Kui eestlaste duell varjutas esimese WRC-auto kohalolu
20.–23. juulini saavad siinsed rallisõbrad taas oma silmaga näha, kuidas Rally1-autod Lõuna-Eesti teedel tuhisevad. Tänu Rally Estoniale on WRC-masinad siinmail muidugi iga-aastane nähtus – loodame, et see nii ka jääb –, kuid kunagi see nii polnud.
Siinkohal ei pea me silmas ajaloo esimest Rally Estoniat, mis 2010. aastal, toona veel Mad-Croci nime kandnuna, lõppes Ford Fiesta RS WRC 03ga kihutanud Markko Märtini ja Kristo Kraagi võiduga. Ei, me peame silmas hetke, mil see päris esimene WRC-auto Maarjamaa pinda puudutas.
A-grupi masinaid asendanud WRC-autod nägid ilmavalgust 1997. aastal ning uskuge või mitte, juba samal aastal nähti esimest neljarattalist põrgulist ka Eestis! Äsja Hyundaiga lepingu sõlminud Emil Lindholmi isa Sebastian oli see, kes meile seda luksust pakkus.
Nimelt võttis Lindholm koos paarimehe Pertti Lehtinen osa Tallinna EK rallist, kus nende istumise all oli Ford Escort WRC. Kuigi enne ja pärast seda on mehed saanud Soome lahe lõunakaldal korduvalt võidušampust pritsida, siis toona neil see ei õnnestunud.
Saatuslik Kernu pood
Esimesel neljal katsel oli Lindholm mõistagi teistele tagatulesid näidanud ning edestas Toyota Celica GT-Four ST 205ga kihutanud kaasmaalast Pasi Hagströmi kaheksa sekundiga. Viiendaks katseks ei maksnud aga see enam midagi, sest teel Vaimõisa kiiruskatsele ütles Lindholmi Fordi mootor Kernu kaupluse ees lihtsalt üles…
Liidriks kerkinud Hagströmgi – kaardilugejaks Tero Gardemeister – ei saanud samuti kaua edu nautida: 7. katsel purunes ta Toyotal rehv, mistõttu pudenes ta hoobilt neljandaks.
Kuigi päeva viimase katsega õnnestus soomlasel koha võrra kerkida, näis uuesti esikoha võitlusesse tõsmine keeruline. N-rühma Mitsubishi Lancer EVO III-dega kihutanud eestlased Riho Parts–Aare Kaaristo ja Ivar Raidam–Margus Karjane olid vastavalt 24 ja 36 seknudi kaugusel.
Võit jääb taas koju
Kuna laupäeval ootas ees vaid kolm kiiruskatset, kogupikkusega 41,53 km, näis juba siis enam kui kindel, et Tallinna ralli võit jääb pärast 1984. aastat taas kodumaale. Küsimus oli lihtsalt, kas selle võtab Parts või Raidam?
Kuigi ohjad näisid Raidami käes, tegi Parts kohe laupäevase esimese, Märjamaa katsega avalduse, napsates rivaalilt kolm sekundit tagasi. Ent see katse oli oma 19,7 kilomeetriga ka päeva pikim…
Järgmisel, 12 km pikkusel legendaarsel Keava katsel tallas Parts gaasipedaali nagu loom ning edestas Raidamit üheksa sekundiga. See tähendas ühtlasi, et viimase katse eel oli mehed võrdsed!
Ees ootas veel 9,83 km pikkuse Tuhala teine läbimine. Parts andis sealgi meeletult hagu, jõudes finišisse ajaga 4.18. See polnud küll põhjaaeg – Hagströmi oli kolm sekundit kiirem –, kuid see polnud ka oluline, sest tähtis oli vaid tagant tuleva Raidami aeg.
Ja siis Raidam tuligi… stopperil samuti 4.18!
Määrustik ütleb, et…
Võitja selgitamiseks tuli seejärel hakata protokolle lappama. Nimelt sätestas võistlusmäärustik, et võrdse aja puhul otsustab võitja esimene, sel korral Pirita ringrajal sõidetud asfaltkatse. Kuna Raidam oli 2,65 km pikkusel lõigul Partsist kolm sekundit kiirem, sai just tema oma Lanceri kapotile võidupärja asetada.
„Eelviimane kiiruskatse kehv tulemus oli endalegi üllatuseks,“ tõdes Raidam pärast võistlust Sõnumilehele. „Täiesti ootamatu kaotus, ei oska sellele põhjendust leida. Läksime mõlemad, nii mina kui Riho täispangale.“
„Põnev oli,“ lausus omalt pool kõige napimalt võidust ilma jäänud Parts. „Eelviimasel katsel laabus kõik viimase peal. Rehvid sobisid, rada oli korralikult kirjas ja rühm hea. Oli endalegi üllatus, et Ivari kätte saime, kuid…“ jättis ta valusal meelel ikkagi mõtte poolikuks.
Stiilinäiteid 1997. aasta Tallinna EK rallilt:
