Kui finaalis ei mängita tiitli, vaid hoopis surematuse nimel

Iirimaa pealinn Dublin muutub sellel kolmapäeval vutimaailma tsentriks, kui sealsel Aviva staadionil lähevad vastamisi Bergamo Atalanta ja Leverkuseni Bayer. Ainult üks neist kroonitakse õhtu lõpuks Euroopa liiga võitjaks, teisele jäävad hõbemedal ja pisarad.

Kuivõrd de facto on kodumeeskonnaks itaallased, alustame neist. Gian Piero Gasperini hoolealused on Euroopas esinenud tänavu vaat, et laitmatult. Alagrupist, kuhu kuulusid veel Lissaboni Sporting (Portugal), Grazi Strum (Austria) ja Częstochowa Raków (Poola), tuldi läbi kaotusteta: neli võitu ja kaks viiki.

Kaheksandikfinaalis mindi taas vastamisi Sportinguga, kellest kahe mängu kokkuvõttes 3:2 üle oldi. Järgmiseks tuli vastu Inglismaa hiid Liverpool, kes kohe avamängus – sealjuures veel Anfieldil (!) – 3:0 paika pandi. Tõsiasi, et kodune kordusmäng kaotati 0:1, oli seejärel juba iluviga.

Poolfinaalis ootas Atalantat seejärel Marseille, kellega võõral väljakul esmalt 1:1 viigistati, kuid kodus pandi prantslased kindlalt 3:0 paika. Kogu teekonna saldo ühesõnaga: seitse võitu, neli viiki ja üks kaotus.

Ajaloo esimene finaal

Sealjuures on Bergamo klubi sama stabiilselt esinenud ka kodumaal. Karikasarjas jõuti finaali, kus nädal tagasi tuli tunnistada Torino Juventuse 1:0 paremust. Serie A-s hoitakse kaks vooru enne lõppu 5. kohta ning kuigi sealt võidakse veel tõusta kolmandaks, ei mängi see laias laastus vahet.

Nimelt oli Itaalia ühes Saksamaaga see, kes sai tulevaks aastaks ühe Meistrite liiga koha juurde. Nii et kõrgeima eurosarja pilet on Atalantal sõltumata Euroopa liiga finaali tulemusest – võitjale antuks see pääse samuti – niiehknaa taskus.

Muidugi, mis eurosarja finaali puutub, siis see on Atalanta ajaloo esimene. Üldse. Nende 60 aastat 261 päeva kestnud ootus – nimelt tegid itaallased oma eurodebüüdi 1963. aasta sügisel – tähistab üldse pikimat ajaperioodi, mis ühel klubil kulunud, et Euroopas finaali jõuda.

Samas on see number veidi meelevaldne, sest kuigi praegu kuulub Atalanta kindlalt Itaalia kõrgliiga ülemisse otsa, siis kolmandiku sellest 60-aastasest perioodist on klubi veetnud saapamaa esiliigas ning kaks aastat ka Serie C-s. Mis me öelda tahame: eurosarjast kaugel.

Huvitava kõrvalnoppena tasub ka ära märkida, et kui Atalanta peaks karika pea kohale tõstma, oleks see alles teine suur triumf neile. Esimene pärineb 1963. aasta kevadest, kui tuldi Itaalia karikavõitjaks. Kõik ülejäänud trofeed on aga Serie B-st (6) ja Serie C-st (1).

Võitmatu Leverkusen

Atalanta õnnetuseks seisab nende tee peal aga Euroopa klubijalgpalli hetke kuumim võistkond: Leverkuseni Bayer. Milles see kuumus väljendab? Siinkohal kaks lihtsalt numbrit. Xabi Alonso hoolealused on tänavu pidanud 51 kohtumist, millest kaotanud 0. Ümmarguse nulli.

Euroopa liigas alagrupis, kuhu kuulusid veel Qarabağ (Aserbaidžaan), Molde (Norra) ja BK Häcken (Rootsi), tunnistasid nad ainult võite. Play-off’is on asi olnud veidi põnevam, kuivõrd mitmel puhul on asjalood enda kasuks pööratud alles lisaminutitel, kuid eks seegi ole meistrite tunnus. Igatahes on järjepanu seljatatud seesama Qarabağ (koondskooriga 5:4), inglaste West Ham United (koondskooriga 3:1) ja itaallaste AS Roma (koondskooriga 4:2).

No ja Saksamaal… 34 liigamängust 28 võitu, 6 viiki ja 0 kaotust, millega lõpetati Müncheni Bayerni 11-aastane valitsusaeg. Lähimat jälitajat, Stuttgarti, edestati 17 punktiga. Sama võimsalt on purjetatud ka Saksamaa karikasarjas, kus jõutud finaali.

