavad 2017. aasta Rootsi rallit, kui Rahvusvaheline autoliit (FIA) palus 31,6 km pikkuse Knoni katse teise läbimise liigsuure hoog pärast ära jätta. Nimelt oli Tänaku keskmine kiirus selle esimesel läbimisel 137,8 km/h, olles nõnda ca 10 km/h suurem, kui ükskõik millisel teisel katsel WRC-sarja ajaloos!
Korraldajad, mõistes potentsiaalset ohtu, ei hakanud FIA-le sarvi vastu ajama ja kuuletusid.
120 km/h vs. 75 km/h
Kiirelt fikseerimiseks ka MM-sarja kiirusrekordid. Esikümnest leiame kaheksal korral Soome ja kahel puhul Rootsi ralli ning WRC-sarja ajaloo kiireim võidukihutamine pärineb 2016. aastast, kui Kris Meeke tuhises Soomes kruusateedel keskmise kiirusega 126,62 km/h.
Üldse eksisteerib MM-sarja ajaloos 25 rallit, kus keskmine kiirus on küündinud üle 120 km/h. Ent samaaegselt leidub 30 võidukihutamist, kus spidomeetri näit jäi alla 75 km/h. Ja 18 osavõistlust, kus vastav osuti ei küündinud isegi 70 km/h-ni.
MM-sarja ajaloo aeglasemate rallide esikümne avab 1980. aasta Korsika ralli (66,81 km/h), pärast mida tuleb järjest viis Küprose osavõistlust (2001. a – 66,6 km/h, 2003. a – 66,18 km/h, 2004. a – 65,6 km/h, 2005. a – 64,8 km/h ja 2000. a – 64,11 km/h).
Kui need kiirused on tingitud ralli eripärast, siis esineliku puhul mängib suurt rolli ka ajastu. Nimelt pole 1970ndate masinad ligilähedasedki tänapäevaste neljarattalistega, mis keravälgu kiiruselt sinust mööda vuhisevad.
Aegluse pjedestaalilt jääb napilt välja 1975. aasta Akropolise ralli (62,08 km/h), kuid vähemalt jäi võitja keskmine kiirus tollal Kreekas ikkagi üle 60 km/h. Asi, mida ei saa öelda esikolmiku kohta.
Nii üllatav kui see ka pole, siis kui praegu on Rootsi talveralli üks kiiremaid – 2020. aastal tuhises Elfyn Evans seal näiteks 124,28 km/h – siis svenssonitemaa osavõistluse leiame ka aeglaseimate etapide esikolmikust. 1977. aastal suutis Stig Blomqvist oma Saab 99EMSiga seal arendada keskmiselt 58,72 km/h.
Oh seda Itaaliat
Ent isegi see tundub nobe, kui teada, millist „kiirust“ oli võimalik arendada mõned aastad varem Itaalias, Vahemere-äärsetel rannikuteedel.
- aasta San Remo rallil oli võidumehe – kelleks oli Lancia Stratosega sõitnud Sandro „Il Drago“ Munari – keskmiseks kiiruseks 45,16 km/h.
Aasta varem ehk 1973. aastal oli olukord veelgi täbaram, sest võidumehena finišisse jõudnud prantslane Jean-Luc Therier, kelle istumise all oli 136-hobujõuline Renault-Alpine A110, suutis kurvilistel teedel arendada keskmiselt ainult 44,15 km/h.
Ilmselt olnuks Therieri hoog veidigi parem, kui tegemist olnuks puhta asfaldiralliga. Tema õnnetuseks aga – või õnneks, arvestades et sealsamas Renault-Alpine’ile MM-tiitli kindustanud prantslane edestas lähimat jälitajat koguni kuue minutiga – oli tegemist segaetapiga, kus pooled katsed sõideti asfaldil ja pooled kruusakattega teel.
See on miski, mida enam WRC-sarjas teha ei saa. Miks nii, sellest ehk mõnes hilisemas Olybet.TV artiklis.
