Kuhu läheb litter?
Võistkondlikest spordialadest on jäähokis ilmselt kõige keerulisem tõeliselt hea olla. Mõtle sellele korraks, kujutle ideaalset mängijat. Kiire ja tugev. Külmiku mõõtudega, tantsija liikuvusega. Käe ja silma eksimatu koostööga, väga osav hokikepi käsitlemisel. Veatu tasakaaluga suurepärane uisutaja.
Ta seisab vasakul äärel kaitsjaga silmitsi, minna pole kuskile. Vasaku silma nurgast märkab ta tiimikaaslast, kes värava taga vaba ruumi leidnud. Litter läheb teele, kaamera järgneb sellele teisele äärele. Kaitse liigub samuti üle. Tema aga mitte. Ta hiilib värava taha, kohta, mida hiljem tema kontorina tundma hakatakse, ja saab söödu tagasi. Kaks sööstvat sammu ja pealelöök. Litter on võrgus.
Aasta on 1979, kuupäev 14. oktoober. Edmonton Oilers ühel, Vancouver Canucks teisel pool. Väravas Glen Hanlon, värava autor Wayne Gretzky. Tema jaoks oli see hokiliigas NHL esimene paljudest. Tõsi, hoki ajalugu tunneb ka paremaid, halastamatumaid väravakütte, isegi samal ajastul; Gretzky säras siiski kõigist eredamalt. Jäähoki peenemate elementide valdamine tegi temast mõõdupuu, millega kõiki hokimängijaid endiselt võrreldakse.
Mingid asjad on õpitavad. Öeldakse, et harjutamine pidavat meistriks tegema. Töökusega jõuab enamasti kaugemale kui talendiga, aga kõigi aegade parimaks saamiseks peab õigel ajal õiges kohas tekkima sümbioos, erakordne talent peab olema ka töökas. Füüsiliselt ei paistnud Gretzky kuidagi silma, tema keskpärased mõõtmed olid poisiliku šarmiga vastavuses. Paljude arvates oli ta tippu jõudmiseks liiga väike.
Aga Gretzky lihvis oma oskuseid Brantfordis, Ontarios, kus tema isa Walter – samuti talendikas mängija, kelle ees uksed just füüsiliste parameetrite tõttu sulgusid – ehitas koduaeda jääväljaku. Wayne, aga ka tema vennad Keith, Glen ja Brent õppisid seal jäähoki põhitõdesid; pool sajandit hiljem teab kogu maailm vaid ühte venda. Et olla eriline, tuleb olla eriline.
Gretzky
Wayne lihtsalt mõtles ja mängis teisiti. Hoki oli võrreldes tänapäevaga oluliselt füüsilisem, kuid Gretzky oskas teda kimbutada üritanud kaitsjate haardeulatusest välja nihverdada. Kogu mäng seisnes olukordade tajumises ja ennetamises – oluline oli teada, mis hakkab juhtuma. Kui midagi juba juhtus, oli hilja.
“Uisuta sinna, kuhu litter läheb, mitte sinna, kus ta juba on,” kõlab isa Walteri ilmselt kuulsaim soovitus. Tänu sellele muutus Wayne’i mängu lahutamatuks osaks olukordade analüüsimine ja käigu pealt improviseerimine. Teised mängisid hokit, tema justkui malet.
Kui vastased üritasid esialgu mängu dirigeerimisega silma paistnud Gretzky käike kinni panna, hakkas ta rohkem ise peale viskama ja jõudis 1981/82 hooajal ennekuulmatu 92 tabamuseni, kusjuures selleks vajas ta vaid 369 lööki. Rekord püsib muidugi tänase päevani – selle sajandi parim tulemus kuulub Aleksandr Ovetškinile, kes 2007/08 hooajal 65 väravat viskas.
Aga noh, jah, Gretzky nimi ja teod ei ole spordimaailmas võõrad. Mõned numbrid: 1487 mänguga NHL-is kogus ta saldosse 2857 resultatiivsuspunkti, mille andsid kokku 894 väravat ja 1963 resultatiivset söötu. Punktide arvestuses on teisel real Jaromir Jagr, kel kirjas 1921. KOKKU. Gretzky hingel on rohkem väravasööte kui kellelgi teisel ajaloos kokku punkte.
Tegelikult võinuks ta võimete piire veel kaugemale nihutada. Tol ajastul ei lubanud NHL liigasse alla 20-aastaseid mängijaid, mistõttu pidi 17-aastane Gretzky alustama World Hockey Associationis (WHA). Oma esimesel ja ainsal hooajal seal kogus ta 110 punkti. Aasta lõpuks liigad ühinesid ja NHL leevendas reegleid, et Gretzky ei peaks tagasi noortehokit mängima minema.
Crosby
1987. aastal, kui Gretzky võitis viimase oma neljast Stanley karikast, sündis Sidney Crosby. Nagu Walter Gretzky, oli ka Crosby isa Troy endine mängumees, kes päris tippude hulka ei küündinud. Sidney aga paistis juba noorena silma ja sattus 14-aastasena ka Wayne Gretzky radarile.
“Ta oli suvelaagris,” meenutas Gretzky 2005. aastal, kui Crosby NHL-i välja jõudis. “Seal olid peamiselt 17- ja 18-aastased, head mängijad, kes kohe profiks saamas. Talenti jagus. Aga minu tähelepanu tõmbas endale üks kutt, kes oli tol hetkel vaid 14. Ütlen ausalt, järgmisel päeval tõmbasin isegi uisud jalga. Tahtsin temaga koos väljakul olla ja lähedalt näha, mida ta suudab.”
Kas Sid the Kidi karjäär vastas ootustele? 36-aastasena on ta võitnud sama arvu (ehk neli) Stanley karikaid kui Gretzky, aga skoorinud ka kahes olümpiafinaalis, aidates Kanada kahel katsel kahe kuldmedalini. Teda teatakse kui suurte mängude meest. Tegevmängijatest on ta Gretzky rekordile kõige lähemal, kuid kirjutamise hetkel on number “vaid” 1502. Võiks väita, et ehk ei ole tal Gretzkyga sarnast sundi olla iga päev maailma parim.
Sellest hoolimata on Crosby kindlasti kõigi aegade suurimate seas, ilmselt isegi esiviisikus. Aga ta ei ole Gretzky. Täpselt nagu LeBron James ei ole Michael Jordan.
Huvitava kokkusattumusena ärkas Gretzkyle esimese leiva lauale toonud WHA pikast, 24-aastasest unest nii täpselt, et korraldada 2004. aastal noormängijate draft – Crosby läks esimese valikuna, kuid ta loobus kolme-aastasest, 7,5 miljonit dollarit väärt lepingust. Lõpuks ei saanud liiga elustamisest üldse asja, ainsatki mängu ei mängitud.
Järgmisel suvel valiti Crosby esimesena juba NHL-i draft’is; 13 päeva varem sündis Vancouveri lähistel Connor Bedard. Nüüd on Bedard sirgunud 2023. aasta drafti avavalikuks, jõudnud välja Chicago Blackhawksi ridadesse. See on alles algus. Esimese 13 mänguga on Bedardi kontol üheksa väravat ja neli söötu. Tal tasub silma peal hoida.