Ühesõnaga, Leverkusen ei mängi Euroopa liiga finaalis mitte tiitli – see oleks neile de facto teine, sest 1987/88 võideti turniiri eelkäija ehk UEFA Cup – vaid surematuse nimel. Sest kui nad suudavad Atalanta alistada, on kaotusteta hooaeg sisuliselt vormistamise küsimus: Saksamaa karikafinaalis ootab neid ees nimelt Saksamaa esiliigasse napilt püsima jäänud Kaiserslautern.

Mida räägivad peatreenerid?

Atalanta juhendaja Gian Piero Gasperini: „See finaal on meie jaoks ajalooline üritus. Meiesuguse võistkonna jaoks on ainuüksi sinna jõudmine imeline, kuid tegelikult on kogu see teekond olnud meie jaoks tujutõstev. Me tähistasime võimsalt juba pärast Liverpooli alistamist, aga ka pärast Sportingu alistamist, sest väärisime seda. Samas teame väga hästi, et meie teekond pole veel lõppenud, vaid see lõppeb alles Leverkuseni vastu.“

Leverkuseni loots Xabi Alonso: „Oleme väga õnnelikud, et finaali jõudsime. See saavutus tähendab, et mängime nädala jooksul lausa kahes finaalis. Näitasime [poolfinaalis Roma vastu] väga suurepärast sisu, kuid kui pärast seda mängijatele silma vaatasin, siis nägin, et nad tahavad enamat.  Meil on jätkuvalt võimalik võita tänavu kolm tiitlit ja ütlen teile: mu kutid väärivad ka kõiki kolme tiitlit!“

Keda finaalis jälgida?

Atalanta klubi ründekoormus on tänavu jagunenud üllatavalt võrdselt, kuivõrd koguni neljal mängijal on ette näidata 10+ väravat. Nende ründemängu A-ks ja O-ks on siiski saapamaa oma poiss Gianluca Scamacca, kes 41 kohtumisega sahistanud võrke 18 puhul (+ 7 söötu).

Euroopa liigas on 25-aastane itaallane skoorinud kuuel puhul, mida ei tundu esmapilgul küll palju, kuid siinkohal teadmiseks, et kaasmaalastest on Euroopa liigas enamaga hakkama saanud vaid Giuseppe Rossi (10 väravat hooajal 2010/11 Villarreali eest) ja Ciro Immobile (8 väravat hooajal 2017/18 Rooma Lazio eest).

Ent nagu öeldud, ei saa Leverkuseni kaitseliin ainult Scamaccale keskenduda. Tema ründepartneril Ademola Lookmanil on tänavu kirjas 12 tabamust (+ 8 söötu), kuid valusate jalgadega on ka ründavad poolkaitsjad Teun Koopmeiners (15 väravat + 7 söötu) ja Charles De Ketelaere (14 väravat + 9 söötu).

Neile kõigile mängib palle ette aga endise Tallinna FCI Levadia mängija Anton Mirantšuki kaksikvend Aleksei, kel tiimi parimana kirjas 12 resultatiivset söötu.

Leverkuseni mäng keerleb suures osas ümber nende number kümne Florian Wirtzi, kes sai hooaja lõpus küll korraks vigastada, kuid oli nädalavahetusel Augsburgi vastu juba rivis. 21-aastane sakslane on tänavu skoorinud 18 puhul, kuid teinud eeltöö koguni 20-le.

Kui minna statistikas veel peenemaks, siis Euroopa liigas on ta mängust (ehk mitte standarditest) tekitanud kamraadidele 28 väravavõimalust. Eurosarja ajaloos on enamat suutnud vaid viis meest, viimati 2016/17 hooajal Amsterdami Ajaxis säranud Amin Younges (30).

Kes on aga need mehed, kes Wirtzi enne antud palle võrku taovad? Leverkuseni suurim väravakütt on tänavu nigeerlane Victor Boniface, kel 33 kohtumisega kirjas 21 tabamust 10 kümme söötu.

Ent lisaks temale on kahekohalise saldoni jõudnud veel paremäär Jeremie Frimponk (14 väravat, 12 söötu), ründaja Patrik Schick  (13 väravat, 3 söötu), vasakkaitsja (!) Alejandro Grimaldo (12 väravat, 19 söötu) ja vasakäär Amine Adli (10 väravat, 12söötu). Ühesõnaga, väravaid võib tulla paremalt, vasakult ja keskelt.

Euroopa liiga finaali avavile Dublinis kõlab kolmapäeval, Eesti aja järgi kell 22. Hiljemalt kaks ja pool tundi hiljem on teada, kas rõõmustavad Atalanta või Leverkuseni fännid.